Eesti uudised

Kui palju on Eestis kehtivaid loomapidamiskeelde? (4)

Maarit Stepanov, 31. mai 2017 15:46
VÕETI ÄRA: Koer Hallike võeti ära tema omanikult, kes looma pidamisega mõistlikult toime ei tulnud. Loomasõbrad muretsevad, et naine ei saaks endale uut looma võtta. Pärast intsidenti oma kodust teadmata suunas lahkunud naise saatuse pärast ei muretse eriti keegi.Foto: Martin Ahven
Läinud nädalal Lehtses vanemalt naiselt ära võetud koera juhtum kergitas küsimuse, kes ja millal saab võtta inimeselt loomapidamise õiguse.

Veterinaar- ja toiduameti loomatervishoiu osakonna juhataja Harles Kaup selgitab, et loomapidamise keelu üle saab otsuse langetada ainult kohus. “Siin ei ole vahet, kas tegemist on lemmiklooma või põllumajandusloomaga,” lisab ta, et kui inimene on looma suhtes toimepannud kriminaalkorras karistatava kuriteo, võib keelu määrata kuni viieks aastaks, väärteo korral kuni kolmeks aastaks.

Samal teemal

Ta lisab aga, et selliseid kohtulahendid on harvad. Koguni nii harvad, et ei oska nende arvugi välja tuua ja registrit selle kohta ei peeta. “Veterinaar- ja toiduameti maakondade veterinaarkeskuste järelevalveametnikud on kohalike oludega piisavalt hästi kursis,” ütleb Kaup. “Nad teavad neid inimesi ja teevad pistelisi kontrolle ning reageerivad kaebustele, kui neid peaks taas selliste inimeste tegevuse kohta saabuma.”

Ta nendib, et loomapidamise keeld ei ole universaalne ja lõplikult toimiv lahendus ega välista täielikult loomade võimalikku väärkohtlemist. “On juhtumeid, kus loomapidamine kohtu poolt küll keelatakse, kuid looma peetakse siiski samas majapidamises edasi. Ta on lihtsalt ümber registreeritud mõne pereliikme või näiteks naabri nimele,“ viitab ta juriidiliselt korrektsele olukorrale. „Sellisel juhul on konkreetne loom või loomad veterinaarametniku kõrgendatud tähelepanu all, et võimalikku väärkohtlemise jätkumist ennetada.”

Loomade äravõtmist korraldab veterinaar- ja toiduamet. “Vajadusel oleme kaasanud ka politsei, kes meid üle Eesti on igati valmis aitama,” kinnitab Kaup.

Loomakaitseseaduse järgi jääb looma eest hoolitsemine kohaliku omavalitsuse kanda. See ei tähenda, et omanikelt ära võetud koerad, kassid, veised, hobused või muud loomad viiakse vallamajja, vaid neile tuleb otsida uus elukoht, hooldaja, tagada söök ja ravi, vajadusel eutanaasia. See kõik võib kasvatada võõrandatud loomadega seotud kulud võrdlemisi suureks. “On oluline vahe, kas teha koostööd jõukama või vaesema vallaga, sest kulud ootamatult omavalitsuse hoole alla sattunud loomade pidamiseks tuleb leida ilmselt millegi arvelt,” ütleb Kaup, et üldiselt on veterinaar- ja toiduameti koostöö erinevate omavalitsustega siiski hästi sujunud.

Loomade väärkohtlemisele aitavad teinekord piiri panna ka sotsiaaltöötajad. “Üksjagu tuleb meie töös ette juhtumeid, kus loomade väärkohtlemisele saab piiri panna eeskätt sotsiaaltöötajate kaasabil ning abi vajab lisaks loomale ka inimene – juhul kui loomapidaja on seniilne või psüühilise häirega,” kirjeldab Kaup, et vaimselt haiged inimesed hoolitsevad loomade eest vastavalt oma arusaamale ja võimalustele, kuid tihti on neil probleeme endagagi hakkama saamisega ning seeläbi häiritakse loomapidamisega ka teisi inimesi. “Näiteks pääsevad põllumajandusloomad lagunenud aedikust korduvalt välja või jäetakse perenaise haiglasoleku ajaks kortermajas aken lahti, et kassid saaksid omapäi sisse,” toob Kaup näiteid.

“Selliseid juhtumeid linnades ja valdades vaka all ei hoita, sest niisugune loomapidamine häirib naabreid ja just naabruskonna inimesed võiksid ja peaksid meile ning kohalikule omavalitsusele sellistest juhtumitest teada andma,” märgib Kaup, ja lisab, et seda on ka tehtud, kuid kindlasti on ka palju juhtumeid, millest ametile ühel või teisel põhjusel teada antud ei ole.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee