"Paar päeva peale seda käis sõbranna välismaalt siin ja me vaatasime linnas ringi firmade lõhutud aknaid ja vineeriga kaetud avausi. Kui kaunid olid vitriinid ja riidepoed enne, nüüd aga valitses selles kohas vineeritükk. Tänavad roogiti kiiresti puhtaks, aga...Ei meie perel ega teistel tuttavatel polnud kahtluse kübetki, et meie valitsus ja tähtsamad otsustajad teevad kõik selleks, et huligaanide karjad kontrolli alla saaksid ja nad kõik oma karistuse saaksid. Riigist väljasaatmise jutt käis suust suhu. See oli suurepärane mõte. Tuttaval kunstnikul lagastati ateljee ära ja rööviti tema taiesed, rikuti sisustust ja hiljem rääkis, et pole lootustki kõike rahas tagasi saada. Ta hakkas tegutsema Soomes. Töö juures mõned kolleeegid kiitsid, et nüüd on nii nagu enne aga nad eksisid. Ennet ei tule kunagi. Solvab see asi, et ikka veel ei taheta meid austada kasvõi sellega, et nad õpiksid ära meie riigikeele."