Eesti uudised

Ajaloolane Vahtre: Punaarmeesse võetud mehed tõid kaasa selle, mida kodumaal kõige rohkem kardeti (45)

Denes Kattago, 10. mai 2017 14:16
Ajaloolane Lauri VahtreFoto: TEET MALSROOS
Riigikogulase Oudekki Loone võidupühal prokssõdurile lillede viimine ja Teise maailmasõja kohta tehtud sõnavõtud sattusid suhtlusvõrgustikus kriitikatule alla. Ajaloolane Lauri Vahtre vaigistab tundetormi ja ütleb, et Eesti on vaba maa ja iga inimene võib 9. maiga suhestuda nagu ta tahab.

Politoloog ja riigikogu liige Oudekki Loone ütles Õhtulehele, et tema arvates pole võidupüha tähistamises midagi imelikku. „8. ja 9. mail tähistatakse sõja lõppu ja see on väga oluline sündmus meile kõigile. Võiksime meelde tuletada natsi- ja fašismirežiime ja neid enam mitte tagasi tahta." Tema arvates liitlaste võit Teises maailmasõjas on miski, mida eestlased ja venelased saavad koos tähistada. 

Õhtulehe küsimusele, kuidas meie eestlased, peaksime 9. maid käsitlema, vastab ajaloolane Lauri Vahtre, et meil on vaba maa ja ei saa kedagi kuidagi kohustada mingi reegli järgi seda tähistama. "Kaardiväelindiga (Georgi lindi kloon - toim) eputamine häirib mindki, aga või sa neid keelata saad."

Nõukogude sümboolikaga auto Kaitseväe kalmistu ees tiirutamas Foto: Tiina Kõrtsini

Samal teemal

"Üks, mis on selge, et meie jaoks see ei ole vabastamise ega vabaduse tuleku päev. See pole ka Teise maailmasõja lõpu päev (Euroopas), sest meie jaoks lõppes maailmasõda alles 1994. aastal viimase Vene sõduri lahkumisega. See oli Saksamaa alistumise päev - ebamäärase ja vastuolulise sõjajärgse maailma esimene päev," ütleb Vahtre.

Loone ütleb, et Teise maailmasõja kontekstis on väga oluline kummal pool võideldi. "Uhke on kui sa valisid sõjas liitlaste poole. Üks natsirežiimi kuritegudest on, et ta mobiliseeris meie Eesti poisid oma sõjaväkke. See oli õudne kuritegu, mille peale ma olen kuri."

Ajaloolane Vahtre vaidleb talle vastu. "Ega see päris nii tõesti ei olnud. "Vabatahtlikult sunniviisi"-mobilisatsioonist võis mitmel moel kõrvale hoida, ehkki päris ohutu see ei olnud. Kuid üldjoontes võib öelda nii, et enamik eestlasi Saksa armees olid vabatahtlikud. Esiteks need, kes läksid 1942 ("Narva" pataljon jmt), teiseks need, kes vastasid Jüri Uluotsa üleskutsele 1944. aastal. Ja lõpuks muidugi soomepoisid, kes valisid pagemise üle lahe - aga mitte põgenemise sõja eest, vaid sõtta. Kõigi nimetatute soov oli Eesti Vabariigi taastamine ja selleks tuli kõigepealt üritada vältida Punaarmee tagasitulekut. Neil meestel ei ole häbenenda midagi, nad sõdisid oma isamaa eest."

Oudekki Loone 9. mail Pronkssõduri juures Foto: Tiina Kõrtsini

Loone arvates polnud nendel meestel, kes Saksa poolel sõdisid, valikut. "Loomulikult ei saa seda neile meestele ette heita. Kas surm või sundmobilisatsioon. Tänu sellele nad elasid ja meie oleme olemas ning räägime eesti keelt. Ma ei usu, et enamik, keda sundmobiliseeriti, tegid seda kaasa heameelega.“ 

Vahtre ütleb, et valikuvõimalus puudus hoopis neil, kelle Punaarmee kaasa viis ja kellest pärast tööpataljonide näljapiinu moodustati Eesti laskurkorpus. "Ja tagasi tulles tõid nad kaasa selle, mida kodumaal kõige rohkem kardeti - kommunistliku režiimi, terrori, uue küüditamise, talude hävitamise, tervete piirkondade ümberrahvastamise. Kuid minu arvates ei peaks nemadki sellegipoolest häbenema."

"Tean, et selle seisukoha eest saan kolki vasakult ja paremalt, aga nii ma kord juba arvan," lisab ajaloolane Vahtre.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee