Tarmo "Kojamees" Kruusimäe on ka suur vutifänn ja käib rahvuskoondist toetamas.Foto: Erakogu
Denes Kattago 26. aprill 2017 11:01
Woodstocki peremees tunnistab, et pronksisündmuste ajal päästis menukõrtsi hullemast tänane Tallinna linnavolikogu liige Tarmo Kruusimäe, sõpradele tuntud kui Kojamees, kes oli saatuslikul ööl rokibaaris kokana tööl ja juhtis sealseid kaitsevägesid. "10 aastat hiljem oleme kordades targemad," ütleb ta.

Mis esmalt meenub seoses Pronksiööga?

Esimese asjana meenub sünonüüm "fašismi vastu võitlemine = vandalism". Enamus märatsejaid ja laamendajaid käsitlesid enda tegevust fašismi vastu võitlemisena. Selget vastust ma aga ei saanud, millal võimaldatakse Jõhvi kodanikele Sillamäel fašismi vastu võidelda ja Kohtla-Järve inimestele Narvas sama tegevust arendada.

Praegu 10 aastat hiljem oleme me kordades targemad ja mõistame kui lihtne on noori inimesi massipsühhoosi käigus mõjutada. Kurb, aga kahjuks tõde, et noored ise olid enda vandaalitsemise üle äärmiselt uhked. Meenub peaminister Andrus Ansipi sisutühi lubadus ja üldine maskide langemine ning Tallinna meeri positsioneerimine märatsejate kaitsjana. Masendav on aga paraku see reaalsus - selle asja nimi on koostööleping Ühtse Venemaaga.

Kuidas sa käitusid, kaitsesid baari vara ja armastatud laulikut Vello Orumetsa, teisi külalisi?

Signaalid, mis minuni jõudsid, andsid kinnitust, et umbes kümnekonna minuti pärast sattub Woodstock rünnaku objektiks. Oli ju sama aasta 24. märtsil toimunud nn soojendus kui rünnati Woodstockki pärast Eesti-Venemaa jalgpalli EURO 2008 valikmängu. Jah, asusime ettevalmistusi tegema, et kaitsta baari, evakueerisime afektiseisundisse langenud inimesi Woodstocki keldrikorrusele, panime tänavale valvepostid ja asusime rajama barrikaade. Jah, pärast teist rünnakulaviini olime sunnitud taanduma Woodstocki ja enne kui esimene korrus lõplikult leekidesse lahvatas, sai nurgalauast evakueeritud šokiseisundis Vello Orumets, kes tasasel häälel pobises.

Armastatud laulja Vello Orumets päästeti märatsejate käest. Foto: ARNO SAAR

Eks neist sündmustest ole mitmeid artikleid kirjutatud ning raamatuid. Huvilistel soovitaksin lugeda Aivar Kivisivi "Kolmas vabadussõda". Kuidagi kentsakas on ise kirjeldada enda tegemisi ja toimetamisi. Küll aga on mul hea meel, et suutsime ilma inimohvriteta vastu pidada.

Kas oleksid ka nüüd valmis astuma enda ja kaaskodanike vara kaitsele?

Ma valetaksin kui vastaksin kinnisilmi - iga hinnaga valmis. Tänaseks olen ma aru saanud, et sellistel puhkudel on sinu vastaseks korraliku ettevalmistusega ja heas füüsilises vormis võitlejad (ei pea silmas kaasa tilpnevad noorte massi, vaid seda, mida enda silmaga kogesin). Minul aga vastav ettevalmistus paraku puudub. Seega kui kriitiline mass kodanike on koos, kelle peale võid loota, siis olen valmis sellise otsuse vastu võtma. Mõttetult vast enda elu ei ohverdaks. Ma siiralt loodan, et meie korrakaitseorganid teevad piisavalt head tööd ja suudavad ennetada selliseid olukordi.

Mida peaks tegema inimesed (ja ka riik), et sellised asjad ei korduks?

Esmalt võiksid inimesed olla ühtses inforuumis ja jagada sarnaseid väärtusi. Eesti võiks ükskord lõpetada impeeriumimeelsete telekanalite retransleerimise Eesti territooriumil nagu seda on teinud juba mitmed meie naaberriigid. Riik peab resoluutsemalt kehtestama ennast inimeste suhtes, kelle üleskutseid ja tegevust võib tõlgendada kui põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevust.

Lisaks riigile on igal korraliku Eesti kodanikul kohustus rakendada omaalgatusliku vastupanu sellise tegevuse vastu - põhiseaduse paragrahvi 54 alusel. Palun seda tõlgendada mitte kui üleskutset kodanikkonnale, vaid kohustust korrakaitseorganitele, sest ma olen veendunud, et kodanikkond võib hinnata olukorda mittepädevalt ja hädakaitse piire ületavalt. 

Woodstocki omanik Urmas Varm. Foto: Jörgen Norkroos

Woodstocki omanik: "Rock 'n' roll never dies!"

Tatari tänaval endiselt populaarset Woodstocki rokikõrtsi pidav Urmas Varm on siiani veendunud, et kümne aasta tagune rünnak pronksiööl polnud juhuslik. Mees tunnistab, et suuremast hävingust päästis kõrtsi tõesti Tarmo "Kojamees" Kruusimäe.

"Ma olin sel hetkel üldse maal kui see jama hakkas, kogemata sain teada. Kuulsin raadiost, et mingi jant on ja ma helistasin tööle, kus baarist öeldi, et kohe läheb sõjaks ja kõne katkes. Helistasin kööki Kojamehele, kellel tuline vesi juba kees ja oli rünnakuks valmis," meenutab Urmas, kes pani selle peale autole hääled sisse ja kihutas Läänemaalt pealinna.

Hävingus purustati baari aknad, sisustus ja ka uus saksofon, millest oli väga kahju. Hullema möödudes alustati taastamistöödega, milles lõid kaasa ka baari kliendid-sõbrad ning toimus ka Moskva rokkpundi kauaoodatud kontsert. "Rock 'n' roll never dies!" naerab Urmas ja ütleb, et ühe mäsu pärast ei jää siis rokkarite elu seisma.

Enim valmistab vabal ajal endiselt sõudmisega tegelevale ja veteranide klassis suurvõistlustel medaleid võitnud mehele tuska, et ka 10 aastat hiljem üritatakse võhiklikkusest Woodstockile ikka mingit skinheadide kooskäimise koha pitserit lüüa. Urmas viitab Pronksiöö aastapäeva eel eetris olnud "Pealtnägija" saatele. "Me oleme rokibaar!"

Rahutuste ajal oli Kõrtsil olid kindlustatud vaid aknad, kokku tekitasid kurikaelad Woodstockile kahju umbes ühe miljoni toonase krooni väärtuses. See on umbes 64 000 eurot, kuid arvestades toonaseid hindu ja inimeste sissetulekuid on reaalsem praeguses vääringus rääkida ehk 100 000-eurosest kahjust. Eesti riik hüvitas Woodstocki omanikfirmale Rahteks OÜle 576 731 krooni (ca 37 000 eurot).

Woodstock - selle koha peal oli Pronksiööl baarilett. Foto: Jörgen Norkroos