Eesti uudised

Kuressaare koolis toimunud äkkõppus ületas piirid? Lapsed pidid keha kergendama prügikasti  (114)

Liis Vaksmann, 28. aprill 2017, 07:48
Politseiõppus.Foto: ALDO LUUD
"Seal oli paar last kes ei kannatanud oodata rohkem ja pissisid prügikasti, sest välja ei lastud," räägib ühe esimese klassi õpilase ema, kelle laps osales nädala alguses Kuressaare gümnaasiumis toimunud õppusel.

Teisipäeval harjutati Kuressaare gümnaasiumis reageerivate üksuste koostööd äkkrünnaku puhul kus õppuse legendi järgi sisenesid kooli kaks relvastatud meest ja kuulda oli ka laske. Koolipere pidi lukustama end klassidesse, sulgema aknad ilma neid vahepeal avamata, lapsed välja lülitama oma telefonid ega tohtinud klassist väljuda kahe ja poole tunni jooksul. Isegi mitte selleks, et minna tualetti.

Ema tunnistab, et magama minnes oli lapsel siiski mõningane kartus, kuid mitte midagi hullu. "Mingisuguse kartuse need sündmused temas tekitasid kuid ainult esimesel õhtul. Eile polnud enam midagi häda," tunnistab ema, kes leiab toimunud sündmustele vaatamata, et sääraseid õppused on vajalikud.

"Neid on vaja teha, aga 1.-3. klassi õpilased oleks võinud natuke rohkem puutumata jätta, tegevustest väljapoole viia või mingid teised reeglid,“ leiab ta. „Minu tüdruk sai aru, et on õppus ja peab olema paigal. Seda said kõik lapsed aru, aga natuke karm, et üldse välja minna ei tohi."

Kuid oli ka neid lapsi, kes kartsid. "Minu laps ei ole seda rääkinud, et kartis aga ma olen mujalt kuulnud, et paar last ikka olid sellised kes väga kartsid ja ei saanudki aru, et see on nüüd õppus. Neile pidi väga palju selgitama."

Oli teada, et õppus tuleb

Samas tunnistab ema, et kõigile lastevanematele oli teada, et õppus on tulemas. "Klassijuhataja saatis meili peale kirja. Mina oma tütrele siis rääkisin, et õppus on tulemas. Et ta teaks ja oleks valmis," toob ta välja ja lisab, "aga millal, seda ei teadnud. Arvan, et isegi õpetajad ei teadnud."

Samas nendib ema, et kõik lapsed on erinevad. "Kui minu laps oleks olnud rohkem traumeeritud, siis ma arvan, et ma oleks võib-olla ka rohkem tagajalgadel olnud. Kuna aga minu lapsega ei olnud otseselt probleeme, temal pissihäda ka ei olnud, siis ma nagu..," jääb naine korraks mõtteisse. "Eks igaüks vaatab, et tema lapsega oleks kõik hästi." 

Kuressaare gümnaasiumi esimese klassi õpetaja rääkis „Meie Maale“ antud intervjuus, et üksjagu rahustamist oli vaja lastele teha, kuna aeg venis ja mõnel lapsel hakkas suisa pea valutama või läks kõht tühjaks. „See aeg venis nii pikaks. Isegi mina ei teadnud ette, kui palju see aega võtab,” rääkis naine antud intervjuus. „Meil pidi juba kella kahest algama klassiõhtu. See tekitas lastes paanikat, et nad pidid ju koju jõudma ja siis kooli tagasi tulema,“ arutles õpetaja, miks võisid õpilased ka rahutult käituda. „Mõned üldse ei saanudki aru, et nad ei tohi klassist lahkuda. Nad ütlesid, et neil on vaja ära minna ja nad ei taha enam klassis olla. Oli küll neid raske ohjata.“

Kooli direktor Toomas Takkis ütles vaid, et 2. mai õhtuks saab kool tagasiside personalilt, mille järel töötatakse selle läbi. „Seejärel tulevad kokkuvõtvad arutelud ja ohutusplaanide täiendamised.“

"Koostöö kriisiolukorras on määrava tähtsusega"

Lääne prefektuuri vanemkorrakaitseametnik Maksim Korzin ütles, et selline õppus oli Kuressaare gümnaasiumis esmakordne, küll aga säärasied äkkrünnaku õppuseid korraldatud teistes koolides. „Üldjuhul enne selliseid õppusi räägitakse kooli juhtkonnale ja õpetajatele, milline on õige käitumine selliste juhtumite puhul. Näiteks selgitatakse, kuidas peaks varjuma – varjumine on äkkrünnakute puhul üldreegel - ja milleks peaks valmis olema. Lisaks oli kooli juhtkond kursis õppuse plaaniga,“ rääkis Korzin ja tõi välja, et õppuse planeerimise faasis tegi politsei ettepaneku, et osaleksid ainult põhikooli ja gümnaasiumi õpilased kuid kooliga läbirääkimisel sooviti, et osaleksid kõik klassid, sealhulgas ka algklassid.

Samuti tõi ta välja, et õppuse jooksul oli õpetajaid, kes koos õppuse korraldajatega lubasid õpilastel käia tualetis ning oli ka neid õpetajaid, kes avasid klassiruumi aknaid

„Politsei, päästjate ja kiirabitöötajate omavaheline koostöö kriisiolukorras on määrava tähtsusega. Sellised õppused on hea võimalus harjutada omavahelist tegutsemist reageerivate üksuste vahel, et see oleks võimalikult sujuv. Ka selle õppuse käigus oli võimalik näha kitsaskohti, mida saab edaspidi parandada,“ tõi Korzin välja ja juhtis tähelepanu, et oluline on just see, et õppus oleks võimalikult sarnane päriselule, sest vaid sellisel juhul on sellest kasu.

„Õppuste puhul on tähtis ka õpetaja käitumine – kuidas ta säilitab rahulikku meelt ja kuidas lastele olukorda selgitab. Lisaks rõhutasime korduvalt, et olukorras, kus ei teata, kuidas käituda on mõistlik helistada hädaabinumbril 112.“

"Hirmutada ei ole tarvis"

Peaasi.ee kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa toob välja, et sellist olukorda annaks lastega läbimõeldult mänguliselt või põnevalt lahendada. „Hirmutada ei ole kindlasti tarvis. Kui hirmu või häbitunne jääb lahendamata, võib see tõesti veel väga pikalt või täiskasvanu easki mõju avaldada,“ rääkis Oidermaa. „See kehtib nii õppuste kui reaalsete ohuolukordade kohta ja seetõttu võiks see pool olla samuti hästi läbi mõeldud. See tähendab seda, et emotsioonide juhtimine nii õppuse ajal kui pärast, ning tugi neile, kes hiljem end veel halvasti tunnevad. See oleks ka reaalse ohu korral hädavajalik. Psühholoogiline kriisiabi peaks ju samuti kõikide kriiside juhtimise ja lahendamise juurde käima, sest õppuste ülesanne on ju siiski laste turvalisust tagada ja neid kaitsta. Kaitsmine ei tähenda ainult füüsilist turvalisust, kui see on olemas, on vaja ka psüühiline turvatunne taastada. Ajakulu ei saa siin küll argumendiks olla.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee