Eesti uudised

Unelm kohtub reaalsusega: ajakiri TIME kirjutab Eestisse saabunud pagulastest (73)

Toimetas Greete Kõrvits, 25. mai 2017 22:47
Foto: Martin Ahven
USA üks populaarsemaid väljaandeid, ajakiri TIME avaldas artikli, kus ajakirjanik sõidab kaasa kahe Süüriast pärit naisega, kes on saadetud elama Eestisse. Kuigi artikkel kiidab eestlaste pingutusi ja põhjalikku programmi, tunnevad naised ennast võõrastena... Kõige raskem kogu protsessis on inimeste ootuste ja reaalsuse põrkumine. Andke Eestile võimalus, soovitab siiski üks põgenik.

"Olime meie alles lollid," ütleb Iyman, kes oma meheõe Taimaa'ga bussis sõidavad. TIME on Taimaad saatnud alates sellest, kui naine septembris Kreeka põgenikelaagris tütre ilmale tõi. Iyman selgitab, et nende ettekujutus elust Euroopas, kui nad kodumaalt põgenesid, oli midagi muud.

Samal teemal

Tegelikult ei valinud need naised Eestit. Enamik põgenikke eelistavad Saksamaad, Prantsusmaad või Rootsit. See on ka mõistetav, mitte ainult majanduslikel põhjustel, vaid ka sellepärast – ja ehk ennekõike sellepärast –, et nendes riikides on juba arvestatav ja kokkuhoidev põgenike kogukond. Eestisse minek esitati neile ilma valikuteta – kas sinna või mitte kuhugi. Iyman vaatab tõsiselt lumist maad väljas ja ütleb, et selline valik on nagu sundabielu. Võrdlus on tõsine, kuid järele mõeldes ilmselt mitte üllatav.

Ajakirjanik kiidab Eesti kaasavat ja asjalikku põgenikeprogrammi ning võrdleb näiteks Leeduga, kus võimalused uut elu alustada on palju kehvemates tingimustes. Ka on kirjutaja jaoks täiesti mõistetav plaan paigutada pagulased ennekõike väikelinnadesse ja küladesse.

"Isegi paradiis on inimesteta kõle."

Kuid mitte põgenike endi jaoks. Nemad on harjunud elama endanäolises ühiskonnas. Nagu eestlanegi tunneks ennast täiesti teistsuguses keskkonnas võõrana. Väikestes linnades ei saa osta neile vajalikku halal-liha. "Miks ei võiks moslemid elada kogukonnana Tallinnas?" Raske on seletada demograafilisi eelistusi neile, kes tunnevad, et on omataoliste seast välja rebitud. Kui ajakirjanik küsib, et kas ehk kaunid metsad ja loodus mingit lohutust ei paku, vastab Iyman: "Isegi paradiis on inimesteta kõle."

Üks pagulastega töötav anonüümseks jäänud eestlanna tõdeb, et ebameeldiva ilmaga kevad, raske keel ja muidugi puuduv kogukond on põhjuseks, miks integratsioon nii raske on. "Vahel on tunne, et võitleme unelma vastu," ütleb ta, pidades silmas, et tegelikult on inimestel kõige raskem leppida sellega, et nende ootused ei vasta tegelikkusele. Müüdid teistest riikidest ja sealsetest hüvedest on samuti visad kaduma.

"Andke Eestile võimalus."

Pilgud pöörduvad marokolase poole, kes viib läbi tundi Eesti kultuurist ja eluolust, kui üks süürlane küsib, et kas vastab tõele, et Saksamaal on palju lihtsam leida kõrgema palgaga tööd. "Šeik Google eksib vahel," tuleb vastus koos hoiatusega, et kergekäeliselt ei maksa edukõlakaid uskuda. Taimaa abikaasa teeb küll tööd, kuid kuna tema eesmärk on kunagi Süüriasse naasta ja seal hävitatu uuesti üles ehitada, tekitab pisitillukese palga eest töötamine temas lootusetuse tunnet. Rasket tööd ta ei karda, kuid mis selle mõte on, kui see kuhugi ei vii?

Tunnist võtab osa ka üks mees, Amjad, kes ei mõista üht Eestist lahkunud perekonda. Selle perekonna isa kiitleb, et Saksamaal on neil nüüd ilus ilm. Kuid nad on pandud põgenikelaagrisse ja lapsed ei saa koolis käia. Mees raputab rahvuskaaslase valiku peale pead. "Siin on ohutu," ütleb ta. "Ega see Eesti süü pole, et te siin peate olema. Eesti lahendas teie probleemi ja tõi teid siia. Andke Eestile nüüd ometi võimalus."

Iyman tunnistab artikli juures olevas videos, et mõne päeva möödudes on olukord paremaks läinud. Kuid ilmselt peame mõistma, et kui kellelgi puudub side oma inimestega, siis on tal raske ka siis, kui talle on võimaldatud väga asjalik sisseelamisprogramm. Ootustele on alati raske vastata ning ka ootustes pettumine pole kunagi kerge.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee