Eesti uudised

KAVAL LAHEND: pronksiöö agitaatorite õigeksmõistmine aitas neist lahti saada? (29)

Juhan Haravee, 26. aprill 2017, 04:00
ÕIGED MEHED: Võit Eesti kohtus jäi pronksiöö nelikule (vasakult Mark Sirõk, Maksim Reva, Dmitri Linter ja Dimitri Klenski) viimaseks läbimurdeks avalikku ellu. Mati Hiis
Vaidlusele pronksiöö sündmuste juriidilise hinnangu üle pani punkti Tallinna ringkonnakohus, jättes jõusse maakohtu õigeksmõistva otsuse. Kremli propagandistide ootused, et Eesti kohtus sünniks natsionalismivastase võitluse märtrid, ei täitunud: Öine Vahtkond ja selle liikmeskond tolmuvad arhiivis.

Rahvas polnud jõudnud veel pronksiöö šokist toibudagi, kui õiguskaitseorganid astusid juba esimesi samme, et massilise korratuse organiseerijad välja selgitada ja nad sooritatud hirmutegude eest seaduse kogu rangusega vastutusele võtta. Kuigi pole saladus, et rahvuspingete elushoidmisest ollakse tänaseni eesmärgipäraselt huvitatud just meie idanaabri võimukoridorides, siis kohalikke korraldajaid ja utsitajaid, kellele vahetu süü riputada, võis ju leida lähemalt. Keegi pidi ometi süüdi olema, kui 279 ettevõttele, asutusele ja eraisikule tekitati kolme päeva jooksul ligi 1,6 miljoni euro suurune kahju.

Samal teemal

5. oktoobril 2007 esitatakse ajakirjanikule Dimitri Klenskile viimasena aprillirahutuste korraldamise kahtlustus. Enne teda on juba sama kahtlustuse saanud Klenski noored kolleegid: sõjahaudade puutumatust kaitsva ühenduse Notšnoi Dozor (Öine Vahtkond) aktivistid Dmitri Linter, Maksim Reva ning end kremlimeelse noorteorganisatsiooni NAŠI ("omad") siinse liidrina välja pakkunud 19aastane Mark Sirõk. Vandaalitsemistes ja rüüstamistes Tallinna kesklinnas osales hinnanguliselt ligi 1500 inimest. Neliku tegemistega oli Eesti avalikkus juba enne saatuslikke aprillipäevi hästi kursis. Meedia huvi Tõnismäe puusliku ümber toimuva vastu ei raugenud tol kevadel päevakski.

Kümme aastat hiljem nähakse Tallinnas ja Kirde-Eestis puhkenud rahutuste taga peaasjalikult venekeelse elanikkonna spontaanset viha, mille olevat põhjustanud Andrus Ansipi valitsuse otsus viia linnasüdamest ära Vene impeeriumimeelsete kultusobjektiks kujunenud sõdur-vabastaja monument.

Küsimus: kes on süüdi?

Kriminaalasja kohtulik uurimine algas Harju maakohtus 14. jaanuaril 2008. Kohtualustele esitatud süüdistuse kohaselt korraldasid Linter, Reva, Klenski ja Sirõk 26. ja 27. aprillil 2007 Tallinnas massilisi korratusi, millega kaasnesid rüüstamised, purustamised, süütamised ja vastuhakud võimuesindajatele. Maakohtul kulus otsuseni jõudmiseks peaaegu aasta. Istungitel kuulatakse üle kümneid tunnistajaid, kellel on midagi öelda kohtualuste rollist aprillirahutuste korraldamisel. Kohtutoimikusse võetakse suurel hulgal menetlusdokumente, kõigil juures ametlikud tõlked, sest kolmele kohtualusele käib siinne kohtupidamiskeel üle jõu.

Kümme aastat hiljem neliku süüdistuse mitmeosalist toimikut sirvides võib uurimise põhjalikkuse üle vaid siirast rõõmu tunda. Siit leiab lehekülgede kaupa elektroonilisi kirjavahetusi, mis nõretavad halvakspanust Eesti võimude vastu. Toimikukaante vahele on talletatud lendlehed koos tõlgetega, avaldused, pöördumised, üleskutsed ja fotod. Toimiku mõõduka tempoga läbisirvimine võtab tunde. Riigiprokuröre, kellel tuli kohtus kaitsta esitatud süüdistust, osales asja kohtuliku uurimise eri etappidel vähemalt kolm: Lavly Lepp, Triin Bergmann ja Laura Vaik. Kohtus astub teiste hulgas tunnistajana üles ka kaitsepolitsei uurija Indrek Põder (29), kellel paari aasta pärast tuleb juba ise Harju maakohtus altkäemaksu võtmises süüdistatuna aru anda.

5. jaanuaril 2009 kuulutatakse välja Harju maakohtu otsus. Paljudele, s.h süüdistajatele tuleb kohtuotsus suure üllatusena – aprillirahutuste väidetavad korraldajad mõistetakse õigeks.

Süü ei leidnud tõendamist

Kohus nõustus, et Öine Vahtkond organiseeris ja valmistas ette seaduses ette nähtud korras registreeritud pikette, mis olid seotud nn pronkssõduri kaitsmisega, sõjahaudade korrastamist, teatud päevadel lillede ja küünalde asetamist Tõnismäele, kus tol hetkel asusid sõdurite hauad. See massilisele korratusele eelnev Öise Vahtkonna ja süüdistatavate tegevus polnud õiguskaitseorganite arvates seadusevastane kuni 27. aprillini 2007, kuna politsei ei sekkunud nende tegevusse ega nõudnud selle tegevuse lõpetamist. Vastupidi, Öine Vahtkond tegi politseiga koostööd ja nende vahel käis kuni rahutuste alguseni pidev suhtlus. Politsei nõudis just sõjahaudade kaitsjatelt korra tagamist Tõnismäel.

Kaks nädalat pärast maakohtu otsust esitab riigiprokuratuur apellatsiooni Tallinna ringkonnakohtusse, nõudes õigeksmõistva otsuse tühistamist. Apellatsiooni ringkonnakohtusse esitavad ka Linter, Reva ja Sirõk, kes soovivad lisada õigeksmõistva otsuse motiivide hulka oma täiendusi.

Rahutuste organiseerimises õigeks mõistetud Linter, Reva ja Sirõk nõudsid 2009. aasta aprillis toimunud Tallinna ringkonnakohtu istungil riigiprokuröri Lavly Lepa taandamist. Nende hinnangul polevat normaalne, et Lepp kirjutas õigeksmõistvale otsusele apellatsiooniprotesti, olles samas asjast huvitatud siseministri Jüri Pihli abikaasa.

Ringkonnakohtu istungil viibinud riigiprokuröri Triin Bergmanni sõnul oli maakohtu otsus motiveerimata, sellest olevat läbi kumanud kohtuniku subjektiivsus ja meelsus, mis kõik kokku viisid vale lahendini. Bergmanni väitel oli kriminaalasjas piisavalt tõendeid, et nelik massiliste rahutuste organiseerimises või organiseerimise katses süüdi mõista, ilma et oleks vaja olnud neid edaspidi ühiskonnast isoleerida.

Ringkonnakohus jättis 12. mail 2009 rahuldamata nii prokuröri kui ka Linteri, Reva ja Sirõki apellatsiooni ning Harju maakohtu õigeksmõistev otsus jäeti igasuguste lisanduste ja täpsustusteta jõusse.

Lõpp hea, kõik hea!

Riigikohus jättis 20. juulil 2009. aastal Linteri, Reva ja Sirõki ja riigikohtu kassatsiooni menetlusse võtmata. Finita la commedia!

Kümme aastat pärast aprillirahutusi pole enam ilmselt kellelgi kahtlust, et meie väidetavalt süüdistusele kaldu kohus tegi ainuõige otsuse – neli poliitilist märtrit, kellest Kremli propaganda virtuoosid oleks tänaseni katkematut vihavilinat välja puhunud, jäi sündimata!

Kümne aasta tagust süüdistust esindanud Lepast, kelle taandamist kohtualused tagajärjetult taotlesid, on aga saanud peaprokurör Lavly Perling. Eesti riik on aga taas tugevam kui kunagi varem!

Pronksiööd ei korraldatud, vaid see juhtus sündmuste ahelas

"Tasub meeles pidada, et alguse sai kõik aastaid varem – peaminister Juhan Partsi korraldatud Eesti vabadusvõitlejate monumendi skandaalsest teisaldamisest (sümboolselt punase kraanaga!) Lihulas. Alus pronksiööle oligi rajatud. Põhjuski oli selge: eestimeelsuse monument ei sobinud tollase euroentusiastliku poliitkorrektsusega. Igatahes oli Lihula sündmustest alates tunda, et igasugused nõukogude mälestised on IRLi juhitud valitsuse "pehme" kaitse all ning Reformierakonna valimislubadus – pronkssõdur maha võtta – ei tundunud enam kellelegi tõsisena.

Igor Gräzin 

Asjaolu, et Ansip ja tema juhitud kabinet võtavad lubadust tõsiselt, tuli paljuski üllatusena. Seda kõike on tähtis meenutada sellepärast, et pronksiööl toimunu ei olnud kusagil valminud riigipöörde vms plaani teostamine, vaid suuresti stiihiliselt kujunenud asjaolude kokkulangemine. See ei tähenda, et puhkenud rahutustel ei olnud oma ässitajaid. Ka Moskvast. Maksimaalne eesmärk, mida taotleti ja mis ka saavutati, oli aga suur jama. Kõik tol ajal levinud kõlakad sellest, et pronksiöö provokatsiooni pidi kasutatama sütikuna Eesti iseseisvuse ründamiseks on osutunud tavaliseks Tallinna kohviku- ja kuulujutuks. Pärast Donbassi kriisi puhkemist teame väga hästi, et kui Venemaa tõepoolest tahab naabrit rünnata, siis seda ta ka teeb.

Õigeksmõistva kohtuotsuse juriidiline olemus seisneb selles, et kohtualused ässitasid huligaane ja miitingulisi, aga nad ei organiseerinud ega korraldanud mitte midagi. Ja kuigi seos nende tegevuse ja pronksiöö sündmuste vahel on olemas, ei olnud see põhjuslik. Nende jutt ja agitatsioon olid selgelt eestivaenulikud, aga see ei kujutanud endast tegevust süüdistuse mõttes.

Pronksiööd ei korraldatud, see juhtus. Valitsus teadis, mida ta soovis (pronkssõdur tuleb eemaldada), Linter ja kaaslased tahtsid, et sellest tuleks nõukogudemeelsete poliitiline aktsioon ja linnapea Savisaar ei teadnud üldse mida teha ja läks pakku.

Kõrvalt vaadates oli pronksiöö lihtsalt massiline korralagedus, mille kangelaseks sai kioskist varastav kokk Ženja. Temale ei saa panna vähimatki riigipöörajalikku motiivi, nagu ka massirahutuse käigus õnnetult hukkunud Ganinile.

Ka riiklik süüdistus tegi oma töö täies vastavuses püstitatud ülesandega – tema esitatud süüdistus pidi ja esitaski ainuvõimaliku versiooni: süüdistuse asetleidnud sündmuste poliitilistes ja kuritegelikes põhjustes, mille eesmärgiks oli vägivaldne võimuhaaramine. Kohut selleks peetigi, et aru saada, kas sellised asjaolud on olemas, ja kui selgus, et neid ei olnud, siis tuligi ainuvõimalik õigeksmõistev otsus.

Lõpetuseks õiendan veel kord ühe isikliku auvõla: olles pronksiööl kella 22 paiku kino Kosmose vastas mäsleva rahva seas, sattusin olukorda, kus kümmekond aru kaotanud "mässajat" hakkasid mulle täiesti reaalselt ja karmilt kallale tulema. Lugu võinuks mulle väga valusalt lõppeda. Kriitilisel hetkel trügis

ootamatult ringi sisse Dimitri Klenski, kes olukorra lahendas. Humoorika ajaloolise paralleelina – nagu päästis Viktor Kingissepp peksasaamisest Jüri Vilmsi."

29 KOMMENTAARI

a
Ajalooline hetk 28. aprill 2018, 09:28
Kas siit saigi alguse Eesti kohtute tava teha otsusi mitte seaduse järgi, vaid telefoniõigust järgides? Nagu näha, korrumpeerumise aste on sedavõrd su...
(loe edasi)
n
Norman 27. aprill 2017, 16:46
Täiesti süüdimatu kaitsekõne oma hambutuse õigustamiseks!
Ja Gräzini mõttelend, et Moskva ei olnud Eesti iseseisvuse ründamisest huvitatud, sest ...
(loe edasi)
Loe kõiki (29)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee