Kommentaar

Toomas Alatalu | Kuidas Trump end kehtestab (1)

Toomas Alatalu, vaatleja, 29. mai 2017 17:54
Toomas AlataluFoto: Mati Hiis
„Ma ei öelnud Iisrael!“ lausus USA president Donald Trump Iisraelis koguni kaks korda. Siis, kui ta pärast kõnelusi ilmus koos peaminister Binyamin Netanyahuga neid ootava seltskonna ette ja kõlas küsimus ilmselt USA ajakirjanikult, kes Trumpi ja Venemaa välisminister Lavrovi 10. mai kohtumise lainel hõikas: „Kas te andsite Lavroviga kohtudes venelastele Iisraeli luuraja välja?“ Kõik hiljem näidatu, alates Trumpi nihkumisest kaadrist välja (et paremini kuulda?) algavad tema sõnadega: „Ei, ma isegi ei kasutanud sõna Iisrael.“ Murdosa sekund hiljem ütles ta Netanyahule: „Oot-oot,“ ja kordas fraasi uuesti. Seejärel näitas kaamera pikalt Netanyahu nõutut nägu, sest lausuda Iisraelis, et ma ei öelnud Iisrael, kõlas ju kentsakalt. Nüüd, kui videos näidatakse dialoogi vaid teatud hetkest alates, isegi eriti kentsakalt. Algne väide, et Trumpi-Lavrovi kohtumisel oli juttu Iisraeli luurajast, asendus peagi väitega Jordaania luurajast. Nii Valge Maja kui ka Kreml on kinnitanud, et kohtu

Presidendi mahavõtmise raske ülesanne

Samal teemal

Suur osa USA meediast on uue presidendi peale vihane ja jahib teda kõikvõimalike väidetega lootuses ta ametist kõrvaldada. Eelmine kandidaat oli mäletatavasti Bill Clinton ja omamoodi üllatusena avaldas New York Times 22. mail pika loo Monica Lewinskyst, 1998. aasta impeachment’i (ametist eemaldamise – toim) katse kangelannast. Jääb mulje, et viimasele anti võimalus siduda oma saatus ajakirjanike trumpvõtte „kui said hambad sisse, näri lõpuni“ sünniga. Fakt on see, et toona tundmatu Fox Newsi tähelend algas tõesti Billi-Monica loo kajastamisega. Impeachment langes ära, sest  Clinton jäi endale kindlaks, et ei valetanud, sest tegemist polnud selle seksiga, mida tavaliselt silmas peetakse. Tegelikult ei tabanud impeachment ka president Nixoni, kes kaitses end kaks aastat (1972–1974) ja astus siis ikkagi tagasi. Kuigi USAs jagub nii poliitikuid kui ka ajakirjanikke, kes on kindlad, et võtavad Trumpi presidendikohalt maha, siis kaks viimast sellekohast kaasust seda küll ei tõota.

Küll on aga alanud jaht vajutanud pitseri Trumpi käitumisele. Artikli alguses kirjeldatud episood jäi tema üheksa päeva kestnud välisturnee ajal tegelikult ainsaks korraks, kui keegi nii-öelda kõrvalt jõudis temalt Trumpilt midagi küsida ja viimane lasi end libedale teele tõmmata. Tegelikult oli tema programm koostatud nii, et suhtlemine avalikkusega oli välistatud. Kui Obama valis 2009. aastal oma Lähis-Ida sõnumi edasiandmise paigaks Kairo ülikooli (kohal olid ka vaimuliku Al-Azhari ülikooli professorid ja tudengid), siis Trump kõneles Ar-Riyāḑis vaid riigijuhtidele. Järgnesid neljasilma või kitsa ringi kohtumised Jeruusalemmas, Petlemmas, Vatikanis ja Euroopa Liidu juhtidega Brüsselis. Iisraeli parlamendi spiiker Edelstein tunnistas, et algselt knessetisse (Iisraeli parlamenti – toim) kavandatud Trumpi kõne viidi üle muuseumi, vältimaks võimalikke vahelehüüdeid. Edelstein lubas pärast Trumpi lahkumist korraldada knesseti liikmetele eetikaseminari, et vältida tulevikus segadusi. NATO ja G7 tippkohtumisedki möödusid nii, et ajakirjanikel polnud võimalust midagi küsida.

See mõlemat poolt kurnav seis kujunes kahepoolselt. Pole saladus, et suurem osa USA meediast toetas valimiskampaanias Hillary Clintonit ja fakt on seegi, et võitjaks tulnud Trump hakkas esimesel võimalusel ignoreerima – küsimuse esitamise keelamiseni välja – meediakanaleid, mis tema hinnangul moonutasid tegelikkust. Isegi kurikuulsas Russia-gate afääris, mis võib saada Trumpile saatuslikuks, on detaile, mis ei tee au kummalegi poolele. Aktuaalseim vast see, et ajakirjandus teatas esmalt vaid presidendi julgeolekunõuniku Flynni ametisseastumise eelsetest kontaktidest Venemaa suursaadikuga ja alles mitu nädalat hiljem lisati, et osales ka kolmas isik –Trumpi väimees ja nüüdne nõunik Jared Kushner. Järgnes teade, et mullu suvel käis Ühendriikides ka Venemaa ülemrabi ja Putiniga heades suhetes olev Berel Lazar, kes nagu Kushnergi kuulub hassiitide kogukonda. Pärast pausi tõstatus Trumpi väimehe sidemete teema uuesti eelmisel nädalal ja eks näis, millega see lõpeb.

Trump ei ütlegi seda, mida oodatakse

Meedia hüppelise ja erapooliku hoiaku tulemus on see, et avalikkusele esitatavas hakkavad domineerima kas ülal kirjeldatud segadus või teise- ja kolmandajärgulised detailid. NATO tippkohtumise järel käis üldine hädaldamine, et Trump ei öelnudki midagi artikkel 5 – teistele appimineku kohustuse – kehtimise kohta. Teadu mindi selle alusel esimest korda appi pärast 11. septembrit 2011. Just Trumpil oli au avada NATO peakorteris mälestusmärk „11. september ja artikkel 5“ (tekstid on inglise ja prantsuse keeles), mida ta oma kõnes mainis ja võttis asja nii kokku: „See metallikogum tuletab meelde meie ühteseotust.“ Kas tõesti sellest ei piisanud? Kui lisada, et Trump lubas endale kõnes ka pilget uue peakorteri maksumuse üle, samas kui liikmesmaad ei taha kaitsekulutusi suurendada, siis jääb mulje, et ta nimme ei kasuta neid sõnu, mille üleütlemist temalt nõutakse. Euroopa Liidu ladvik on aga harjunud  kamandama, vaidleb palju nii-öelda tühja ja annab ohjad käest.  

Seda näitas selgelt NATO tippkohtumisele järgnenud G7, ehk siis USA, Jaapani, Kanada, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia juhtide kohtumine, kus osalesid ka Euroopa Liidu juhid Juncker ja Tusk. Nende kahe mehe ehk siis ELi esmakohtumine Trumpiga oli päev varem Brüsselis! Hilinetud oldi muuski – G7 kohtumine võttis vastu uudsete, Brüsselis seni mitte kasutatud terminitega terrorismivastase võitluse, sugudevahelise võrdsuse ja innovatsiooni programmid ning tehti avaldus Manchesteri sündmuste jälgedes. Seega on Euroopa Liit olukorras, kus peab end esiritta murdma. Kas just Trumpi kombel, aga seda tuleb teha.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee