Maailm

Macron või Le Pen? Prantslastele ei meeldi kumbki kandidaat (22)

Allan Espenberg, 6. mai 2017, 04:00
VALIKU EES: Prantslased valivad homme presidendi kahe kandidaadi seast. Need on tsentrist Emmanuel Macron ja parem­äärmuslane Marine Le Pen.Foto: Reuters / Scanpix
Tundub, et kõik on juba otsustatud. Eranditult kõik valimiseelsed küsitlused on näidanud, et paremäärmuslasel Marine Le Penil pole isegi õhkõrna lootust kolida Prantsusmaa presidendina elama viieks aastaks Élysée paleesse ning tsentrist ja poliitiline uustulnuk Emmanuel Macron on homse hääletuse kindel võitja.

VALIKU EES: Prantslased valivad homme presidendi kahe kandidaadi seast. Need on tsentrist Emmanuel Macron ja parem­äärmuslane Marine Le Pen.Foto: Reuters / Scanpix

Tänavuste presidendivalimiste eripära on see, et juba esimeses voorus langesid välja klassikalised Prantsusmaa parteid: sotsialistid ja gollistid. Miks see nii juhtus?

Sellele võib leida mitu põhjust, kuid üks peamisi on paljude asjatundjate arvates rahva nõutus ja kimbatus, sest enam ei usuta traditsioonilisi valimismeetodeid.

Prantslased on segaduses ka seepärast, et ühiskond on kapitaalselt lõhenenud ja paljudes Prantsusmaa tuleviku küsimustes ei osata või ei suudeta otsustada, sest kandidaadid pakuvad eri variante.

Mitu esimeses hääletusvoorus osalenud kandidaati lubasid võidu korral Prantsusmaa Euroopa Liidust välja viia, teised jälle olid veendunud, et EL on asendamatu ja kasulik prantslastele, kolmandad jäid nende kahe arvamuse vahepeale.

Samal teemal

Võta nüüd kinni, milline variant oleks riigile ja meile parim, mõtlesid prantslased ning hääletasid võib-olla paljudel juhtudel üleüldse juhuslikult.

Prantsusmaad vaevab mitu tõsist probleemi: migrantide rohkus, pagulaste pidev sissetung, terrorismioht, kristlike väärtuste allakäik jne, mistõttu nende asjadega peavad tegelema kõik riigi poliitikud alates presidendist.

Seni on püütud neile sõlmküsimustele vilistada või neid ignoreerida, kuid mida aeg edasi, seda võimatum see on. Ja tõenäoliselt peaks just Prantsusmaa järgmine president kõige suuremat initsiatiivi üles näitama ja lahendusteid välja pakkuma.

Aprilli lõpus küsitles firma Ifop ajalehe Le Journal du dimanche tellimusel tuhandet inimest. Selgus, et 42% prantslaste arvates ei suuda kumbki homme võitlusse astuv kandidaat presidendina riiki päästa ja rahvast ühendada. 36% on veendunud, et kummalgi kandidaadil pole nn presidentlikku sisu (stature de président).

Emmanuel Macronil on suur toetus nii Prantsusmaa traditsiooniliste poliitikute kui ka Euroopa Liidu juhtkonna hulgas. Selleks on ka põhjust: eurobürokraatide lemmik Macron pole lubanud midagi kapitaalselt muuta ega karme abinõusid kasutusele võtta.

Seetõttu on meedia nimetanud teda koguni poliitikuks, kes on voolitud käepärastest materjalidest või lõigatud ja kleebitud kokku mitte millestki. Euroopa Liitu välja vabandades võib ju märkida, et EL ei saa pooldada kandidaati (s.t Marine Le Peni), kes tahab organisatsioonist välja astuda. Seetõttu on Macroni kiitmise kõrval püütud Le Peni ka võimalikult palju halvustada ja lausa taga kiusata.

Macronil on homme eelis juba seepärast, et enamik esimeses voorus kaotanud kandidaate (ja nende valijaid) on avalikult avaldanud talle toetust. Ainsana ei teatanud oma eelistustest esimeses voorus ligi viiendiku valijate hääled saanud vasakäärmuslane Jean-Luc Mélenchon, kelle sõnul teavad tema valijad ise, kellele homsetel valimistel oma hääl anda.

Kuna konkreetset toetusavaldust kummalegi kandidaadile Mélenchon ei teinud, siis on paljud hääled jäänud n-ö ripakile. Kellele need lähevad, pole teada.

Macroni kasuks räägib ka see, et enamik prantslasi (üle 50%) ei salli Rahvusrinnet, mille esindaja Le Pen on. Kuna silmapiirile on kerkinud Rahvusrinde ja Le Peni võidu võimalus, siis peavad valijad oma kohuseks hääletada tema vastaskandidaadi poolt, kusjuures neid eriti ei huvita, kes on parasjagu see vastaskandidaat.

Antud juhul on aga tekkinud väike probleem, sest paljudele Rahvusrinde vastastele on ka Macron ebameeldiv kuju ja eriliselt vastik tüüp. Kui nad peaksid homme Macroni poolt hääletama, siis tuleb neil küllaltki mõru suutäis alla neelata.

"Võimalik, et valimispäevaks mõeldakse välja kõige erinevamaid õigustusi, et "unustada" hääletada. Kõige selle tulemuseks võib olla hääletamisest kõrvalejäämine," selgitas sotsiaalfüüsik Serge Galam.

Kahel viimasel nädalal on Macronile oma toetust avaldanud paljud prominendid, alates poliitikutest ja lõpetades sportlastega. Nii on kutsunud teises valimisvoorus Macroni toetama ametisolev president Francois Hollande, välisminister Jean-Marc Ayrault, esimeses valimisvoorus kolmandaks jäänud Francois Fillon, endine tippjalgpallur Zinédine Zidane ja paljud teised.

Kuidas võiks Le Pen homme edukam olla?

Siiski on ka Marine Le Penil väike võimalus oma konkurendist edukam olla ja temagi võib homme koguda üle 50% häältest, eeskätt näiteks sel juhul, kui prantslased jäävad homme koju ega lähe hääletusjaoskonda. Seda peetakse siiski rohkem teoreetiliseks võimaluseks.

Prantsuse füüsik ja esijoones sotsiaalfüüsik Serge Galam, kes nägi ette Donald Trumpi võitu ja ennustas Brexiti edu, väidab, et teises voorus saab otsustavaks hääletamisest loobunud inimeste hulk. Galam ennustab ühiskondliku arvamuse dünaamikamudeli järgi, mida teadusmaailm veel ei tunnusta.

Serge Galam peab oma matemaatilistele valemitele toetudes võimalikuks, et Le Pen võib suuta saavutada strateegilist ülekaalu, kuid selleks on vaja kahe tingimuse täitmist. "Tal on vaja, et valijad toetaksid teda, ja et need, kes on tema vastu, ei läheks hääletama," selgitas Galam.

Ta on väljendanud sedasama mõtet ka teisiti: "Mida rohkem prantslasi on valmis toetama Le Peni, seda suuremat valimisaktiivsust vajab oma võiduks Macron." Le Pen on huvitatud esijoones sellest, et valijad hülgaksid Macroni, sest ainult sellisel juhul võib ta võita.

Marine Le Peni võib väiksel moel aidata ka tema isa kriitika. On ju Jean-Marie Le Pen viimasel ajal mitu korda arvustanud tütre tegemisi, kuid kuna Jean-Marie Le Peni peetakse peaaegu fašistiks, siis iga kriitika tema suust tütre pihta on vesi Marine’i veskile.

Meenutagem, et 2002. aastal osales Marine Le Peni isa samuti presidendivalimistel. Kui Jean-Marie Le Pen oli jõudnud koos Jacques Chiraciga teise vooru, siis pandi kogu masinavärk Chiraci kasuks tööle ja Marine Le Peni isa sai tollal 17,8% häältega hävitavalt lüüa. Praegunegi olukord on üsna samasugune. Kas tütart tabab homme isa saatus ja sama suur lüüasaamine?

Le Pen otsis kõikjalt liitlasi

Le Peni mõningaseks eeliseks on valitud ametikoht: juba 2004. aastal valiti ta Euroopa Parlamendi liikmeks. Seevastu Macronil, kes on edukalt töötanud panganduses ja ka Prantsusmaa valitsuses, sellist kogemust pole.

Le Pen püüab kogu jõuga enda poole meelitada võimalikult palju toetajaid, sest Macroni võidu eest töötavad nii ajakirjandusväljaanded kui ka riigiametnikud. Le Pen lahkus ajutiselt koguni Rahvusrinde liidri kohalt, et otsida tõhusamat toetust.

Hillary Clintoni ja Donald Trumpi vastasseisu ajal Ameerika Ühendriikides sai juba märgitud, et Clinton tegi suure vea, kui ei nimetanud oma asepresidendikandidaadiks talle eelvalimistel napilt alla jäänud senaator Bernie Sandersit. Sellisel juhul poleks arvatavasti Trumpist talle vastast olnud ja USA presidendiks oleks saanud Clinton.

Peaaegu samas olukorras talitas Marine Le Pen tunduvalt mõistlikumalt, kui sõlmis koalitsiooni 23. aprillil kaotanud poliitiku Nicolas Dupont-Aignan’iga, kes kogus presidendikandidaadina esimeses voorus 4,7% valijate toetuse (kuues tulemus 11 kandidaadi hulgas).

Viis päeva pärast valimiskaotust teatas Nicolas Dupont-Aignan kokkuleppe sõlmimisest Le Peniga ja kutsus oma valijaid homsetel valimistel hääletama Le Peni poolt. Le Pen on aga vastutasuks lubanud nimetada oma võidu korral Dupont-Aignani peaministriks.

Le Pen on viimastel aastatel küll püüdnud vabaneda ekstremisti ja natsionalisti mainest, kuid päriselt pole see tal õnnestunud, sest paljud prantslased hakkavad Rahvusrinde nime kuuldes ikka veel hirmu tõttu üle kere värisema. Seepärast on nad pigem nõus hääletama statuskvooliku kandidaadi Macroni poolt, kui riskida valida presidendiks prantslaste Donald Trumpi.

Valijaid ei morjenda seegi, et avalikult on välja öeldud, et Macron ei saa presidendina mitte riigi liidriks, vaid äriettevõtte haldusjuhiks ning pole kahtlust, et tema ajal jääb võimule praegune eliit.

Homme selgub, kellest saab järgmiseks viieks aastaks Prantsusmaa president. Kuigi eelistatuim näib Macron, demonstreerib Donald Trumpi näide, et enne valimiste lõppu ei tasu milleski kindel olla.

Kas Emmanuel Macron petab abikaasat?

Emmanuel Macron on vastuvõetav nii migrantide järeltulijatele kui ka rahvusvahelistele pangandusringkondadele. Macroni kasuks räägib tema noorus: ta on vaid 39aastane, kuigi ka 48aastane Le Pen ei kuulu vanurite hulka. Macroni head välimust on hinnanud noored prantslannad.

Kas Emmanuel Macron petab abikaasat?Foto: Reuters / Scanpix

Ajakirjanik Christine Clerc kirjutas Šveitsi väljaandes Le Temps, et Emmanuel Macroni peetakse liiga ilusaks, liiga nooreks ja liiga hellikuks. Vanematele prouadele meeldib aga kahtlemata Macroni abikaasa Brigitte, kes on oma mehest veerand sajandit eakam.

Olgu öeldud, et Emmanueli suhe Brigitte’iga sai alguse siis, kui poiss oli kõigest 15aastane. Kui selline asi oleks juhtunud näiteks Ameerika Ühendriikides, siis poleks Brigitte saanud nüüdseks esileedikandidaadiks, vaid ta oleks pikaks ajaks vanglasse saadetud. Kuid Prantsusmaal on teised kombed.

Valimiskampaania ajal avaldas meedia hulgaliselt klantspilte Macronist koos abikaasaga, millega jäeti mulje temast kui eeskujulikust perekonnainimesest. Samas on siin ka üks aga.

Nimelt on teada, et Macron on suhtunud positiivselt homodesse, on nendega tihedalt seotud ja korraldanud geiaktivistidele salaja koguni pidulikke õhtusööke. Veel olevat Macron tihe külaline homosuhet pooldavate meeste mitmesugustel üritustel.

Seetõttu on meediasse tilkunud kuuldusi, nagu oleks ka Macron homo. Kõmuajakirjanduses on nimetatud koguni Macroni väidetava salapartneri nime: raadiojaama Radio France direktor Mathieu Gallet.

Poliitiku ebatraditsioonilist suhet võimalikuks pidavad inimesed rõhutavad, et geidel ongi tõmme endast vanemate naiste vastu. Brigitte olevat aga Macroni homoseksuaalse kire varjuks. Kui see tõesti nii on, siis petab Macron oma valijaid juba praegu. Mis saab aga siis, kui temast saab president? Kas ta jätkab rahva tüssamist?

Põhjus, miks häbistavate juttudega Macroni kohta välja tullakse, võib seisneda Venemaa presidendis. Nimelt oleks ajakirjanduse väitel Vladimir Putinit rahuldanud ükskõik millise kandidaadi võit Prantsusmaa valimistel peale Macroni, kes ei ole pooldanud Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist.

Hispaania väljaande ABC teatel olevat Vene häkkerid nii varem kui ka viimastel nädalatel pidevalt tunginud Macroni valimiskampaania võrgustikku ja püüdnud sealt infot noppida.

Jaapani arvutispetsialistid aga väitsid, et rünnakute stiil ja võtted sarnanesid nendega, mida kasutati USA Demokraatliku Partei serverites õiendamisele Hillary Clintoni valimiskampaania ajal ehk järelikult on tegu venelastega.

Putin on eitanud Venemaa osalust nendes rünnakutes ja kinnitanud, et Venemaal pole mingit huvi Prantsusmaa valimisi mingilgi moel mõjutada. "Kõigile on aga teada, et Le Penil on head suhted Venemaa presidendiga ja tal on plaanis neid veelgi tihendada," kirjutati ABC toimetuse artiklis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee