Tegemist on sõltuvushäirega. Alguses käin inimene mägedes vabal tahtel, hiljem juba hakkab tal paha, kui mõnda aega mäkke saanud ei ole. See on sõltuvus ja täiesti psüühikahäire. Sama nagu hasartmängud. Ainult et peetakse kangelasteks. Huvitav kas tollel 40-a mehel pere oli? Loodan et tal polnud naist ega lapsi.
hasartmängusõltuvusega seda võrrelda ei saa. Mägironija on reeglina üsnagi jõukas inimene, kes suudab oma hobi ise kinni maksta, laenu ei võta, peret tänavale ei tõsta ega tapa. Mägironimine rohkem nagu hobi, mis kutsub ja tekitab suuri kulutusi, aga kuritegudele ei õhuta. Pigem kulukas hobi-sport. Hasartmäng on nagu narkomaania, nagu kolm tilka verd saatanale. Kui küsida kellega parema meelega kohtud elus või kasvõi inimtühjal tänaval, kas narkomaaniga-mängusõltlasega või mägironijaga? Pole ju küsimustki? Mägironijaga või sportlasega iga kell, mänguri või narkomaaniga ei iial. Need on võrreldamatud suurused. Kirjandusehuviline ja teadlane ka sõltlased ja teadlane, ka lihtsalt niisama lebotaja on sõltlane, lihtsalt sõltlasel ja sõltlasel on vahe, ühel on huvi ja ta on aktiivne, teine lihtsalt nautleb alguses, pärast üritab elus püsida, kas või oma laste hinnaga.
Kahtlustatakse tapmist. The al oli sherpadega sòda ja ta sa tapmisâhvardusi. Aga veel muidugi ei tea. Mis Darwini auhind? Ärme ronime mägedes, ärme ujume, ärme teeme mitte midagi ekstreemset mitte kunagi? Ja oled loll kui teed? See mees oli ûks kogenenumaid ronijaid. Rahu pòrmule
Ära nüüd liialda ega pane kõiki ühte patta. Üks alkohoolik just paar päeva tagasi tänu joomisele eluga pääsenud. Oleks ta kaine siis oleks tööle ilmunud ja varingu alla jäänud. Ha-ha-ha-ha-ha
Enamus alpiniste elavad ka raugaeani, lihtsalt elu on neil sisukam. Pealegi alpinisti huku korral kirjutavad kõik lehed üle maa, aga jota surmast mitte keegi. Ei ületa uudise künnist, liiga tavaline. Ära tule võrdlema! Alpinist on uhke ja ilus, joodik absoluutselt mitte.
kui nii mõnedki noored eelistaks spordidistsipliini purjuspeaga rooli ronimisele, oleks väga palju noori inimesi jätkuvalt elus praegu. Aga läks tiba teisiti.
ja mis sest küll kasu, et kirjutatakse lehtedes üle maa- mis vahet sellell küll surnu jaoks enam on. Sa vist meediareligioonist- absoluutselt ajuvaba repliik.
ajuvaba on väita, et joodikutega midagi ei juhtu, kuna iga joodiku surmast ei kirjutata. Praegu te joodik-usulised ju plõksitegi vaid seetõttu, et kirjutatakse just nimelt üle maa alpinisti surmast. Üks alpinist hukkus sellest kirjutatakse, ja teie kiibitsete tema surma üle, tavaliste alkohoolikute surma ei kajastata, teie siin hurraa... ei suregi ükski alkašš, elu nagu lill ja lõpmatu. Sellest rääkisingi. No ei saa nii puupea olla, AUSALT.
Loodust peab austma ja seda ei saa enda järgi kohandada. Ennast peab ikka looduse järgi kohandama. Inimvõimetel nagu näha on piir ja sageli viimane piir.
lollus maksab ikka kätte Inimene peab loodust austama ja end sellega kohandama,mitte loodust endaga kohandama ja pidama end looduse kuningaks Loll surm piisavalt arutule .
tahtsin just sama kirjutada, mis kasu on igasugumedalitest, kui oled surnud. ei oska kaasa tunda neile, kes isa oma surma otsima ronivad, nagu need meie mägironijadki, ema-isa, kelle kehasid vist leitudki pole ja kelle laps nüüd orb. on see tõesti seda väärt? minu meelest kohe kindlasti mitte.
sinu elus on siis kaks äärmust - kas surra ekstreemsust otsides ja ennast teadlikult ohtu pannes, või siis vingudes ja virisedes? jumal tänatud, et teistel on seal vahel veel oi kui palju võimalusi. aga sina vingu edasi, head vingu sulle!
oli või? no mis põnevust võiks küll olla õhupuuduses vaeveldes käredas külmas, kus sul sõrmed võivad küljest ära külmuda kuskile lumisesse mäkke ronida jõuvarude piiril, mis täpselt samasugune nagu eelminegi :D küll tundub põnev :D
eks põnevused ole inimeseti erinevad. Talle tundus mägironimine põnev, ja seda tehes ta suri, ta on tuntud ja hinnatud omal ajal, tema nimi on praktiliselt surematu. Veel aastaid koolitatakse alpiniste ja meenutatakse tema nime. Kindlasti on teleka ees kubeme sügamine oluliselt "põnevam", aga ka ju ellu ei jää, kuid pärast surma unustatakse sind üsna ruttu.
põnevad hoopis mälestused pohmellidest, elukaaslase näägutamisest, peksmisest, täis oksendatud põrandatest ja psühhghaigla palatikaaslastest. Eks igal oma vastavalt vajadusele, võimalustele
peabki ruttu unustama ja veelkord - neil, kes surnud, on sügavalt kama-kaks, kas räägitakse või mitte neist, nad on naasnud teise maailma ja sinusuguste pidev meenutamine ei lase neil rahus olla.
vägagi saavad rahus olla, lihtsalt tema meetodeid õpetatakse ja ta nimi ei sure, nagu teadlase või kuninga oma. Öeldakse, et inimene sureb 2 x, 1 kui suri ise, 2. kui suri viimane inimene, kes teda mäletas. Hea sõna kulub surnulegi, kui halb või nutune, see vaevab. Aga nohh, mis ma vaidlen, põnevus on inimeseti erinev, lihtsalt sellel, kes teise hobi ja elu kallal võtab, on ilmselgelt vähem põnev. Alpinist sinu mahategemiseks oma aega ei raiska. Ju sul mingi teema alpinistidega, naine jättis mõne pärast maha, või tunned nende kõrval end vähem mehena. Mulle nad meeldivad, kuidagi suured on tõesti.