Kommentaar

Tiina Tuum | Porised jäljed paraadportreel ehk Eesti otsib Aasta (üksik)ema (14)

Tiina Tuum, kolumnist, 12. mai 2017, 16:58
Mäletan, et istusin Estonia saalis sel tähelepanuväärsel lastehaigla toetuskontserdil, kus president Ilves oli esireas oma toonase kallima Eveliniga ning tema toonane abikaasa Merry koos lastega oli tagandatud rõdu esimesse ritta. Ühiskonna valvekoerad isegi ei haugatanud. Laste(haigla) nimel.

Istusin saalis ja mõtlesin, et, kas näe, mis kõik võiks juhtuda Ameerikas, Rootsis või Prantsusmaal sarnases situatsioonis. Üsna tõenäoliselt sellist situatsiooni ei olekski. Või ei oleks pärast ükski tiitel endine. Praegu ju ka ei ole, endised on nii Merry, Evelin kui ka Toomas, ainult lapsed on samad. Ainult natuke suuremad.

Samas on president Ilves (kaks korda lahutatud, kolmandas abielus, nelja lapse isa ja nüüd paari kasuisa) andnud pidulikult üle – saal Estonias on ju endiselt sama – kümmekonnale aasta isale ja aasta emale nende tiitlid ja tunnustanud nende peresid. Ja üllatuslikult ainult ühel juhul hüppas kapist välja noormees, kes nimetas end aasta isa abieluväliseks pojaks. Toona oli kõigil suu vett täis, et paraadportreele keegi poriseid jälgi tegema tuli. Ma mõistan ka oma tuttavaid naisi, kes pärast Siiri Oviiri väljaütlemist küsisid sotsiaalmeedias, et kus on lubatud iga aasta uus isa jõulukuuse all. Kas neid jagatakse maakonna kaupa või ainult Tallinnas? Miks nemad on ilma jäänud?

Teeme igast naisest aasta ema?

Silmakirjalikkus on ühiskonda ilmselt sügavalt ja läbivalt sisse kootud, et mitte öelda, on selle luustik. Ja ma arvan, et feministide foorumi aktiivsest sekkumisest aasta ema valimistesse ollakse pigem häiritud, kui et sellele rõõmsalt kaasa elatakse. Minagi olen. Ma pole aasta ema tiitli jagamist kunagi isiklikult võtnud ega arvanud, et see mind peaks rohkem puudutama kui päevasel ajal televisioonis üle kantav suhteliselt igav kontsert, mida ilmselt nagunii põhiliselt pensionärid vaatavad.

Paraadportreede raami sisse sobivad ühtmoodi inimesed ja see on ka sügavalt õige. Ma ei arva, et ma oleks halb ema, aga seda tiitlit ei saa ma kunagi ja mitte sellepärast, et ma abielus pole. Vale oleks aasta ema tiitlit isiklikult võtta ja mõelda, et nagu Ameerikas saab igaüks presidendiks, võiks Eestis iga naine, kes on lapsi sünnitanud, saada aasta emaks. Naisliit on vana ja konservatiivne organisatsioon ning nende eesmärk ongi väärtuste hoidmine – tundugu need tänapäeval siis tobedad ja ajale jalgu jäänud või mitte. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et aasta emaks saab mõni tore maanaine, kes kohalikus käsitööseltsis ja kodutalus tegutseb ning on oma mehega 4–5 last saanud.

Isegi Nõukogude Naise esikaanele said üht tüüpi naised (erialast karjääri teinud ja mitut last kasvatanud). Tellimus paraadportreedele jõudvale kindlale kangelaskujule on visa kaduma ka praegu. Jumala abiga on vähemalt misside iludusvõistluste aeg mööda saamas. Kui nii poleks, siis selle peale tõuseks isegi mina tagajalgadele.

Liigutav konservatiivsus

Hullul ajal, kui peresuhted on muutunud ebakorrapäraseks kärjemustriks, mida isegi astrofüüsik Stephen Hawking lahti ei suudaks harutada, on konservatiivsusel liigutav mõju. Nagu viisakal keelekasutusel, headel maneeridel, mustal ülikonnal, ooperil või noa ja kahvliga söömisel. Seda võib eirata, aga see on vundament.

Keegi ei keela süüa konservikarbist kikerhernepihvi ega saada lapsi eri meestega, aga mingi mõte on ka valgetel laudlinadel. Mis, tõsi küll, lähemal uurimisel ei pruugi alati nii valged ollagi. Aga vähemalt proovitakse. Võib ju väärtustada lapsi ja naisi, aga isasid ja mehi ei saa sellest mängust täiesti välja jätta. Just kaua kestnud abielu tasub väärtustada. Seda ei ole kerge hoida. Eestis on vabaabielude, üksikemade ja lahutuste protsent kohatult kõrge. Eriti võrreldes „vana läänega“. Meil on asi eriti hull pärast 90ndate seksrevolutsiooni ja kogu senise väärtussüsteemi uppi lendamist.

Ükskõik, mida naisteajakirjad lahutuse vabastavast mõjust ka ei kirjutaks, on see ikkagi traagika ja ühe maailma purunemine. Ja ükskõik, kas tuhkatriinud pärast oma printsi leiavad või mitte, siis paarisuhte poole püüdleme ju kõik. Pannakse siis sõrmus sõrme või mitte. Ja soovitakse seda tunnistada või mitte. Milline naine tahaks üksi kogu eluraskust kanda?

Kõik feministlike virginiawolfide Naisliidule esitatud kandidaadid on ju kenad inimesed, aga kas selles ei ole „Kodutunde“ saate lõhn? Võidab see, kes on rohkem kannatanud, nagu eestlastele kombeks. Inimestele meeldib annetada sellele saatele, aga kas ka tegelikkuses neid inimesi aidata, tunnustada ja väärtustada? Pigem ostetakse selle annetusega indulgents mööda vaatamiseks või tuntakse rõõmu, et endal on elujärg parem. Kas see ongi eesmärk?

Kõike määriv võitlus

Andke andeks, aga ma pelgan võitlevaid feministe. Mul tulevad sellest punased täpid. Igale poole ja sügelevad. Puhtalt isikliku kogemuse tõttu. Arvatavasti seda poleks, kui ühe lasteasutuse vanematelistis poleks ööde ja päevade kaupa möllanud kahe lapsega üksikema, kes seal eri teemadel spämmis, rinnale tagus ja oma erialast karjääri ja staatust rõhutas.

Ma tundsin, et me kõik kuidagi vastutame tema olukorra eest, isegi mõistmata kuidas. Teie, paarissuhtes kodanlased, mind ju ei mõista! Oeh... mul on piinlik, aga mis teha. Vabandust! Kas see ongi demokraatia võlu, et kõige nõrgemate hääl peab muutuma kõige tugevamaks ja kõik muu summutama? Et lasteaedades peavad olema veganimenüüd ja algastme kooliõpikutes homopaaride peremudel ning päkapikkude ja jõuluvanade käimine lasteaias on välistatud, sest on olemas maausulised ja moslemid. Tõesti?

Kõik, mida soovida, on ju rahulik kooseksisteerimine. Järjepidevus väärtustes. Lihtsates ja igapäevastes küsimustes. Lõputu võitluse, vaidluse ja enesetõestuse asemel. Niigi on raske. Kõigil. Ka konservatiividel.

Teate, mul on isegi kahju sellest naisest, kes pühapäeval Estonia saalis aasta ema tiitli vastu võtab. Sellel on nüüdsest porised jäljed peal. Ja neid pole sinna jätnud ainult Siiri Oviir. Ja kui tekib teine aasta ema auhind, on see parem sellest kui valiti kaht missi? Kirsi ja Kiisleri oma. Või otsime üles laulujupi „Eestile on kombeks üks president korraga“?

Ja koidikul siis selgitame, kes on meist õigeim eestlane.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee