Eesti uudised

Kui sul on aurulaev (1)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 25. mai 2017, 15:36
„Admiral” on laevu pukseerinud alates aastast 1955.Foto: HEIKO KRUUSI
Tallinna üks tuntumaid laevu on Admiral, mis on Admiraliteedi basseinis kai ääres seisnud nii kaua, et paljud, kes iga päev mööduvad, seda enam ei märkagi.

„Admiral” on laevu pukseerinud alates aastast 1955.Foto: HEIKO KRUUSI

Tosin aastat oli laeval, mis algupäraselt puksiir, Serbia maitseaktsendiga eksootiline restoran, mida suuremas osas külastasid Tallinna saabunud turistid. „Aga ega Admiral ka tallinlastele tundmatu ole, siin on tähistatud nii tähtpäevi kui käidud lihtsalt sõbraga lõunatamas,” märgib Igor Grojić, kelle aurulaeva embleemiga nimekaardil seisab aadressina „Tallinn, Lootsi 15 kõrval, kai ääres”.

Zoran Grojic ja Igor Grojic.Foto: HEIKO KRUUSI

Kohtumegi tema ja ta poja Zoraniga „kai ääres”, 1955. aastal Peterburis, toonases Leningradis ehitatud laeva pardal. On esmaspäev, turistid saalivad kaldapealsel, mõned peatuvad laeva pildistama. Laev on säilitanud suuresti esialgse ilme ning on täiesti merekõlbulik. „Laadime peale 2000 liitrit diislikütust, võtame auru üles ja poole tunni pärast võimegi minema hakata,” ütleb vanem Grojić, kui laeva roolikambris pilte tegema hakkame. Noorem mees poseerib, küll seljaga roolis, vanem näitab antiikse olekuga esemeid ajast, mil kõik tehti kestma aastakümneteks – oli see siis raadiosaatja või laeva sisetelefon.

Kapten või direktor?

Kui küsin, kes ta sel laeval on, et kas kapten või direktor, vastab veerandsada aastat laevaomanik olnud vanem mees leebe naeratusega: „Laeva ori olen, alates sellest, kui see Bekkeri sadamas 1990. aastate alguses müüa oli.” Mees ei oska öelda, miks ta Eesti NSV ühes esimeses kooperatiivettevõttes teenitust kolme-nelja tollal moodsa sõiduauto Žiguli raha hakkama pani, et endale laev osta. Vanaraua hinnaga, ehkki täiskomplektne. „Nojah, eks ma ole olnud purjesportlane, klassis Lendav Hollandlane, aga laev...” Lause jääb lõpetamata.

Igor Grojić algupärase sisustusega roolikambris. Foto: HEIKO KRUUSI

Nüüd on üks periood tema ja ka laeva elus lõppemas, teine algamas. Restoranipidamise aeg sai otsa, nüüd on plaanis asutada laevale Eesti meresõidu ajaloo rahvamuuseum.

Kõik laeval nähtav on algupärane või vähemalt ajastukohane, näitab Igor GrojićFoto: HEIKO KRUUSI

„Pojal on omad ettevõtmised, nii ongi aeg uus suund valida. Laev on meil ajaloolise laeva tunnistusega, kõik on esialgsel moel alles, nii sisutus kui ka aluse peamasin.

Laeva "Admiral" vöörivints.Foto: HEIKO KRUUSI

Ainult ahtris olnud vintsi tõstsime kaile,” räägib Igor ja näitab, et eesmine vints on laeva vööris puldankatte all ilusti alles ja töökorras. „Võtsime laevaga pärast kordategemist ette kõige pikema retke laeva eluloos – käisime Hamburgis, kuhu meid kutsuti just laeva ajaloolise väärtuse pärast,” räägib Zoran.

Laskumine põrgusse

„Algselt töötas laeva aurumasin kivisöega,” räägib laevamees Igor, kui järsust trepist masinaruumi laskume. Seal on hiigelsuure, 16 tonni kaaluva ning 500-hobujõuslise masina kõrval ruumi nii napilt, et pildistamise ajal on tõsine probleem fotograafil õiget võttenurka leida.

Laeva peamasin kaalub 16 tonni ning on ka praegu täies töövalmiduses. Foto: HEIKO KRUUSI

Aga see pole kõik, väikesest luugist edasi on katlaruum, kus laeva vanasti kivisöega köeti. Nüüd on sinna paigutatud diislikütuse põletid, kõik läigib puhtusest, algusaegadel oli see kõik kuum ja kivisöene. „Masinal oli mitu kütjat, üksi poleks jaksanudki. Šlakk vinnati ämbriga välja luugist laes,” näitab Igor. Vaatame veel üle ukse ohvitseride kajuteisse, needki on väga kitsad, üks sein kaldus ning rauast. Praegu on siin jahe, asume allpool veeliini.

Muuseumi pearuum

Kui uuesti tekile jõuame, läheme mööda kitsast, illuminaatoritega koridori, kuni jõuame ootamatult avarasse, mitmetasandilisse ruumi. See on ahtriehitis, mille asemel oli enne laevade haalamiseks mõeldud suur vints ning luugid, mis viisid masinaruumi.

Ajalooline aurulaev Admiral oli pikka aega laev-restoran.Foto: HEIKO KRUUSI

Siin oli restoranisaal, kokku mahtus laeva laua äärde sööma 80 inimest. Nüüd on siia plaanis luua rahvamuuseum, nagu Serbia juurtega Igor Grojić, kelle isa tuli NSV Liidu ajal Riia merekooli õppima, juba algul rääkis: “Üht-teist meil juba on ka, eks olen aastatega kogunud. Praegusajaks on olukord muidugi selline, et kõik merendusalane on muutunud antikvaarseks, seda pole enam võimalik osta isegi suure raha eest. Me loodame inimeste peale, et annetataks oma meresõitjatest pereliikmete pildialbumeid ja muid dokumente.”

Interjöör eksponaatidega.Foto: HEIKO KRUUSI
Masintelegraaf.Foto: HEIKO KRUUSI

Eestlased on olnud kõvad meresõitjad ja laevaehitajad, seega peaks möödunud aja mälestusi palju võtta olema, mõtlen, lehitsedes paari juba annetatud pildialbumit, kus uhketes mundrites mereväelased oma või tsaari laevadel poseerimas või sõjaeelsed moodsais rõivais vabad ja muretud mehed ja naised külastamas küll Haapsalu, Pariisi või Brüsselit.

Igor Grojić näitab loodavale muuseumile annetatud museaale. Foto: HEIKO KRUUSI

„Muide, me oleme huvitatud, kui keegi sooviks tulla meile ekskursioonijuhi ametit pidama,” ütleb vanem Grojić, kui hakkame ekskursiooniotsi kokku tõmbama. Laev on nii terviklik ja ehe, et tahaks kohe ise sellega lahel tiiru teha, aga mõte ja laev jäävad meist siiski maha, sinna kai äärde.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee