Mina olin siis eesti keele õpetaja vene koolis ja vene õpilased ja õpetajad rääkisid minuga kenasti. Eesti keele õpetajad on vene koolis teinud suure töö ära nii eesti keele õpetamisel kui ka poliitilisel kasvatusel. Need venelaste vihkajad ja vihavaenu õhutajad on olnud takistuseks küll, kuid vene õpilased armastavad Eestit, sest paljud on siin sündinud. Ega õpilaste seas polegi vihavaenu, selle on välja mõelnud mõned poliitikud, kes mõjutavad rahvast häälte saamise nimel ilma töötulemusteta.
Ei tahtnud nad enne ega pärast eesti keelt rääkida. Nüüdsed vene kannatuste kirjedajad ja eestkostjad seletavad, kuidas venelase pea ei võtagi teist keelt, on puhtal kujul loodusseadus. Pole siin loodusega rohkem pistmist kui igal teisel rahval. Puhtakujuline šovinism. Eestlased, tegelikult sõltub palju ka meist endist. Püüame luua rohkem olukordi, kus neil lihtsalt tuleb meiega eesti keeles rääkida.
õmm...no ma ei tea...mul on täpselt vastupidine situatsioon meeles samast ajast. Töötasin Tartus teenindavas sektoris ja pronksiööle järgnevatel päevadel käisid minu venelastest kliendid pilk maas mul poes ringi ja purssisid kuis vähegi võimalik eesti keelt rääkida...ka need kellega varasemalt vene keeles suhtlesime.
Mina mäletan Tartust pronksiöö järgsest ajast täpselt samasaugust olukorda, kus vene vanamees ei julgenud enam avalikult vene keeles õlut osta, vaid küsis vaikselt ja alandlikult- kui müüja küsis, miks ta nii vaikselt räägib (tegemist oli püsikundega), siis vanamees vastas, tema kuulnud, et nüüd ei tohi enam vene keels rääkida. See oli Tartus Annelinnas. Aga minu enda trepikojanaaber Annelinnas, Peipsi-äärne naisvenelane, küll hakkas pärast seda minuga ainult vene keeles rääkima. See kestis tükk aega, nüüd on jälle eesti keelele üle läinud.
ma ei tahtnud peale seda vandalismi ja röövimisi venelasi isegi mitte näha,rääkimisest kõnelemata.tegelikult pole ma seda sigadust neile tänaseni andestanud ja ei andesta ka tulevikus.
KOMMENTAARID (13)