Foto: Heiko Kruusi
Diana Ingerainen, Eesti Perearstide Seltsi esinaine 21. mai 2017 18:54
/ Kes vastutust võtaks küll kanda, kui midagi juhtuma peaks? Eks vastutust võta see kanda, kes ülevalt vaatab meid pealt. Siis karjapoiss tuli puu otsast ja temagi osa sest sai. Nüüd vastust võtab ta kanda, sest tema on osa sest saand! /

Iga kord, kui tekib vaktsineerimise osas vaidlus, meenub mulle vanade eestlaste laul Mannikese meelitamisest õunapuu alla. Ühel poolel on tõenduspõhine tervishoid koos soovitusega vaktsineerida ja teisel pool seltskond kahtlejaid, kõhklejaid ja teaduses aukude otsijaid. Tavapärane vaktsineerimise vastaste väide „te ei tea kõike“ on õige – jah päris kõike ei tea ja küllap ei saagi teada. Küll on aga täpselt teada, mis juhtub, kui vaktsineerituse hõlmatus langeb alla kriitilise piiri. Siis puhkeb haigus ja nakkushaigusele omaselt levib see kiirelt edasi.

Alati tunduvad hädad ja õnnetused kauged olema. Ausalt öeldes ei saanud minagi aru terrorismi lähedusest kuni eestlaste hukkumiseni Nice’is. Ja mul on olemas nn ajalooline mälu seoses ema haigestumisega lastehalvatusse. Lastehalvatuse puhang oli Eestis 1958. aasta suvel. See algas Lõuna-Eestis – esijoones Tartu, Elva, Otepää ja Põltsamaa ümbruses haigestuti massiliselt poliomüeliiti. Enne seda, aastatel 1952–1957 oli igal aastal 45 kuni 186 halvatusega haigusjuhtu, millest surmaga lõppes 11,2%. Toona aga registreeriti lühikese aja jooksul 991 haigestumist. Alates 1959. aastast, kui alustati vaktsineerimist lastehalvatuse vaktsiiniga, langes nii haigestumiste kui ka surmajuhtumite arv.

Tervishoiutöötaja olgu eeskujuks

Haiguse käigus kaob võime liigutada, ema jutu järgi oli see vast kohutavamgi kui suur valu lihastes. Minu emal vedas, aga kõigil tema palatikaaslastel nii hästi ei läinud. Oma lastega ei tekkinud mul kordagi vaktsineerimisest keeldumise mõtet, küll aga mõtlesin kõikvõimalike tüsistuste ja erinevate reaktsioonide peale. Otsus on alati ikka enda teha, soovitajaid-hirmutajaid-targutajaid ja niisama tähelepanu otsivaid inimesi on alati kuhjaga, aga kui küsida konkreetselt, et mida sa minu asemel teeksid, siis reeglina saab vastuse, et otsusta ise. Kuid otsustada enda tervise üle on palju lihtsam, kui oma laste tervise üle. Lapse elu ja tervis sõltuvad tema vanematest. Lastearstid ütlevad otse välja, et ei saa olla üksikut väikelast, saab olla laps koos vähemalt ühe inimesega, kes tema eest hoolitseb ja teeb pidevalt otsuseid.

Kas ja kuidas saab neid otsuseid mõjutada kogukond? Kui palju saavad arstid ja õed – tervishoid tervikuna mõjutada vaktsineerimise otsust? Kindlasti on arstide-õdede enda valikud suureks eeskujuks. Peab tunnistama, et rohkem küll õdede hulgas, aga ka arstide seas, on vastakaid seisukohti ja inimesi eksitavaid arvamusi. Näiteks pereõdede hõlmatus gripivaktsiiniga on väga halb, jäädes alla 20%, samas kui perearstidel on see 60% ringis. Kui nõustaja ise ei usu gripivaktsiini, siis vaevalt suudab ta vaktsineerimist usutavalt soovitada oma patsientidele. No ei kõla tõsiseltvõetavalt tubakast loobumise nõustamine, kui nõustaja haiseb suitsu järele, või soovitus kaalust alla võtta, kui nõu annab rasvunud arst. Seega tervishoius endas on halle tsoone, millega tuleks tõsiselt tegelda. Ei ole võimalik tegelda vaid natuke: olukord vaktsineerimisega on must-valge – sa kas oled vaktsineeritud või mitte.

Loodusseadused töötavad alati

Teisalt on vestlustest tervishoiutöötajatega selgunud, et puudub väljaõpe lõputuks argumenteerimiseks, miks on soovitatav vaktsineerida. Üks-kaks korda selgitada vaktsineerimise vajalikkust ja hõlmatuse tähtsust on normaalne, aga ühele ja samale perele korduvalt selgitada ning tõestada ei oska. Iga kord tuleb vastata uutele argumentidele, küll autismist, küll elavhõbedast, siis ravimifirmade vandenõust. Tervishoiutöötajatena oleme treenitud ennetama ja otsima haiguseid, kuid kui peab tegema tööd, mida ei oska, siis tekib tahtmine loobuda.

Tervishoiu sisu on ühiskondlik kokkulepe. Hetkel juhindume tõenduspõhisest meditsiinist, mis tähendab, et nõustamine ja ravisoovitused tuginevad ainult teaduslikele uuringutele. Palun ärme sunni oma arste tegema tööd, mis võtab aluseks soovid, nõudmised, arvamised. Või kui just seda tahetakse, siis teeme teised reeglid.

Paralleeli võib tõmmata haridussüsteemiga, kus koolid püüavad kehtestada reegleid, et lapsed viga ei saaks ja neil oleks turvaline õppekeskkond, aga leidub vanemaid, kes vilistavad kõikide nõudmiste peale ega tee kooliga koostööd. Siis kehtivad loodusseadused, nagu on sajandeid inimeste elus olnud.

Nõukogude ajal kogesime äärmust, kus patsienti sisuliselt üldse ei kaasatud otsustamise juurde, isegi diagnoose ei öeldud. Nüüd on vabadus viinud meid teise äärmusesse, kus iga inimene võib teha mida tahes, võtmata vastutust oma tegude eest. Vaktsineerimata jätmine tõstab riski haigestuda ja haigestumise eest peab vastutuse võtma lapse vaktsineerimata jätnud lapsevanem.