Eesti uudised

JAHMATAV: leiti üle 50 aasta kadunud olnud Kuperjanovi verine munder (45)

Eesti Ekspress, 31. mai 2017 09:37
Julius Kuperjanovi mälestamine Tartu Raadi kalmistul.Foto: Kristjan Teedema/PM
Aastal 1951 haihtusid vabadussõja kangelaste leitnant Julius Kuperjanovi ja kapten Anton Irve kuuliaukudega mundrid. 

Eesti Ajaloomuuseumi relvakogu hoidja Jaak Mäll sai 9. mail jahmatava telefonikõne Eesti sõjaväemundrite ajaloo uurija Olavi Grünberg, kes oli tuvastanud Kuperjanovi mundri.

Järgnes nädalapäevad kestnud detektiivitöö, kus lisaks Grünbergile ja Mällile lõi kaasa ka ajaloomuuseumi teadur Olev Liivik.

Mundritel olid küljes vanad numbrid, mis viitas, et need olid ajaloomuuseumis arvele võetud enne 1951. aastal toimunud ulatuslikku „natsionalistlike“ esemete hävitamist. Ja see tähendas, et vormikuued olid suure tõenäosusega pärit 1940. aastal likvideeritud sõjamuuseumist, mille varad kirjutati ajaloomuuseumis üles 1940. aastate teisel poolel.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Ekspressis

Julius Kuperjanovi haud Tartu Raadi kalmistul.Foto: Anni Õnneleid

Samal teemal

Julius Kuperjanovi surm

31. jaanuari hommikul ärkas leitnant Kuperjanov kell 5, et kohtuda kokkulepitult soomlaste major Snellmanniga ning saada ka koordineeritult soome pataljonidega rünnaku luba Paju mõisa taasvabastamiseks. Kell oli üle 10 kui luba rünnakuks viimaks tuli, mis tähendas parima aja möödalaskmist. Saanud aimu, missugune vastutus lasub rünnakul tema pataljoni õlul, seda ilma soomlaste esialgse toetuseta ning ilma temalt ära võetud kahuriteta, võttis Kuperjanov pataljoniülemana pooleteise roodu juhtimise isiklikult enese peale.

Tavajuhtudel pataljoni ülem ei pea ega ka tohi nõnda teha, kuid käesoleva juhtumi ainuõige otsus oli jääda lahingus oma meeste kõrvale. II rood viibis kolmveerand versta kaugusel raudtee ääres punarongi tule all ning polnud Kuperjanovi poolt otseselt juhitav. Ka puudus ooberst Kalmil üldse raudteepoolne tagala kindlustus, mistõttu II roodu võitlejad olidki enamikus suure ohu piirkonnas, kus puudus ka meie soomusrongide kaitse.

Tund aega pärast Kuperjanovi haavatasaamist saabusid mööda Tartu–Valga maanteed väikeste osade kaupa soomlaste üksused, kes tormasid otse lahingusse, kaotades nõnda suure osa oma meestest. Suurte ühispingutustega vabastati Paju mõis teist korda kell 16.30. Suurema osa soomlastest (üle 700 mehe koos suurtükipatareiga) saatis ooberst Kalm kaugesse idakaarde Paju mõisast kui tähtsaimast rünnakuobjektist Valga–Võru raudtee silda õhkima, et haarata vastase taganevad ešelonid.

Leitnant Julius Kuperjanovi ärasaatmine leidis aset Vanemuise kontserdisaalis, kuhu olid kogunenud Lõuna-Eesti paljude seltside esindajad. Järelehüüetega esinesid lõunarinde juhataja kindral Paul-Martin Wetzer ning Tartu ja Valga linna delegaadid. Ülemjuhataja Johan Laidoner avaldas Tartumaa partisanide pataljonile kaastunnet ülema langemise puhul ja algatas väeosa ümbernimetamise Kuperjanovi pataljoniks. Julius Kuperjanov teenis ühe Vabadussõja kuuga 3 Vabaduseristi.

Kuperjanov maeti 6. veebruaril 1919 Tartusse Raadi kalmistule. Nõukogude okupatsiooni aastail kujunes tema hauamonument, mille autoriks oli Eesti üks nimekamaid skulptoreid Jaan Koort, Raadi kalmistul Tartu üliõpilaste ja koolinoorte jaoks omalaadi Mekaks – küünalde süütamisega ametlikult unustatud haual demonstreeriti oma vastuseisu okupatsioonile ja iseseisvuspüüete kestvust.

Tema formeeritud Tartu kaitsepataljon (ka partisanide pataljon) nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks ning selle järglane taastati 1992. aastal ja tegutseb Eesti Kaitseväe koosseisus ka tänapäeval Võru linnas, kandes nime Kuperjanovi jalaväepataljon.

Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20. sajandi suurkujude hulka.

Allikas: Vikipeedia

Julius Kuperjanovi haud Tartu Raadi kalmistul.Foto: Anni Õnneleid

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee