Eesti uudised

Igavale vallutusele järgnenud igav mäss: peale Venemaa ei huvitanud Pronksiöö muud maailma (9)

Toimetas Greete Kõrvits, 26. aprill 2017 19:50
Foto: TEET MALSROOS
Kuigi Eestis võis Pronksiöö ühiskonnale kohutav šokk olla, siis valdav osa läänemaailmast ei pidanud vajalikuks toimuvast raporteerida enam kui vaid tõdeda, et Tallinnas olid rahutused, eemaldati mingi kuju, mis ühtedele meeldis ja teistele mitte. Tuld võttis aga Vene meedia.

Inglisekeelses meedias nime Bronze Night saanud sündmust kajastasid brittide BBC ja The Guardian üsna kuivalt. Vähesed arvamuselaadsed väljaütlemised tulid muu hulgas BBC ajakirjanikult Richard Galpinilt, kelle sõnul oli pronksmehe eemaldamine vene kogukonna jaoks kui viimane piisk karikasse ja Guardianilt, kes avaldas Vene välisministri Sergei Lavrovi hämmingu selle üle, et kedagi võidaks ajalooliste sündmuste eest süüdistada ning võrrelda kommunismi natsismiga. Ka Soome rahvusringhääling YLE piirdus peamiselt sündmuste kirjeldamisega, rõhudes eraldi vaid sellele, et vene ja eesti rahvusest noortel paluti koju jääda ja provokatsioonidega mitte kaasa minna.

Samal teemal

Ilmselt on muu maailma leigust lihtne mõista. Ameeriklaste jaoks olid Eestis toimuvad rahutused mitte ainult liiga kauged, et kirgi sütitada, vaid ka liiga sündmustevaesed, võrreldes näiteks 1992. aasta Los Angelese või 1967. aasta Detroidi tänavarahutustega. Suurbritannial on kogemus Põhja-Iirimaa rahutustega. Soomlaste vaoshoitus võis olla nende tolleaegne üldine ettevaatlik strateegia Venemaaga suhtes suheldes. Sellised küllaltki hillitsetud, et mitte öelda huvipuuduses kajastused kahvatuvad aga Vene meedia kõrval, mis olid täis kirglikke üleskutseid ja paatost.

2007. aasta 27. aprilli Vene ajalehtede pealkirjad on pehmelt öeldes hukkamõistvad: "Mustad arheoloogid" (Rossiskaja Gazeta), "Tavaline fašism" (Moskovskij Komsomolets) ja "Eestlased löövad haudadel tantsu" (Trud) on vaid mõned näited emotsioonidest, mida vene lugejale sisendati.

Nikolai Kovaljov, Venemaa veteranide komitee esimees, kes käis duumadelegatsiooniga Tallinnas pronkssõdurit inspekteerimas, kommenteeris vene telekanalile NTV, et tema hinnangul oli kuju rikutud, lõhki saetud: "Näha on jooni – varjatud, muidugi, kuju on uuesti kokku pandud – aga on näha, et seda on osadeks saetud."

Kuju teisaldamise järel Internetis välja ilmunud nn Vene Vastupanuliikumise Armee "Kolõvan" palus aga emotsionaalses teadaandes abi Vladimir Putinilt. President Putinilt palutakse lausa sõjaväelist sekkumist, võrreldavat USA sekkumisega Iraagis 2003. aastal, vähemast kohalikel venelastel enam abi polevat.

27. aprilli Komsomolskaja Pravda kutsus üles Eesti päritolu tooteid boikoteerima ning väitis samuti, et kuju pole enam ühes tükis – suisa hävitatud! Sama aasta teises pooles ilmunud artiklid kuulutavad, et Pronksiöö surmas nii Eesti majanduse kui turismi. Väidetavalt hävitavast mõjust Eesti majandusele ja impordile kirjutab Vene meedia siiani. 

Viis aastat hiljem on sama väljaanne tuure pisut maha võtnud. Artiklis "Kui pronkssõdurit poleks olemas, peaks ta välja mõtlema" süüdistatakse rahutustes politseid, kes koguneva rahva laiali ja linna peale märatsema olevat ajanud. Artikkel on ka hämmingus selle üle, mille pärast küll nii palju lärmi löödi – oleks siis veel, et mõni julmur oleks kalli kuju kohale bensiinijaama või poe püsti pannud, kuid viis aastat on Tõnismäel vaid püüdlikult lilli kasvatatud. Ülejäänud artikkel on vandenõuhõnguline, humoorikaks vaheseigaks vaid pronkssõduri võrdlus Vabaduse ristiga, mis olevat üles ehitatud "ebaeestlasliku kiirusega" ning mille juurde ei viida iialgi lilli, samas kui pronkssõdurit tema uues asukohas külastavad 9. mail kümned tuhanded.

Vene meediast kumab läbi ka siirana mõjuv hämming eestlaste täiesti teistsuguse ajalookäsitluse vastu, mis oma sõnavõttudes mõjub lahmiva ja meelega solvavana. Nagu salvavad kommentaarid selle kohta, et Tõnismäele maeti "joodikud" või Pronksiöö ainsa ohvri pihta käiv süüdistus, et hukkunu võis ise olla üks marodööridest.

Tallinna vallutamine punaväelaste poolt möödus tegelikkuses üsna sündmustevaeselt (ühe linna vallutamise kohta) ning võõrväed marssisid sisse või "vabastasid", kuidas meeldib, tühja linna. Selline jutt, et Tallinn võeti ära sõjaajaloo teiste vallutustega võrreldes võrdlemisi igavalt, ei meeldi ilmselt ei marurahvuslikele eestlastele ega venelastele. Kuid need, kelle emotsioone ega legende siin toimunu ei puudutanud, mainisid sündmuse oma uudistevoos ära ja unustasid siis selle.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee