Kommentaar

Marianne Mikko | Kaitsejõud vajavad eriti naisi (121)

Marianne Mikko, riigikogu liige, SDE, 22. mai 2017, 16:27
Riigikaitsekomisjoni liige Marianne Mikko kirjutab, et Eesti neidusid peletab ajateenistusse asumast seksism, mida kaitseväes olla rohkem, kui arvatagi oskame.

Kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron tutvustas uut valitsust, siis tundsin ma suurt rahulolu, et kaitseministri portfelli usaldas president rahulikult naisele. Rõõm on seda suurem, et Macroni ametisse nimetatud kabinetist pooled on naised. Sedasama rahulolu tundsin Kanada peaministri Justin Trudeau valitsuse puhul – pooled mehed, pooled naised. Ja milline hea põhjendus – sellepärast, et on 21. sajand!

Samal teemal

Tuletagem meelde, et maailma esimene naiskaitseminister nimetati ametisse Eesti naaberriigis Soomes. Ühel naistekonverentsil kümme aastat tagasi Elisabeth Rehni sisse juhatades ütlesin, et meie ees on naine, kes julges Soomele osta hävitajad F-16. Soome endine kaitseminister parandas mind naeratades, et ei, need polnud F-16, vaid tollal sõjandusturu kõige moodsamad F-18D.  

Naise nimetamine kaitseministriks on üks asi. Võiks öelda, et üsna lihtne. See on pigem küsimus poliitilisest kultuurist, ühiskonna suhtumisest naisesse laiemalt. Kaitseministri portfell tähendab tsiviilkontrolli sõjaväe üle. Võib siiski arvata, et teatud isikuomadused peavad olema, mis sunnivad (mees)sõjaväelasi (nais)kaitseministrit tõsiselt võtma. Meil pole siiani Eestis naiskaitseministrit olnud, küll aga mäletame siseministrina Lagle Parekit.

Kaitsevägi tähendab meesteväge?

Igal sõduril peab olema paunas marssalikepike. See on väga õigesti öeldud mõte. Selleks, et saada kindraliks nagu Tiiu Kera (Eesti päritolu USA erukindralmajor – toim), peab naine tegema läbi sõduri baaskursuse. Seetõttu on vabatahtlikkuse alusel naisi koondav Naiskodukaitse hea ja tubli organisatsioon, aga sellest ei piisa, et saada kindraliks.

Võib ju küsida, miks on üldse vaja naiskaitseväelasi. Võib ka teistpidi küsida, kas naine sobib kaitseväelaseks. Ajakirjanduses levinud usutlustest tuleb üha enam välja, et naised sobivad hästi ja väga hästi kaitseväelaseks. Varem pole naiskaitseväelastele ju teab mis palju meedias sõna antud. Mida enam aga me kaitseväevormis naisi ja nende mõtteid tundma õpime, seda vähem me õnneks taolist küsimust esitame. 

Eeskujuks põhjanaabrid

Soome seadus naiste vabatahtlikust sõjaväeteenistusest jõustus 17. veebruaril 1995. aastal. Soome sõjaväeteenistuse seaduse § 1 sätestab, et naise võib tema taotluse alusel võtta ajateenistusele vastavasse vabatahtlikku sõjaväeteenistusse. Naine peab olema 18–30aastane Soome kodanik ning vastama tervise ja muude isikuomaduste poolest sõjaväeteenistuseks sobivuse nõuetele. Lisaks sätestab seesama § 1, et kaitseministeerium määrab iga aasta kohta sõjaväeteenistusse võetavate naiste arvu. 

Seaduse § 4 järgi on vabatahtlikult sõjaväeteenistusse võetud naisel 45 päeva jooksul alates ajateenistusse asumisest õigus loobuda edasisest teenistusest. Paragrahvi 7 järgi võib sõjaväeteenistuses oleva naise teenistus lõpetada seoses raseduse või sünnitusega.

Riigikogu võttis viis aastat tagasi mõõtu Soomest, et mitte öelda kopeeris põhjanaabrite seaduse. Eesti ajateenistus on sarnaselt Soomega 1. aprillist 2013 naistele vabatahtlik. Eesti kaitseminister kirjutab igal aastal määruse, milles teeb teatavaks naiste arvu, kes saavad osaleda ajateenistuses. Tavaliselt on see mõnikümmend naist.

Isiklikult arvan, et selline määrus on ajast ja arust. Kui soovime tegelikku muutust kaitseväes, siis peaks naisi olema ajateenistuses mitte mõnikümmend, vaid pigemini mõnisada. Seega mitte 1-2%, vaid julgelt 10–20%.

Kui aga kristalselt aus olla, siis need mõnikümmend naist on olnud kogu aeg Eesti naiste vabatahtliku ajateenistuse vältel muutumatu number. Millest see õigupoolest jutustab? Minu meelest sellest, et Eesti neidusid on vähe julgustatud ajateenistusse minema. Või on see võimalus üldse maha vaikitud.

Kui olen küsinud Eesti ohvitseridelt, miks on neidusid ajateenistuses nii vähe, siis olen vastustest välja lugenud, et tegelikult a) kas ei taheta või b) ei osata neidudega ajateenistuses midagi peale hakata. On ka naljakaid põhjendusi. Ent tõsisem on siiski seksism, mida ma kardan, on kaitseväes paraku rohkem, kui me arvatagi oskame.

Austraalia aasta inimene

2016. aastal sai Austraalias aasta inimeseks kaitseväe endine juhataja kindral David Morrison. Põhjusena kriipsutati alla tema pühendumist soolisele võrdõiguslikkusele. Kindral Morrison pidas mõni aasta tagasi oma kuulsa kõne, kus ta soovitas sõjaväelastel, kes oma naiskolleegi ei austa, lihtsalt võtta oma seitse asja ja lahkuda armeest. Seda 2013. aasta Austraalia kaitsejõududes soolise ahistamise skandaaliga seotud kõnet on Youtube’is vaadanud üle 1,6 miljoni inimese.

36aastase militaarstaažiga Morrison usub, et järgneva kümne aastaga saab Austraalia endale kas mere-, maa- või õhujõudude etteotsa naise. Kuigi Austraalias pole siiani hävitaja naispilooti olnud, on tõenäoline, et 2020. aastal võiks lausa kuus naist sujuvalt hävitajat juhtida. Nagu teada, on Austraalias poolteist aastat ametis esimest korda naiskaitseminister Marise Payne.

Norras kohustuslik ajateenistus kõigile

Norra vajab ajateenistusse igal aastal ca 10 000 noort. Aastakäik ise aga tähendab 60 000 noort. Seega siis kujutab Norra kohustuslik ajateenistus oma olemuselt valikut parimatest poegadest ja tütardest. Nagu nii mõnigi Norra poliitik rahuloluga on märkinud, et Norra vajab parimast parimat.

Eesti ajateenistus kujutab endast ca 3000 noort, kellest 99% on noormehed. Mõistagi oleks päris ahvatlev teha ajateenistus Eestis kohustuslikuks kõigile. Nii nagu Rootsi hiljuti ilma suurema kisa ja kärata tegi. See annaks meilegi võimaluse valida noormeeste ja neidude seast kaitsejõududesse esmalt teenima ja seejärel sõjalist karjääri tegema parimaist parimad. Aga elus pole asjad nii lihtsad nagu nad paberil paistavad. 

Kaitsevägi peab ise olema valmis neidusid vastu võtma. See ei tähenda ainult kaitseväe juhatajat, kes oma väljaütlemistes igati soosib naiste ajateenistust. Ennekõike tähendab see ohvitsere ja eriti allohvitsere, kellega ajateenija kõige rohkem ja lähemalt kokku puutub. Kas nad on ikka päriselt valmis? Julgen selles kahelda. 

Soolise võrdõiguslikkuse poolest eeskujulikus Norras väidab uuringu järgi 18% naisajateenijaist, et on tunda saanud soolist diskrimineerimist, ehkki enamik norralannasid ei pea probleemiks noormeestest ajateenijatega samas ruumis ööbida.

Üks on küll kindel, mida kuuendat aastat riigikaitsekomisjoni liikmena julgen väita, et Eesti kaitsejõududes Austraalia taolist laiahaardelist vägistamisskandaali ei ole ega tule.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee