Kommentaar

Inga Raitar | Kes sööb palgalõhet? (16)

Inga Raitar, imagoloog, 8. mai 2017, 19:02
Palgalõhe kistakse poliitilisest sügavkülmikust ikka siis välja, kui otsustajad tahaks, et massid selle ümber kempleks ega märkaks, mis ühiskonnas tippotsuste tasandil tegelikult toimub. Näiteks kui antakse kiirendatud menetlusse Rail Balticu ratifitseerimine, nii et lepingus isegi kirjavigu parandada ei jõuta. Siis on vaja leida ideoloogiline trikk tähelepanu kõrvale juhtimiseks, et kanaliseerida emotsioone.

26 varastatud protsenti

Samal teemal

Uhke riigieelarvest finantseeritud mobiilihelina saatel paisati teleeetrisse süüdistused naistelt varastatud või varastatavast 26 palgaprotsendist. Kohe algas sotsiaalmeedias nõiajaht tööandjatele, kes peaks naistele neile kuuluva palgavahe välja maksma.

Märkamata loogikat, et mitte ükski ettevõtja ei maksa palka vaid soo alusel. Määrab ikka turusituatsioon, kus pakkumise ja nõudluse vahekord on töötaja tasu kriteeriumiks, mitte miski isiklik. Kui luksuskaubamärk vajab naiste rõivakollektsiooni esitlemiseks modelli, ei palka ta 1,50 pikka ja ülekaalulist meest. Kui autopood vajab müüjat, ei palka ta 50ndates hoolitsemata välimusega naist. Eraettevõtja maksab nii palju, kui ettevõtte seisukohalt optimaalne, teda ei huvita mitte töötaja sugu, vaid töötulemus.

Müsteerium, miks Eestis on numbrite järgi Euroopa kõrgeim palgalõheprotsent, on matemaatiline – Eestis on 100 000 tööealist naist rohkem kui meest. See pole kellegi loodud vaenulik lõhe, vaid objektiivne demograafiline olukord.

Lisame siia nüüd tuhanded parimas tööeas mehed, kes on viimasel kümnendil meie riigi tööjõu- ja palgapoliitika tõttu riigist lahkunud ja teenivad riikides, kus palk on oluliselt kõrgem. Nende meeste naised, kes tänu lastele ei saa lahkuda, on valmis vastu võtma siin pakutavad madalad palgad. Puhas statistika ja majanduspoliitiline olukord, ei mingit võitlusega alistatavat kurja soolist palgalõhet.

Riigipalgaliste kaklus

Eraettevõtlusesprobleemi ei ole, pigem asutustes, kus palgaraha tuleb otseselt või kaudselt maksumaksjalt. Palgalõhe saab ollaprobleem vaid avalikus sektoris, kus keegi on kehtestanud samale ametikohale soopõhiselt erinevad palgaastmed või erineva tunnitasu. Kas kampaania soolise palgalõhe jõuliseks kõrvaldamiseks on riigiametnike ja riigirahast finantseeritud omavaheline koridorikätš? Kas riik ei saaks reguleerida palgamaksjana oma palgavigu riiklike kampaaniateta?

Avalikus sektoris on tegelik palgalõhe hoopis geopoliitiline. Samade ametikohtade täitjatele ja sama töö tegijatele riigi eri piirkondades maksab riik väga erinevat palka.

Maapiirkondadesse on jäänud palju Kalevipoegade naisi, kes on kas või laste pärast nõus töö ära tegema oluliselt madalama palgaga, kui nende feministidest sookaaslased pealinna koridorides.

Kuna fondidele ligi pääsev karjäärivõrdõiguslane ei tohi endale temast rohkem teenivat meest lubada, siis tuleb lisaraha leida mugavamal kujul. Näiteks riigirahastatud võrdõiguslikkuskampaaniat käivitades, mis on kasulik vaid kampaaniaga tööd saavatele inimestele. Võis ka juhtuda, et eurokoridoride suurkampaaniatest elatuvad Euroopa võitlevvõrdõiguslased selle saatusliku numbri 26% leidsid ja saatsid innukatele ametnikele korralduse – võrdõiguslus tagada järgmise viisaastaku jooksul!

Kui kampaania peab ennekõike teavitama Brüsseli veelgi kõrgemates koridorides soolise võitluse rahasid jagavaid võrdsuguõdesid, siis tuleb see muidugi teha kõlavate kellade ja viledega. Poplaulja topiti mobiili helisema. Miks telliti helin meeslauljalt? Miks on riigil vaja enda vigadele tähelepanu juhtimiseks riigi raha eest tellitud telefonihelinat?

Närimise kont

Muidugi ei saa riigikoridorides rahastuste ümber kiskujad otsesõnu tunnistada, et tegelikult on probleem lahendatav ka kellade ja viledeta. Siis peabki teraviku suunama ettevõtjatele, kes siin riigis end juba täielikult paariatena tunnevad. Täida kvooti töötajate tööle võtmisel, maksa makse, maksa kõrgemaid palku soopõhiselt, maksa veel makse... Aga miks tehakse ettevõtjast riigikampaaniates koll?

Tegelikult on märksa olulisem küsimus, miks tuhanded inimesed ikka ja jälle jaburate kampania korras kellestki süüdlase tegemistega kaasa lähevad. Võtame veelkord Rail Balticu eestvõtjate huvi see laristuprojekti kiirelt läbi suruda. Olukorras, kus üha suurem hulk arukaid inimesi mistahes eluvaldkondadest on selle vastu.

Need, kes proovivad meie emotsioonidel mängida, teavad väga täpselt, miks nad seda teevad. Meie valik on märgata ja mitte kaasa minna või mitte märgata ja hurraaga emotsioneerima tormata. Mina eelistaks mõista protsesside põhjusi ja neid teades leida võimalusi nende teadlikuks muutmiseks.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee