Kommentaar

Ivo Rull | IRL kui kinnikasvav järv (35)

Ivo Rull, kommunikatsiooniekspert, 14. mai 2017 20:11
Laupäevane IRLi suurkogu kinnitas Eesti lähiajaloos märkimisväärset rolli etendanud partei umbeminekut. IRLi uue juhatuse koosseisu valiti mitu pikaajalist kontoritöötajat ja ministri abi. Osa ministreid ja parlamendiliikmeid juhatusse tagasi ei kandideerinud. Ka erakonna uueks juhiks valitud Helir-Valdor Seederi vähene karismaatilisus ning partei 4%-line toetus ei anna alust optimismiks.

Väliselt on praegu kõik ju veel suhteliselt hästi: IRLil on parlamendis 14 mandaati ja valitsuses hoitakse viit portfelli. Erakonna liidrid püüavad kaamerate ees naeratada ja jätkavad retoorikaga, et reitingud pole olulised, tähtis on teha tööd jne.

Allakäigu algus

IRLi allakäik algas praeguse kaubamärgi tekkest ehk Isamaaliidu ja Res Publica liitumisest 2006. aasta kevadel. Toona loodi erakonnale 24-liikmeline juhatus, et pariteetselt ära mahutada liitunud osapoolte juhtorganid. Juhatuse suurenemisega vähenes selle võime erakonna asju juhtida ning tegelikud kokkulepped ja otsused libisesid tagatubadesse. Res Publica taustaga mõjukad poliittehnoloogid ning iseseisvumisvõitlusega poliitikasse tulnud teenekad isamaaliitlased ei leidnud erakonna sees paljudes küsimustes ühist keemiat.

Ühinemine tõi esimestel valimisperioodidel siiski selget kasu. 2007. aastal saadi riigikogus 19 mandaati ja 2011. aastal 23 mandaati. Mart Laar suutis neil aastatel olla IRLi tugev väline kaubamärk, ent samas üha vähenes tema võime juhtida erakonnasiseseid protsesse.

Sisemiselt kääris ühenderakond pidevalt. Manipuleerimine erakonna juhtorganite valimistel (märksõnad: bussid, Peipsi kalurid, Pärnu kriminaalid) muutusid normiks. Eri harudest pärit liidrite vähene koostöövõimekus tekitas palju sisemisi konflikte juhatusest noortekoguni välja. IRLis peeti pikka aega arvestust, kes on I (endised isamaalased), kes R (endised respublikaanid) ja kes L (uustulnukad).

Ka väline kuvand sai mõrasid juurde. Paljude IRLi sammude taga nägi meedia nende sponsorite erahuve. Osa respublikaane tegeles elamislubade äriga ja kõige suuremad skeemitajad visati parteist välja. Erakonna valimisnimekirjade koostamisel eirati pidevalt demokraatiareegleid.

Lämmastikku ja fosforit tasapisi muudkui kogunes. 2012. aastal sai Laaril läppuvast õhustikust villand ja ta taandus vabatahtlikult erakonna juhi kohalt. Selleks ajaks olid Laari kunagised lähedased võitluskaaslased Tõnis Lukas, Andres Ammas, Andres Herkel läinud või minemas juba oma teed – kes muuseumi, kes uut erakonda ehitama.

IRLi uueks juhiks sai trikimehe stiiliga Urmas Reinsalu, kes oli saanud kuulsaks Res Publica poistebändi ridades. Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora osutusel on Reinsalul sageli varuks mõni avalikkust üllatav plaan. Neil plaanidel on paraku aga kaks ühist omadust – esiteks on need ootamatud ja teiseks kukuvad need kolinal läbi.

IRL tegi korraks veel tugeva tõusu 2013. aasta kohalikel valimistel, kus Eerik-Niiles Krossi juhtimisel suudeti tugevalt tuua pilti korruptsiooni teema ja saavutada hetkeks 22protsendiline reiting. Ent peagi lahkus Kross reeturlikult Reformierakonda ja poliitilise spektri paremtiivale lisandus kaks uut alternatiivi – EKRE ja Vabaerakond.

Mis saab edasi?

Pärast 2015. aasta ebaõnnestunud valimiskampaaniat on IRL jõudnud järve kinnikasvamise lõppfaasi. Laar andis IRLi Reinsalule üle 20%-lise toetusega. Reinsalu andis IRli Tsahknale üle 8%-lise reitinguga, Tsahkna omakorda pärandas Seederile 4%-lise toetusega erakonna.

Viimasel paaril aastal on IRList lahkunud või sellest distantseerunud Ene Ergma, Jaak Aaviksoo, Liisa Pakosta, Juhan Parts, Tiit Riisalo, Ken-Marti Vaher. Sellel perioodil on olnud kõige nimekam erakonnaga liituja Maire Aunaste, kelle tegevusest riigikogus pole aga midagi kuulda või näha.

Laupäevase IRLi suurkogu esimehe hääletustulemused jagasid erakonna kahte peaaegu võrdsesse, ent lepitamatusse leeri.

Sügisestel kohalikel valimistel ootab IRLi põrumine suuremates omavalitsustes, mis veelgi kiirendab nimekamate ja võimekamete erakonnast lahkumise protsessi. Tekib küsimus, kui kaua taluvad koalitsioonipartnerid tühjaks kestaks muutuva erakonna valitsuses püsimist? Ning missuguseid järeleandmisi peavad IRLi ministrid ja parlamendisaadikud oma lubadustes tegema, et neid võimuliidust välja ei tõstetaks?

Kuni 2019. aasta kevadeni veab IRL ühel või teisel moel välja. Märkimisväärne riigitoetus on neile garanteeritud ja seetõttu leidub ikka inimesi erakondliku toiduahela täitmiseks. Ent siis jõuab kätte päev, kui valijad otsustavad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee