Eesti uudised

Brigaadikindral Herem: oskame täna sõdida paremini kui kunagi varem ja meil on millega sõdida (39)

Sander Silm, 9. mai 2017 15:46
Brigaadikindral Martin Heremi sõnul pole meil mitte ainult uued relvad, vaid ka teadmine, kuidas sõdida erinevaid relvasüsteeme kombineerides. Foto: Sander Silm
Kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Martin Herem tõdes, et agressiooni korral peab vaenlane maksma Eestit rünnates üsnagi kõrget hinda, sest oskame sõdida paremini kui kunagi varem ja meil on, millega sõdida.

Eesti kaitseplaanide puhul räägitakse meie heidutusest, kui  tõsiseltvõetav on Teie hinnangul meie heidutusvõime?

Samal teemal

Selleks, et kedagi heidutada, peab heidutava mõtlemine olema ratsionaalne, et kui ma lähen kedagi ründama, siis ma maksan selle eest teatud hinda. Kui see mõtlemine pole ratsionaalne, siis pole loomulikult vahet.  Paraku Умом Россию не понять... Kuid me lähtume ikkagi sellest, et naaberriigi käitumine on ratsionaalne ja ilmselgelt läheb iga agressioon maksma ja mitte vähe.

Ma toon ühe näite. Kümme aastat tagasi polnud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ühtegi magistrikraadiga õppejõudu ja enamus õppejõududest polnud käinud missioonidel. Hetkel on aga reaalsus, et ohvitsere õpetavad inimesed, kes on valdavalt magistrikraadiga ja reaalselt juhtinud missioonil üksusi. Seega väljaõppe kvaliteet on oluliselt kasvanud nii kaitseväes kui Kaitseliidus. Kui 10-15 aastat tagasi olime kõvad rühma- ja kompaniitasemel sõdijad, siis praegu on meil 10X10 km ala, kus tegutseb pataljon ja inimesed saavad täpselt aru, mida tähendab minu liigutus kilomeetri kaugusel asuvale teisele kompaniile.  Kui peaks minema sõjaks, siis oskame sõdida paremini kui varem. Tänu sellele on ka meie plaanid paremad.

Kuid, kas meil on millega sõdida?

Meil pole mitte ainult uued ja vägevad relvad, vaid ka teadmine, kuidas sõdida erinevaid relvasüsteeme kombineerides, et 1+1 oleks enam kui 2. Kui saame oma 21 000 reservisti relvile, siis tuleb agressoril ikka päris kallist hinda maksta. Ja ega ka agressor ei saa kõiki oma vahendeid meie vastu kasutada, nii et kui me Vabadussõjas hakkama saime, siis miks nüüd ei peaks.

Võtame ka liitlased, keda on tänu Putini tegevusele Eestis juba terve pataljon. Muidugi öeldakse, et pataljon on vähe, kuid kui meil oleks omal sellise tulevõime ja soomusega pataljon, siis oleks see ju suurepärane. Meil on kümme pataljoni ja liitlaste pataljon on neist kõige tugevam. Muidugi ei suuda ka see pataljon tagasi lüüa naaberriigi Lääne sõjaväeringkonna 100 000 meest, kuid Eestit kaitsta ja rünnaku hinda kruttida, suudab ta suurepäraselt.

Kuid liitlaste puhul mängib ehk suuremat rolli poliitiline heidutus, sest erinevad riigid saadavad oma sõdurid siia ja rünnaku puhul satuvad need riigid sõtta. Ja loomulikult käib agressiooni korral otsene koordineerime ka nende riikidega, sest näiteks kui NATO ei jõua otsustada ja siin hakkavad britid tulistama, siis tõenäoliselt saadetakse siia neile paar tuhat britti appi.

90ndate alguses olid meil ainult automaadid ja mõned granaadiheitjad ja ega me ka eriti sõdida ei osanud. Ma ei räägi siinkohal üksikvõitleja tasemest, kuid meil polnud siis arusaama, kuidas kaitsta tuhande või paari mehega Tartu linna. Nüüd on meil see teadmine olemas.

Kas võib siis öelda, et Venemaa viimaste aastate käitumine on põhjustanud arenguhüppe Eesti kaitseväes?

Riigikaitse arengukava planeerimise metoodika on läinud uuele taseme, on välditud eelmiste aastate vigu, kus ehitati suuri õhulosse ning osteti Soomest haubitsaid, mille sideprobleemid pole tänaseni lahendatud. Seega pole mõtet kokku osta rauda, kui pole raha laskemoona ja transpordi jaoks. Uus arengukava hakkas juba siis vaatama neid asju kompleksemalt. 

Infooperatsioonidest rääkides, me oleme aastaid lollitanud oma sõdureid Kevadtormil erinevate sõnumitega ja 2012. aasta Kevadtormi stsenaarium oli sisuliselt Ida-Ukraina. Areng on seega kogu aeg toimunud. Laskemoonast rääkides, kui varem pöörati laskemoonale vähem tähelepanu, siis nüüd jätame vajadusel ära mõned tähtsamad asjad, kuid laskemoon, öövaatlusseadmed, transport jms peab olemas olema. Transpordi puhul võib sõja ajal rääkida küll rekvireerimisest, kuid kriisi algus on ülimalt ajakriitiline, seega mingist rekvireerimisest ei saa juttugi olla.

Leo Kunnaselt ilmus raamat "Sõda 2023", kus ta maalis üsna sünge pildi, mis juhtub siis, kui Venemaa ründab Eestist. Seal oli tal ka kaitseväele mitmeid etteheited. Muide, kas olete seda raamatut lugenud?

Ei ole, ainult raamatu arvustusi.

Leo Kunnase põhietteheited kaitseväele on soomusvõimekuse puudumine, kaitseringkondade kaotamine ja nende funktsioonide panemine Kaitseliidu õlgadele ja kasarmupõhine formeerimine. Miks siis Eesti ei ostnud tanke, mille eest küsiti euro tükk?

Raua ostmisest ei piisa, midagi peab sinna ka peale panema. Tankid nõuavad raha. Palju raha ja meil pole seda.

Mis puutub aga kasarmupõhisesse formeerimisse, siis me ei pea seda tegema. Kuid lihtsam on valvata ühte-kahte baasi ja teha seal formeerimine, kui hajutada see paarikümne koha peale. Meil pole selleks lihtsalt niipalju inimesi. Sama on ka formeerimise kiirusega, kui hajutame, siis me ei saa olla kiired. Kuid me peame olema kiired.

Ringkondadega oli sama probleem. Inimressurss oli puudu, meil polnud seal piisavalt ei staabiohvitsere ega varustust. 

Tankidest veel rääkides. Ukrainas Harkovi tankitehase hoovi peal vedeleb sadu tanke, kas neid ei saaks vanametallihinnaga osta ja Eestis üles putitada?

Kui see kõik nii lihtne oleks, siis miks ukrainlased seda ise ei tee. Tervel suurel Ukrainal on probleeme oma tankide ülalpidamisega. Miks meie arvame, et oleme nii nutikad?

Kaitseliidu õppustel räägitakse kaitse sügavusest ja paindlikkusest, kuid kui paindlik on meie kaitsevägi?

Kuid samas tuleb mingis asjas olla ka jäik ja seda näiteks riigikaitse arengukavas, kus tulebki hoida teatud distsipliini. Vastasel juhul jookseb raha erinevatesse nurkadesse laiali ja nii kasvatamegi kolmanda käe endale turjale, samas kui kaks kätt seisavad kasutult. See on suur kunst, kuidas leida tasakaal jäikuse ja paindlikkuse vahel. Ja seda mitte ainult sõjanduses. Kuid praegu on meil küll kõik eeldused, et olemegi väga paindlikud. Kohati isegi liialt, sest see mida nimetakse ülesandekeskseks juhtimiseks, tähendab pahatihti seda, et ülemuse käsk jäetakse täitmata. Ja see loomulikult ei ole ülesandekeskne juhtimine

Teil on olnud ju kontakte oma Venemaa kolleegidega. Kas ja kui kõrgelt Venemaa sõjaväelased hindavad oma Eesti ametivendi?

Eriti meil kontakte pole. Ma olen puutunud kokku nende atašeega, kui ta uuris meie sõjaväelise hariduse kohta. Ja kui ma rääkisin talle üsna avameelselt, kuidas oleme erinevad kursused omavahel lõiminud, siis ta kergitas küll kulme. Ja Tapal olen kokku puutunud Venemaa relvastuskontrollidega, kellele imponeeris meie majutus, päevakord ja tehnika. Nende seas oli ka logistikuid, kes oskasid seda pilti hinnata.  Kuid kuidas nad meid täpselt hindavad, seda ma ei tea.

Kasti:

Brigaadikindral Martin Herem

2016                   Kaitseväe peastaabi ülem

 2013 - 2016      Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem

2012 - 2013        Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema asetäitja

2008 - 2012        Kirde kaitseringkonna ülem

2007 - 2008        Tapa väljaõppekeskuse staabiülem

2003 - 2007        Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetooli ülem

2002 - 2003        Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppejõud

1998 - 2000        Operatiivohvitser, operatiivosakonna ülem, Tartu ÜJP

1996 - 1998        Jalaväerühma ülem, kompanii ülema abi, Kuperjanovi ÜJP

Kolonel Martin Herem on Kaitseliidu üks taasasutajatest ja praegu on ta KL Tartu maleva Akadeemilise malevkonna toetajaliige.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee