Eesti uudised

Politseijuht Elmar Vaher: "Mul on kaks noaauku seljas." (65)

Rainer Kerge, 31. mai 2017, 04:00
AJULAHING: «Ma ei ole töötanud eriüksuses või kiirreageerimismeeskonnas, minu lahingud on olnud pigem ajuragistamised,» kinnitab Elmar Vaher.Foto: Tiina Kõrtsini
"Mu kümneaastane poeg mängis mulle mõni aeg tagasi ette "Kättemaksukontori" selle osa, kus olid kasutuses nii-öelda Elmari kõrvaklapid," tunnistab politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher, et mullu jaanuaris siseministrilt kollase kaardi saamisega lõppenud kõrvaklappide ja matkasaabaste skandaal tuletab end siiani aeg-ajalt meelde. Klappidest ja saabastest me seekord pikemalt ei räägi. Küll aga vestleme uurimistest, mis on jäänud pooleli. Ning terroriohust ja olukorrast piiril.

AJULAHING: «Ma ei ole töötanud eriüksuses või kiirreageerimismeeskonnas, minu lahingud on olnud pigem ajuragistamised,» kinnitab Elmar Vaher.Foto: Tiina Kõrtsini

Kaugele te pronksiööl tapetud Dmitri Ganini tapja otsimisega jõudsite? Mis hetkel sein ette tuli?

Viimase uurimistoimingu tegime pool aastat tagasi. Tuli info, mida pidime kontrollima. Uurimises on eri faasid.

Hästi kuum faas on 24 esimest tundi, siis tuleb üldiselt auk – näiteks võib tuua kurikamehe loo uurimise või [detsembris 2015 tapetud 14aastase] Darja ja [märtsis 2012 tapetud 9aastase] Varvara asja uurimised.

Ganini loo puhul tuleb jääda selle juurde, mida on ka prokurör Endla Ülviste öelnud: seadus on praegu selline, et kümme aastat on möödas ja uurimine lõpetatakse.

Kus ikkagi sein ette tuli?

Uurimisgrupil on väga selge seisukoht, kuhu uurimisega jõuti, aga ma ei saa sellest rääkida. See oleks ebaaus. Igal uurijal on aastatega kogunenud kogemuste pagas, mille põhjal ta teeb järelduse, mis versiooni kallal töötada.

Kui seda aga ei suudeta tõestada, siis ei suudeta. Jääme fakti juurde, et mõned inimesed on selles loos vägivallakuriteo eest süüdi mõistetud ja… eks ta nende hulgast ole.

Ganini vahetus läheduses olnud inimesed on vägivallatsemises süüdi mõistetud, aga kelle käes oli nuga, selleni te ei jõudnud?

Kaugele te Vao süütaja otsimisega jõudsite?

Uurijad ütlevad tihti, et mida ei hävita tuli, selle hävitab tuletõrjuja. Süütamisi on sündmuskoha mõttes hästi keeruline uurida: tuli käib üle, vesi või keemia käib üle ja tõendeid on väga keeruline leida.

Vao uurimine oli tõesti selline, kus lõpuks ei olnud ka väga kindlat versiooni, millega töötada. See uurimine ei ole viinud tulemuseni, aga, jah, see on… Me võtsime süütamise lahendamise oma pühaks kohuseks ja menetlus on lõpetatud, aga kui uut infot leiame, siis pingutame edasi.

See on hästi kole, kui sõjapiirkonnast põgenenud laps, kes peaks saama Eestis kaitset, näeb, et tema kodu põleb.

Taas väga sensitiivne kuritegu, selle tahmunud seina ees käis mitu poliitikut poseerimas nii otseselt kui ka kaudselt. Tunti avalikult häbi ja piinlikkust. Küllap oli päris tugev surve kurjategija tabada.

Ma natuke ei nõustuks niisuguste väidetega. Iga hoone süütamine, kus on inimesi… Siin võib näiteid tuua alates sellest, kui aastaid tagasi olid kirikute süütamised, kuni Hans H. Luige majja süütepudelite sisseviskamiseni.

Need on teod, kus inimeste elud satuvad ohtu. Sellistes kaasustes ei saa olla väga palju versioone, ainult kaks-kolm, aga sa pead töötama ikkagi tõenditega. Me, jah, praegu [Vao juhtumi osas] tulemust raporteerida ei saa.

Oktoobris 2015 jäi Võrus kadunuks Markkus. Kus siin uurimisel sein ette tuli?

See on selge, et praegu me otsime surnukeha.

Mul on Markkuse vanematest väga kahju ja nendega ollakse väga-väga tihti kontaktis, Markkuse ema on ju minu kolleeg – piirivalvur. See on selge, et turvatunne lööb kõikuma, kui vanemad ei tea, mis lapsega juhtus.

Kui ma saan raporti mingist sellisest sündmusest, siis esimese asjana helistan oma pojale: "Kuidas sul läheb?"

Kui kaugele te Markkuse kaasuse uurimisel jõudsite? Inimene väljus turvakaamera vaateväljast ja kadus.

See ongi viimane koht, mida me teame. Ta ei saa väga kaugel olla.

Kuidas te praegu Markkust otsite? Kui tuleb uus vihje, siis kontrollite?

Kui me teeme sealkandis näiteks Kaitseliiduga mõne õppuse, siis valitakse selline koht, kus me varem ei ole maastikku läbi otsinud.

Vahetame teemat. See on tavaline, et ekraanid, mis peaks näitama liiklust meie piiridel, on mingitel hämaratel asjaolul tundide ja teinekord kümnete tundide kaupa pimedad?

Jah, meie tehnika vananeb. Me oleme esitanud taotlused raha saamiseks, praegu on vastused eitavad. Eks me peame siis hakkama taaskord sisemiselt korjama, tegema neidsamu käike, mida ikka oleme teinud.

Hakkate koondama?

Kui vaja, siis tuleb ka seda teha, sest 21. sajandil peaks tehnika inimesi toetama.

Mida see nii-öelda pimedus ekraanil tegelikult tähendab? Te ei tea mitme tunni jooksul, mis toimub 10-, 20-, 50kilomeetrisel piirilõigul?

See tähendab rohkem mehi piiril. Kui pilt on pime, siis lähevad mehed välja.

Stardib paat, ATV?

Täpselt nii! Hästi palju oleneb sellest, mis on vea põhjus. Võib-olla on vea põhjus elementaarne, ja mõnes kohas on meil ju ka backid olemas. Me saame paigaldada oma tehnika kiiresti ümber. Me töötame ju ikka väga palju selliste vahenditega, mis on täna siin, homme seal.

Kas pildi kadumine võib olla põhjustatud sellest, et mõni teine riik testib meie tehnikat ja reageerimiskiirust?

Vastan niimoodi: meid ei ole praegu rünnatud. Meie partnerteenistused alates teabeametist ja kaitsepolitseiametist vaatavad väga hoolega, miks need asjad juhtuvad.

Kas liikumine piiril on viimastel aastatel sagenenud? Hüppame korraks üle ja tagasi ning vaatame, mida PPA teeb? Lendame üle Vaindloo ja uurime, kui kiiresti nüüd reageeritakse.

Ma ei ütleks, et on sagenenud. Neil ei ole vaja seda ka väga teha.

Meie suhted Vene Föderatsiooni piirivalvega on väga halvad – me ei usalda neid. Alates Ukraina kriisi algusest on selgelt näha, et Venemaa piirivalve saab poliitilisi suuniseid.

Meie suhted on ekspertide tasemel, selleks on vabariigi valitsus andnud volituse piiriesindaja Aimar Kössile, kellel on oma võrgustik ja oma meeskond, kes lahendab asju kaasus kaasuse järel.

Seda olukorda enam ei ole, et me vahetame infot: meie teatame neile ühest grupist, nemad meile teisest grupist. Liikumine sealt siiapoole pole võimalik nii, et FSB [Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus] sellest ei teaks.

Venemaa poolt on siis piir paremini kaitstud?

Ei. Ta on kontrollitud hoopis teistmoodi. Vene poolel on kümnekilomeetrine piiritsoon, kus liikumiseks on vaja eriluba.

Samuti pole piiri ääres nii suurt teedevõrgustikku kui meil. Aga Venemaa piirivalve mentaliteet on hoopis teistsugune – korruptiivne.

Teie eelkäija, piirivalve juht Tarmo Kõuts on kaugsõidukaptenina tõrjunud merel piraatide rünnakut. Milline on teie kõige karmim lahing? Teenistuskohustusi täites püstoli olete pidanud välja võtma?

Jah, ma olen tulistanud inimest.

Sai pihta?

Auto sai pihta ja jäi seisma. Ma ei ole töötanud eriüksuses või kiirreageerimismeeskonnas, minu lahingud on olnud pigem ajuragistamised. Ma olen aastast 1997 töötanud uurimises ja uurija püha kohus on teha oma tööd võimalikult ohutult.

Ise pihta olete saanud?

Mul on kaks noaauku seljas.

Miks? See kõlab nagu kehv väljaõpe.

Kui te leiate kusagilt kaadrid, mis toimus 1998. aasta volbriööl Tallinnas Raekoja platsil… Tegemist oli kurjategija kinnipidamisega. Kuna seal oli sadu ja sadu inimesi, siis kinnipidamine väljus kontrolli alt. Ma jäin mõneks hetkeks üksi ja siis selja tagant mind rünnati.

Kinnipidamine väljus kontrolli alt? See meenutab mulle lugu, kuidas mõni aasta tagasi lahkus politsei Viljandis kakluse keskelt.

Politseile on iga väljakutse suur küsimärk – kuhu minnakse? Infot on ju vähe. Plahvatus Õismäel 2004. aasta novembris: Julia Gorbatšova sai surma, kaks politseinikku on elu lõpuni vigased; mina olin seal läbirääkija, sain oma kõrvakiled katki ja nii edasi.

Sinna me sõitsime lahendama peretüli, aga asi kulmineerus niimoodi, et 40 minuti pärast oli plahvatus.

Kui politseinikud hindavad olukorra selliseks, et nad ei suuda korda tagada, siis tuleb kohati kaks sammu tagasi astuda.

Jättes ohvri kurjategija meelevalda.

Ei, mitte niimoodi. Kui relva kandev politseinik satub olukorda, kus ta selgelt jääb teiseks, kus ta ei suuda olukorda rahustada, siis minnes relva ja erivahenditega sellesse keskkonda, tekitab ta suurema ohu.

Tuleb teha kaks sammu tagasi, oodata abijõude ja siis reageerida otsustavalt.

Mitte võtta kohapeal püstolit välja?

Tuleb olukorda hinnata. Mina julgustan inimesi olema resoluutne – nii nagu me olime selle mootorrattaga [hiljuti politsei eest põgenev mootorrattur rammiti pikali].

Nii nagu käituti Kultuuritolmu ajal [aastal 2014 läks festivalil massikakluseks, politseid süüdistati hiljem võimuliialduses; muu hulgas pures teenistuskoer maas lamavat kinnipeetut].

Nii nagu käituti selle Lasnamäel Subaruga sõitva naisega [1. mail tõstsid politseinikud autorooli tagant välja Eesti kõige ohtlikumaks liiklejaks tituleeritud Valentina Terehhova ehk Subariku].

Aga iga kaasust tuleb hinnata eraldi. Väga kerge on tagantjärele rahulikult kabinetis kohvitassi taga vaadata ja mõelda: oi, ma oleksin teinud nüüd niimoodi. Seadusesõnas on selgelt kirjas, et otsuse, mida teha, langetab korrakaitseametnik, kes on vahetult sündmuskohas.

Mis sai määravaks hiljutise otsuse juures politsei eest kihutav mootorratas teelt välja rammida? Kas see, et mootorratas võttis suuna kesklinna poole ja mõeldi terroriaktile? Või lihtsalt otsustati kihutamisele lõpp teha?

Politsei roll on kaitsta teisi liiklejaid. Kui oli selge, et ta keerab kesklinna poole tagasi, oli tõenäoline, et ta satub ise suuremasse ohtu või teeb teistele suuremat kahju.

Mis oleks vist olnud ka nutikam, sest bussil tuleb ju ikkagi mingil hetkel kiirusepiir ette.

See on selge, et mootorratas oleks seal olnud eelisolukorras. Me õpetame politseinikke kasutama oma tarkust ja julgust ning mina tunnustan julgeid resoluutseid politseinikke.

Väga halb, et selline olukord juhtus, inimesed said viga, aga me kindlasti hoidsime ära suurema õnnetuse. Need kaks mootorrattaga kihutanud inimest võiksid patrullile aitäh öelda, et nende elu päästeti.

Niisugust julgust me ootame politseilt kogu aeg. Alates sellest, et kui keegi mängib öösel nii kõvasti muusikat, et naabrid ei saa magada, siis politseinik peab olema otsustav kuni selleni välja, et võtab muusikakeskuse endaga kaasa. See on võimalik ja me oleme seda ka teinud.

Kuidas oleks teie kolleegid Iisraelis käitunud politsei eest põgeneva mootorratturiga?

Iisrael on väga suure politseijõuga riik, ilmselt oleks ta kiiremini kätte saadud.

Kui teie abikaasa Helin Vaher töötas valitsuse kommunikatsioonibüroo juhina, olite te pikka aega riigi üks informeeritumaid peresid. Mõlemal kaasal on juurdepääs riigisaladusele, muust sensitiivsest infost rääkimata. Mida te vastasite teineteise küsimusele: kuidas tööl läks?

Eraelulistes küsimustes vastan ma, et olen õnnelikus abielus, mul on kümneaastane poeg Martin, kes veel kaalub, kas hakata politseinikuks või sõjaväearstiks...

HÄSTI INFORMEERITUD PAAR: Tundliku infoga puutuvad oma töö tõttu kokku nii Elmar Vaher kui ka tema abikaasa Helin. Foto on tehtud vabariigi aastapäeva puhul toimunud presidendi vastuvõtul 2017. aasta veebruaris.Foto: Alar Truu

… lisaks on peres veel kass Muffin ja koer Käpa.

Jah, valgete käppadega Vene-Euroopa laika, kes on väga armas loom.

Aga – tööasjad jäävad sinna, kus on töö.

Päriselt ka või?

Absoluutselt! Sest minu töö on nii intensiivne, et ma ei tahagi teada veel seda, mida Helin teab.

Politseijuhtidel on komme siirduda poliitikasse. Kas teil on partei välja valitud?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee