Eesti uudised

Riigikogulane Oudekki Loone: 9. mai võiks olla eestlaste-venelaste ühine tähtpäev, see ei kao kuhugi  (161)

Denes Kattago, 10. mai 2017 17:11
Riigikogulane: juba Lennart Meri soovitas pronkssõduri ühiseks mälestuskohaks tehaFoto: Tiina Kõrtsini
Riigikogulane Oudekki Loone leiab, et 8.-9. maid peaksid eestlased ja venelased koos tähistama ning sellest võiks saada ühine mälestuspäev, et sellised sõjad ja režiimid enam ei korduks.

Loone viis 9. mail kaitseväe kalmistule pronkssõduri kujule lilli ning peab selle päeva tähistamist igati loomulikuks ja normaalseks asjaks. Tema Teise maailmasõja kohta tehtud sõnavõtud sattusid suhtlusvõrgustikus kriitikatule alla. Õhtuleht palus Oudekki Loonel oma seisukohti selgitada.

Samal teemal

Sa rääkisid 9. mail pronkssõduri ees Õhtulehele, et oled kogu aeg sel päeval käinud lilli viimas ja seda nii ajaloolistel kui isiklikel põhjustel. Mis need isiklikud põhjused on?

Natsid poosid üles minu vanatädi, sest ta viis lapsed loodusmatkale. Mõned lastest olid pioneerid. Sellest piisas. Ma tahan ütelda iseendale: ei iial enam. Ei iial enam sõdu, ei iial enam autoritaarseid režiime.

Kas sa käid ka 8. mail (ajavööndi vahe tõttu lõppes sõda Lääne-Euroopas varem - toim.) lääneliitlaste saatkondade juurde või nendega koos lilli viimas? Miks vene veteranid seda ei tee, kui sõda võideti koos, oli ju Läänerinne? Moskvas oli võidupüha pidustustel palju välisesindajaid.

Muidugi võiks koos tähistada. Ma arvan, et oleks väga mõistlik kui Eesti riigi või kasvõi linna tasandil teeks ametliku tähistamise Teise maailmasõja lõpu puhul Euroopas. Tähistaksime kõik koos, mälestaksime hukkunuid ja ei unustaks ära seda, kui kole oli sõda. Ütleksime „ei iial enam“, me tahame, et relvad Euroopas vaikiksid, me tahame rahulikku tulevikku.      

Ütlesid üleeile, et et Teise maailmasõja kontekstis on väga oluline kummal pool võideldi ja parem kui see oli liitlaste pool. Kuidas suhtuda siis kommunismi poolt tekitatud kannatustesse, meie 1940. aasta ohvrid ja küüditamised? 

Muidugi ei tohi unustada Stalini kuritegusid, teisi autoritaarse NSVLi poolt toime pandud inimsusevastaseid tegusid. Meil on õnneks kaks küüditamise aastapäeva, mis ei lase meil seda kunagi unustada. Mis tuletavad meelde, et meie oma riigi teeme teistsugusena. Sellisena, kus ka rahvusvähemused saavad elada rahulikult ja kaitsult ja olla meie riigi patriootideks. Tegelikult on ju sõnum igal juhul sama – ei iial enam autoritaarset riiki, kus võim võib teha kõike ja kus inimesed pole vabad.

9. mai on muidugi tähtis, aga eestlasi enamasti häirib selle tähistamise formaat. Just seoses okupatsiooniga, mida venemeelsed vabastamiseks nimetavad. Samuti häirib eestlasi see laste-noorte punapropagandasse kaasamine.

Kui mingi osa ühiskonnast tähistab mingit püha, siis see on lihtsalt asjaolu. Vältimaks seda, et püha kaaperdatakse äärmuslaste ja propagandistide poolt, ongi oluline, et avalik võim võtaks selle korraldamise enda kanda. Näitaks just seda, et ka Eesti kuulub vaba maailma hulka, ütleb „ei“ natsismile, ütleb „ei“ sõjale ja leinab hukkunuid. Tõesti, kutsume kõigi liitlasriikide esindajad, peame kõne, toome rahulipud välja, lehvitame sinimustvalgetega.

Täna ongi probleem see, et liiga kaua on Eesti võimud silmi kinni pigistanud ja lootnud, et äkki 9. mai kaob ära. Ei kao. Muuhulgas, meie esimene president Lennart Meri hoiatas selle eest. Soovitas pronkssõduri kujundada ümber kõigi sõjas hukkunute mälestuspaigaks. Teda oleks tulnud tookord kuulata. Kuid ka täna on veel võimalik midagi muuta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee