Maailm

Prantsusmaa valimisi ümbritseb paks ja tihe udu (5)

Allan Espenberg, 22. aprill 2017, 04:00
ÜKSTEIST KANDIDAATI: Ülareas vasakult paremale Nathalie Arthaud, François Asselineau, Jacques Cheminade, Nicolas Dupont-Aignan, François Fillon ja Benoît Hamon. Alareas Jean Lassalle, Marine Le Pen, Emmanuel Macron, Jean-Luc Mélenchon ja Philippe Poutou.Foto: AFP / Scanpix
Homme tehakse Prantsusmaal algust presidendivalimistega. Kuna esimeses hääletusvoorus kindlasti ei selgu uus president, korraldatakse 7. mail kahe edukama kandidaadi vahel teine hääletusvoor. Kuigi kandideerib üheksa meest ja kaks naist, omavad võiduvõimalusi või vähemalt lootust teise vooru pääseda vaid neli-viis, kusjuures nelja kandidaadi šansid on peaaegu võrdsed.

Kellest saab Prantsusmaa uus president, on praegu veel täiesti lahtine. Ühelgi kandidaadil pole arvamusküsitluste järgi toetust, mis kindlustaks võidu juba esimeses voorus. Ükski kandidaat ei saa olla kindel isegi selles, et just tema jõuab teise, otsustavasse vooru. Mitu kandidaati on üsna võrdses seisus, kuid üllatusedki pole võimatud.

Samal teemal

Kõige tõenäolisemalt pääseb teise vooru endine investeerimispankur ja majandusminister Emmanuel Macron, kes asutas mullu liikumise En Marche! Kuid ega see päris sada protsenti ka selge ole, sest sama kindlalt võivad edasi pääseda veel vähemalt kolm kandidaati.

Ühegi kandidaadi reiting ei ületa 25%. Lisaks pole umbes kolmandik valijatest veel otsustanud, kellele oma hääl anda ja kas üldse hääletama minna. Politoloogide hinnangul pole olukord enne esimest hääletusvooru mitte kunagi varem olnud Prantsusmaal niivõrd segane kui praegu. Kogu ebamäärasuse tõttu eelistatakse homseid valimisi iseloomustada prantsuskeelse sõnaga "flou" (udune, hägune, ähmane).

Eelmisel nädalal toimus favoriitide hulgas oluline muutus, sest Jean-Luc Mélenchon suutis 18%ga esimest korda edestada reitingus Filloni.

Kuus stsenaariumi

Eksperdid peavad võimalikuks vähemalt kuut stsenaariumi, millega valimiste esimene voor võib lõppeda. Nende järgi kandideerib teise vooru kahele kohale neli kandidaati. Neist allpool esitatud esimene variant (Macron ja Le Pen) võiks olla kõige tõenäolisem, kuid ei saa välistada ka üllatusi:

1) Macron ja Le Pen

2) Mélenchon ja Le Pen

3) Fillon ja Le Pen

4) Macron ja Fillon

5) Fillon ja Mélenchon

6) Mélenchon ja Macron

"Midagi pole ära otsustatud," teatab veendunult matemaatikaprofessor ja prognooside spetsialist Bertrand Hauchecorne, kelle arvates ei saa viimastel päevadel järjest avaldatavaid sotsioloogilisi uuringuid väga tõsiselt võtta, sest teadlikult valesid vastuseid pole tulemustest välja võetud. Peale selle arvab professor, et küsitletutel on kergem väljendada kavatsust hääletada Macroni poolt, kui tunnistada, et tegelikult läheb nende hääl Le Penile.

Prantsuse politoloog Stéphane Wahnich hoiatab, et valimistulemus võib olla kõigile üllatuslik. Praegustel andmetel peaks teise vooru jõudma Macron, kes võidab seal suurelt oma vastaskandidaati, kelleks on arvatavasti Le Pen. Wahnich märgib, et kui küsitlused tunnistavad ka edaspidi Macroni võimsat võitu Le Peni üle ja meedia levitab agaralt seda seisukohta, siis võib tegelikkuses minna hoopis teisiti. Kui Macroni kujutatakse kindla võitjana, siis ei pruugi tema pooldajad valima üldse minna ja võita võib hoopis Le Pen või keegi kolmas.

Samas on raamatukaupmeeste eelistused üliselged, kui võtta arvesse kandidaatidest kirjutatud elulooraamatute hulka. Kindel võitja selles kategoorias on Marine Le Pen, kellele on pühendatud 15 raamatut. Teist kohta jagavad Macron ja Fillon, kellest kummastki on kirjutatud viis biograafilist teost.

Venemaa faktor

Kuigi võiks arvata, et Prantsusmaal ei ole väga tihedat sidet Venemaaga, on valimiste üheks peateemaks kujunenud ometigi Venemaa võimalik sekkumine hääletamisprotsessi ja kandidaatide suhtumine Venemaasse. Neljast favoriidist kandidaatide hulgas on koguni kolm teatanud oma lojaalsusest Venemaale ja Putinile.

"Ma saavutasin Prantsusmaa jaoks palju väga olulisi lepinguid, sest võitlesin selle nimel Putiniga. Putin on keeruline partner. Ta pole sõber, vaid partner, kes austab neid, kes suudavad täita oma kohustusi."

Filloni eesmärk on saavutada Venemaa stabiilsus ja lõimida ta Euroopasse, sest Venemaa ei ohusta tema arvates kedagi, kuigi Krimmi okupeerimist ta ei tunnista. Siiski peab ta Krimmi ajalooliselt, kultuuriliselt ja keeleliselt Venemaa territooriumiks. Filloni arvates tuleks Krimmi tuleviku asjus korraldada ÜRO juhtimisel konverents.

Prantsusmaa meedia teatel oli Fillon Vene kompaniide konsultant, mistõttu on tal üsna tihedad sidemed Kremliga. Fillon on sellist versiooni eitanud.

Veelgi häälekamalt nõuab liitu Venemaaga äärmusparempoolne Marine Le Pen, kes on viimastel aastatel mitu korda külastanud Moskvat ja kohtunud ka Putiniga. Le Pen tunnistab Krimmi Venemaa osana, mis loomulikult ei meeldi Ukrainale. Lisaks toetab ta Venemaa Ukraina poliitikat ja pooldab sanktsioonide täielikku likvideerimist.

Ainsa Prantsusmaa parteina toetab Le Peni Rahvusrinne ka Putini poliitikat Süürias. Le Peni sellise suhtumise taga võib olla fakt, et kui Prantsusmaa pangad keeldusid talle 2014. aastal valimiskampaania jaoks raha andmast, siis Venemaa pank tegi seda. Kõrvalepõikena ajalukku võib märkida, et Venemaa soosikuks peetava Marine Le Peni isa Jean-Marie Le Pen (praegu 88aastane) oli omal ajal üks enim kritiseeritud, mõnitatud ja karikeeritud poliitikuid NSV Liidu ajakirjanduses.

Alles hiljuti liidrite sekka tõusnud ultravasakpoolne kandidaat Jean-Luc Mélenchon on samuti toetanud suhete parandamist Venemaaga, sest tema meelest on Venemaaga hästi läbisaamine Prantsusmaale kasulik. NATOst ja EList väljaastumise asjus on ta ühel meelel ultraparempoolsetega. Mélenchoni peetakse Venemaa- ja Putini-meelseks poliitikuks, sest tema sõnutsi teevad NATO ja USA Venemaale liiga ja provotseerivad teda igal võimalikul juhul. Krimmi peab ta pigem Venemaa kui Ukraina territooriumiks.

Homsete valimiste favoriitidest suhtub ainsana Venemaasse mitte kuigi sõbralikult Emmanuel Macron, mistõttu Venemaa on teda mitmel moel rünnanud ja püüdnud diskrediteerida. Kõigele vaatamata on ka Macron väljendanud vähemalt valmisolekut dialoogiks Venemaaga, kuid sanktsioonid peaksid tema arvates jääma jõusse seniks, kuni olukord Ukrainas paraneb. Macron ütles eelmisel nädalal, et kui temast saab president, siis ta teeb nii, et Putin hakkab teda austama, jättes täpsustamata, kuidas ta seda teeb.

Sotsialist Beno?t Hamon ei kuulu küll liidrite hulka, kuid ta pole ka autsaider. Tema on Venemaa suhtes üks kriitilisemalt meelestatud poliitikuid, nõudes muu hulgas ka sanktsioonide karmistamist. "Peamine erinevus Mélenchoniga on see, et ma ei pea õigeks joondumist Moskva poole," on Hamon öelnud.

Kust on saadud valimiskampaaniaks raha?

Igal presidendikandidaadil olid kampaania rahastamiseks oma nipid. Käiku läks riiklik abiraha, suurparteide toetused, annetused, pangalaenud jne. Seejuures kehtestas riik rahakulutustele ülempiiri: kuni esimese hääletusvooruni võis kasutada 16,8 miljonit eurot ja enne teist vooru veel 5,7 miljonit (kokku 22,5 miljonit). Terroriaktide mõjul oli kandidaatidel kohustus palgata turvamehed ja üürida valimisürituste ajaks metalliotsijad, mida võib pidada erakorraliseks väljaminekuks. Alljärgnevalt räägime reitingutes eespool asuva viie kandidaadi rahaasjadest.

Emmanuel Macron kasutas enne esimest vooru ära umbes 13–14 miljonit ja kui ta peaks pääsema teise vooru, siis on plaanis kulutada veel umbes 2,8 miljonit eurot. Mõlemal korral jäädakse üsna tugevasti alla maksimumsummale. See on saavutatud sellega, et kandidaat ja tema meeskond sõidavad teise klassi rongivagunites ja lendavad säästulendudega. "Me sõltume oma eelarvest," märgiti kandidaadi valimisstaabist. Erinevalt konkurentidest ei saa Macron riigilt midagi, sest tema aasta tagasi moodustatud liikumisel pole parlamendis ühtki saadikut, mistõttu ei saa ta toetusraha ka nõuda. Nii koosneb tema eelarve enamasti eraannetustest. Aastaga koguti üheksa miljonit eurot, kuid kuna sellest ei piisanud, õnnestus pärast pikki läbirääkimisi ühest pangast kaheksa miljonit eurot laenu saada.

Jean-Luc Mélenchon on arvestanud kõigest kaheksa miljoniga ja teinud kampaaniat üsna tagasihoidlikult, kasutades hulgaliselt vabatahtlikke ja üürinud suhteliselt pisikese staabiruumi (250 ruutmeetrit). Kaastöölisi on tal alla paarikümne, reisitakse säästurežiimil, kokku on hoitud igal võimalikul juhul. Ta palus pankadelt kaht laenu: viis miljonit talle anti, kuid kolmest miljonist eurost keelduti. Kuna tal pole suursponsoreid, siis on ta lootnud kogu aeg oma toetajatele ja keskmiselt on annetatud 20 eurot. Kampaania algusest saadik on ta nii kokku saanud 2 miljonit eurot. Kuna mõnda aega enne esimest vooru hakkas tema reiting tõusma, siis suurenesid ka annetused.

Francois Fillon tahab vältida Nicolas Sarkozy kurba kogemust, kui viimane ületas 2012. aastal maksimumpiiri ja sai selle eest karistada. Fillon on teatanud, et fiktiivseid vahendeid eelarves ei leidu. Kuna tal on liiga palju raha, võib ta ülempiiri ületada ka kogemata. Kõige suurema summa sai ta novembrikuistel eelvalimistel, kui iga valija pidi maksma kaks eurot – nii sai ta kokku 17 miljonit eurot, millest arvati maha organisatsioonilised kulud ehk seitse miljonit eurot.

Marine Le Pen on oma rahaallikate suhtes kõige saladuslikum ja ei taha raha päritolust midagi rääkida. Ta sai vahendeid Rahvusrindelt (summat pole nimetatud) ja kaks laenu kogusummas kuus miljonit eurot oma isa Jean-Marie Le Peni nn mikroparteilt. Kuna Prantsusmaa pangad ei soostunud naisele raha andma, sai ta raha välispangast. Samas on teada, et kolm aastat tagasi sai Rahvusrinne 9,4 miljonit eurot ühelt nüüdseks likvideeritud Venemaa pangalt. Seekord väidetakse, et laenuandja polevat Venemaa. Eraannetuste kohta pole Le Peni staabist öeldud silpigi.

Beno?t Hamon on küll reitingutes alles viiendal kohal, kuid sellele vaatamata ei soovi ta näidata oma kampaaniat odavana. Tema eelarve oli vähemalt 15 miljonit (lubatud oli 16,8). Sotsialistlik Partei eraldas oma kandidaadile kuus miljonit ja võttis tema nimel kaheksa miljonit eurot laenu. Annetuste osakaal on olnud väike (umbes 200 000). Läbipaistvuse pärast otsustas Hamon avalikustada kõigi annetajate nimed, kes kannavad talle üle vähemalt 2500 eurot, misjärel hakkas mees saama 2400euroseid tšekke.

Kellest saab Prantsusmaa järgmine esileedi (esihärra)?

Emmanuel Macroni (39) abikaasa on 64aastane Brigitte Marie-Claude Macron. Selle 2007. aastal sõlmitud abielu teeb eriliseks see, et naine on mehest veidi enam kui 24 aastat vanem. Emmanuel ja Brigitte kohtusid Amiens’i jesuiidikoolis, kus Emmanuel oli õpilane ja naine õpetas prantsuse keelt. Emmanuel armus õpetajasse ega häbenenud oma tundeid talle ka tunnistada. Brigitte’il on eelmisest abielust kolm last: insener Sébastien, kardioloog Laurence ja jurist Typhaine. Ta on ka seitsme lapselapse vanaema. Emmanuel on kinnitanud, et kui temast saab president, siis pole tal plaanis oma eakat abikaasat seitsme luku taha peita ja temast saab aktiivne esileedi.

Brigitte Marie-Claude Macron vasakul.Foto: Reuters / Scanpix

Marine Le Pen (48) on olnud abielus kaks korda, kusjuures kõik tema kaasad on olnud aktiivselt tegevad Rahvusrindes. Tema esimeseks abikaasaks oli aastatel 1995–2000 ärimees Franck Chauffroy. Sellest abielust sündisid tütar Jehanne ja kaksikud Louis ja Mathilde. Aastatel 2002–2006 oli ta abielus Eric Lorio’ga. Seejärel Marine enam ei abiellunud, kuid alates 2009. aastast on tema elukaaslane 47aastane Louis Aliot, kes on Rahvusrinde üks asepresidentidest ja kellel on eelmisest abielust kaks last.

Saïda Jawad Foto: Vida Press

Jean-Luc Mélenchon (65) on olnud abielus ühe korra: kooselust Bernadette Abriel’iga sündis tütar Maryline Camille. Kuigi mees on öelnud, et ta on praegu vallaline, on ajalehel Closer ja ajakirjal Le Point infot, et Mélenchoni elukaaslane on alates 2015. aasta juunist 43aastane näitlejanna, kirjanik ja produtsent Sa?da Jawad, kes elas aastatel 2003–2014 näitleja Gérard Jugnot’ga. Mélenchoni ja Jawadi seob Maroko: Jawadi vanemad on Maroko päritolu, Mélenchon on aga Marokos sündinud.

Penelope Kathryn FillonFoto: AFP / Scanpix

Francois Fillon (63) on abielus 61aastase Penelope Kathryn Fillon’iga. 1980. aastal sõlmitud kooselust on sündinud viis last: advokaat Marie, advokaat Charles, pangatöötaja Antoine, konsultatsioonifirma töötaja Édouard ja kooliõpilane Arnaud. Fillonitel on kolm lapselast. Viimastel kuudel on seda perekonda tabanud mitmed süüdistused: näiteks oli Fran?ois võtnud abikaasa tööle oma nõunikuna ja maksnud talle riigieelarvest palka töö eest, mida naine polevat teinud. Lisaks on naist kahtlustatud veel muudeski pahategudes.

Gabrielle Guallar vasakul.Foto: AFP / Scanpix

Beno?t Hamon (49) ei armasta oma kaasat eriti afišeerida, sest Taani ja Kataloonia päritolu Gabrielle Guallar pole aidanud kujundada Hamonist rahvalähedast kandidaati, kellena ta püüab end esitleda. Nimelt töötab naine kõrgel ametikohal luksuskaupu tootvas kontsernis LVMH. See võib tekitada Hamonile probleeme sotsialistide kandidaadina. Hamon on ühes intervjuus märkinud, et teda ei häiri sugugi fakt, et ta abikaasa on temast sada korda haritum, vaid ta tundvat selle üle hoopis uhkust. Peres kasvavad tütred Liv ja Milena.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee