Eesti uudised

Inglid või kangelased? Mida endast kujutab erioperatsioonide väejuhatus? (1)

Riho Ühtegi, 11. mai 2017 22:47
Foto: Relativity Media
Käesoleva looga alustab Kaitse Kodu! erioperatsioonide väejuhatust tutvustavat artiklisarja. Enne üksuse tegelikku loomist on maha käidud pikk tee, mis mitte alati pole olnud sirge ja probleemideta. 

Et mõista üksust täna, on hea pisut teada ka erioperatsioonide arendamist mõjutanud sündmustest ja tegevustest ajavahemikus pärast Eesti kaitseväe taastamist ja enne 2008. aasta 8. maid, mida me peame erioperatsioonide väejuhatuse sünnipäevaks. Sarja esimesed kirjutised tollele perioodile keskenduvadki.

Kaugluure-diversioonikompanii

Samal teemal

Erioperatsioonide-eelses ajaloos ei saa mööda minna üksusest, mis struktuuriliselt oli sõjaväeluure koosseisus juba 1993. aastast alates. Koos informatsiooniosakonna moodustamisega kaitsejõudude peastaabi koosseisus lisandus selle struktuuri 1993. aastal kaugluure-diversioonirühm, hiljem kompanii.

Arvestades asjaolu, et toonased teadmised eriüksustest pärinesid ennekõike nõukogude ajast, oli loogiline, et üksuse struktuuri ja ülesannete kirjeldamisel lähtuti teadmistest spetsnazi kohta. Ka spetsnazi gruppe kutsutakse luuregruppideks (gruppõ razvedki).

Seetõttu kujuneski arusaamine, et üksus peaks olema valmis tegelema kahe nii erineva sõjalise tegevusega nagu luure ja diversioonid. Luure all peeti ennekõike silmas kaugluurevõimet, kuid mitte niivõrd tehnilisi vahendeid kasutades, vaid pigem vaatlusmeeskondade saatmist vastase süvatagalasse, et seal strateegilistest kohtadest vaatluse teel teavet koguda ja oma jõududele edastada.

Samas polnud päris selge, kuidas seda teavet tuleks edastada, nagu polnud selge ka kogumise meetod ja vahendid. Ometigi eraldati üksusele juba 1994. aastal esimesed Iisraeli päritolu 1. põlvkonna öövaatlusseadmed ORT-MS4, mis vaatamata oma suurusele ja nõrgale valguslahutuse võimele võimaldasid astuda pika sammu öise tegutsemise võime suunas. Muu vaatlustehnika oli kesine, põhinedes peamiselt vanadel välisabina saadud Prantsuse armeebinoklitel.

Diversioonivõime külgepookimine passiivsele vaatlusluurele tähendanuks sõja korral luuremeeskondadele sisuliselt suitsiidimissioone, kuid tol ajal tundus see lahendus loogiline. Kui meeskond juba jõudis kaugele vastase tagalasse, pidi ta peale luure ka midagi muud kasulikku ära tegema.

Samas tuleb selgitada, et sõna "diversioon" ei tähendanud toona eksitamist, mis diversioon olema peaks. Tol ajal tähendas diversioon pigem tegevust, mida täna nimetame sabotaažiks. Tegelikult on diversioon tegevus vastase tähelepanu kõrvalejuhtimiseks päristegevuselt, sabotaaž aga igasugune tegevus vastase võime nõrgestamiseks. Kuigi luure- ja diversiooniüksused pidid olema vajadusel valmis ka vastase tähelepanu mingisugustelt taktikalistelt operatsioonidelt kõrvale juhtima, seisnes nende tegevus ennekõike siiski otseselt vastase juhtimis- ja logistikasüsteemide halvamises, aga võimalusel ka lahinguüksuste saboteerimises.

Üksuse mehitamisega olid lood veel halvemad. 1993. aastal tegi toonane kaitsejõudude peastaabi informatsiooniosakonna ülem Kalle Klandorf üksuse formeerimise katse, kui kandideerijatele viidi läbi neljanädalane treeninglaager Meegomäel. Mõningatel andmetel valiti välja 20 kandidaati, kuid üksuse formeerimiseni asi ei jõudnud, sest informatsiooniosakonna juhtkond vahetati välja. Ka järgnevatel aastatel ei jõutud üksuse formeerimiseni, kuigi mingi osa rühma koosseisust siiski täideti, seda peamiselt luurele vajaliku kaadriga.

Nii juhtuski, et reaalsuses ei tekkinud kaugluure-diversioonikompaniid kunagi. 1998. aastal, kui loodi luurepataljon, oli kaugluure-diversioonikompanii taas pataljoni struktuuris, kuid asi ei paranenud. Eesti kaitsevägi arendas teisi sõjalisi võimeid ning toona nišivõimena tundunud eriüksust arendada ei peetud piisavalt vajalikuks. Suurim üksus, mis sellest kompaniist kunagi on teenistuses olnud, on olnud rühm ning seegi peamiselt seoses sõjaväeluure objektide valvamise ja kaitsmisega.

1999. aastal aset leidnud kriminaalne vahejuhtum spetsiaalsete operatsioonide grupi (SOG) liikmega tõmbas kaitseväe eriüksuse loomisele aastateks kriipsu peale. Samas jäi kaugluure-diversiooni kompanii koht luurepataljoni koosseisu alles ja andis võimaluse 2002. aastast asjaga edasi tegeleda.

 Spetsiaalsete operatsioonide grupp SOG

SOG (Special Operations Group) loodi 1994. aastal Kaitseliidu Peastaabi luureosakonna koosseisu toonase Kaitseliidu ülema major Johannes Kerdi alluvusse.

SOG ülemaks sai 1993. aastal Kaitseliitu astunud vanemveebel Andrei Ambros, kes ülendati hilisema teenistuskäigu ajal leitnandiks. SOG algne tuumik moodustati Kaitseliidu Harju maleva luurerühma liikmetest. Avaldatud andmete põhjal oli üksuses eri aegadel 10 kuni 30 võitlejat. SOG liikmeid ja nende tegevust hoiti üldjuhul saladuses.

SOG relvastus ja varustus oli Eesti tolle aja võimalusi arvestades esmaklassiline. Peale Vene relvade ja lahinguvarustuse sisaldas SOG relvaarsenal pumppüsse, automaate Galil, püstolkuulipildujaid MP5 ja Mini-Uzi. Snaiprirelvadest oli esindatud Sig Sauer. Kasutati Suurbritannia, USA, Iisraeli, Venemaa ja Iisraeli päritolu isiklikku varustust. Üksuse kasutada oli ka üks soomustransportöör BTR 70.

SOG-sse sai kandideerida pärast ajateenistuse läbimist ning vanemveebel Ambros valis isiklikult kandidaatide hulgast välja sobivad võitlejad. Üheks valikukriteeriumiks oli ühe võõrkeele vaba valdamine. Esmane väljaõpe SOG-s kestis 9 kuud ning treening sisaldas muuhulgas köie- ja täpsuslaskuri koolitust, langevarjuhüppeid, sukeldumist ning käsivõitlust. Üksuse treeningutel oli rõhuasetus suunatud rünnakule (direct action), näiteks pantvangiolukorra lahendamisel.

1998. aastal viidi SOG kaitseväe vahipataljoni koosseisu, kuid üksus jäi endiselt vahepeal kaitseväe juhatajaks tõusnud kindral Kerdi otsealluvusse. SOG muutmisel kaitseväe üksuseks arutati ka võimalust määrata see sõjaväeluure koosseisu, kuid et SOG suunitlus oli pigem politsei eriüksusele omane, otsustati vahipataljoni kasuks. Kogu üksuse relvastus jäi aga Harju maleva relvaruumi, millele oli ligipääs üksuse kõigil liikmetel.

Erna retk

Vähesed teavad, et täna admiral Pitka nime kandev patrullvõistlus sai alguse toonase kaitsejõudude peastaabi informatsiooniosakonna (luureosakonna) tagatoast 1993. aastal. Toona luureosakonnas teeninud leitnant Meelis Rätsep, suhelnud mitmete inimestega Kaitseliidus ja Soomes, tuli välja ideega mälestada rännakuga Teise maailmasõja ajal Eestis hävituspataljoniga võidelnud ja põhiliselt eestlastest koosneva Soome luuregrupi Erna tegevust.

Idee võttis konkreetsema kuju 1994. aastal, kui väike rühm huvilisi tegi rännaku Erna grupi võitlusradadel. Järgmise aasta kevadel sooritas aga põhiliselt sõjaväeluure koosseisus oleva kaugluure-diversioonirühma liikmetest koosnev meeskond sümboolse rännaku Kautlasse, kus asub Erna grupile pühendatud mälestuskivi. Ürituse käigus tehti ka lühike videosalvestus, mida näidati televisioonis ning mille eesmärk oli planeeritavat patrullvõistlust tutvustada.

Hiljem on sõjaväeluure ja tulevase eriüksuse esindajad olnud aastaid seotud Erna retkega. Osaleti nii patrullvõistluse ettevalmistamisel ja läbiviimisel kui ka võistleva meeskonnana. Hiljem, kui võistluse läbiviimisega hakkas üha enam tegelema Erna Selts, vähenes ka sõjaväeluure panustamine selle läbiviimisse. Uuel aastatuhandel keskenduti pigem patrullvõistlusel võistlemisele kui võistluse ettevalmistamisele ja läbiviimisele. Mõne aasta jooksul kasutati Erna retke varustuse ja vahendite testimiseks, kuid mida enam muutus võistlus sportlikuks ja kaugenes taktikalisusest, seda vähemaks jäi huvi võistlusel osaleda. Lõpuks otsustati Ernal osalemisest loobuda. Põhjuseks ei olnud ainult Erna retke iseloomu muutumine, tegelikult mängis märksa suuremat rolli erioperaatorite identiteedi kaitsmise vajadus, kuna Erna retk oli siiski avaliku üritus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee