Kommentaar

Einar Ellermaa | Kuhu sotsiaalmeedia meid ja poliitikat küll veab? 

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 5. mai 2017, 18:31
Soome parlamendisaadik Maria Guzenina kirjutas 1. mail Facebookis: “Täna nägin väga konkreetselt, kui tähtis on seada sõnu kogu aeg nii, et nende tähendusest valesti aru ei saadaks.“

Ta oli samal päeval pidanud Vantaas pidupäevakõne, kus ei ütelnud midagi ekstreemset.

Maria Guzenina ütles oma 1. mail peetud kõnes, et kui ministrid kurdavad enda väsimuse ja töö raskuse üle, solvab see sügavalt neid tavalisi inimesi, kellel pole muud valikut kui ära kannatada valitsuse poliitika tagajärjed.

Ja et avalikult enda ohvriks tegemine juhib kõrvale tähelepanu inimeste jaoks halvalt poliitikalt. Ja et loomulikult võib kurnatud ministrile kaasa tunda, aga rohkem kaastunnet vajavad siiski tavalised inimesed. Lõpetuseks ütles ta, et Soome on jõudnud maailma jõukamate riikide hulka ikka tänu tööle, mitte juhuslikult.

Tundis puudutatuna

Soomes on vappu ehk kevadpüha nii suur püha, et rohi ka ei tohiks kasvada, aga sotsiaalmeedia ei tunne pühasid isegi ülitugevate ametiühingutega Põhjamaades. Guzenina sai palju riielda.

„Twitteris on seda kahjuks tõlgendatud nii, et ma mõtlesin tööminister Lindströmi. See ei ole nii. Mul on väga kahju, et ta haigeks jäi,“ oli ta sunnitud juba sama päeva õhtul kirjutama.

Jari Lindström on Põlissoomlaste parteisse kuuluv tööminister, kes on teatanud justiitsministri ametist lahkumisest tervislikel põhjustel ja ülekoormuse tõttu. Üks inimene mitmeks ministriks teha oli peaminister Juha Sipilä reformikava ja loomulikult on kaks vastutust kurnavam kui üks.

Võluvat naispoliitikut süüdistati seega haige ja väsinud mehe mõnitamises ja sotsiaalmeedias langes talle tohutu halvakspanu. Muidugi ka tänuavaldused.

Guzenina sai uueks selgituseks sõna ka Aamulehtis, kus ta ütles, et pidas silmas mitut Juha Sipilä valitsuse meesministrit, kuid mitte Lindströmi, aga nimesid ta ei ütle, sest nagunii nad ise tunnevad enda ära. Eks siis mitu päeva otsiti Google’ist sõnapaare ’inimese nimi ja väsimus’ ja leiti ka.

Võib-olla see polekski teemaks saanud, kui Maria Guzenina oleks lihtsalt kena naispoliitik. Aga Maria Guzenina ei ole tavaline poliitik. Ta on esimene soomlasest MTV saatejuht Maria G, kes töötas Londonis Music TV toimetuses 1993–1997. MTVd teadsid ja vaatasid siis kõik. MTV oli siis sama kuulus kui praegu Facebook või Twitter.

Pärast seda töötas ta Soome rahvusringhäälingus Yle, kuhu ta võeti tööle juba 17aastasena. Samal ajal tegi ta ka modellitööd. Sel sajandil oli ta enne Sotsiaaldemokraatliku partei kaudu poliitikasse minekut mitme ajalehe kolumnist. 2011–2013 oli ta sotsiaalhoolekande minister. Kogemust peaks nagu olema ja kõne oli nagu poliitiku kõne ikka, aga luuavarrest tuli pauk.

Samas tegi toreda postituse „kannatanu“ Lindströmi parteikaaslane ja välisminister Timo Soini: „So what? Kes ootas midagi muud? Kui tahad kerget elu, ei tohi minna poliitikasse ja olla ka erakonna esimees. Tean omast kogemusest.“

Guzenina aga palus nii ajalehes kui ka Facebookis vabandust, et ta minister Lindströmi mitte silmas pidavaid sõnu nii oskamatult seadis ja lubas edaspidi hoolsam olla.

Sotsiaalmeedia jõud

Nõukogude Liidu hümnis olid kunagi sõnad /… meid kommunismi viib rahvajõud mõõtmatu …/. Kuhu viib meid sotsiaalmeedia jõud, mis levitab infot enne, kui info tekkidagi jõuab? Teemat ei olegi, aga see teema muudkui kestab ja kestab ja kerib ennast suuremaks nagu karvapall.

Kõik võivad endalt küsida, kui sageli nad avavad Facebookis levitatavaid faile. Te teate, et enamasti ei ava te postitatud linke, vaid kerite edasi või panete „Like“ või suurema sümpaatia korral „Share“. Aga sümpaatia ja poole valimine tekib inimese näo ja pealkirja põhjal. See on huvitav fenomen, et kui reaalses elus on paljudel inimestel raske oma arvamust kujundada, siis sotsiaalmeedias on arvamuse kujundamine lihtne.

Näed pealkirja, ja ongi arvamus olemas. Päriselus oleks see nii, et näed bussis enda ees oleva inimese ajalehest pealkirja ja sul on pilt selge, kuidas on asjad näiteks maantee või raudteega. Juba vahva sõdur Švejk teadis, et raudteelased on erakordselt ebaviisakad.

Üks kord Jevgeni Ossinovski kui sisserändaja pojaga ja teine korda Sven Sesteri kui idioodiga. Kui hiigelsuurt sotsiaalmeedia tribüüni poleks mõtete tekkimise hetkel käepärast olnud, vaevalt oleks neid killukesi avalikult sündinud. Juhuslikult on ka Ossinovski Eesti poliitikute seas üks Facebooki aktiivsemaid kasutajaid.

President Lennart Meri võis pressiesindajale öösel mitu korda helistada ja arutada uue avalduse teksti, aga kui too ütles, et see avaldus ei ole hea mõte, võis ka president Meri hommikul nentida, et see ei ole tõesti hea mõte. President Ilves kirjutas aga kohe öösel Twitteris, mida ta mingist USA majandusteadlasest Paul Krugmanist arvab.

Donald Trumpini on aga kõigil meie ja Soome omadel veel maa minna ja see maa jääbki käimata, sest siinkandi inimestel ei ole võimu kunagi nii palju ja seega pole ka sotsiaalmeedia sõnumitel nii palju võimu.

Kindel näib olevat ainult see, et sotsiaalmeedias tõuseb sädemest leek aina kiiremini ja levib aina kiiremini ning selleks peavad valmis olema tule süütajad, kustutajad ja ka leegi nautijad.

Kui lihtne inimene peab olema suurem oma saatusest, siis poliitik peab olema suurem oma Facebookist või Twitterist.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee