TOETAJATE EES: Türgi president Recep Tayyip Erdoğan (63) koos abikaasa Eminega pärast edukat rahvahääletust Istanbulis toetajatele esinemas. (reuters/scanpix)

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan lubas juba enne pühapäeval toimunud ja talle positiivse tulemuse andnud rahvahääletust põhiseaduse muutmise ja presidendi võimupiiride laiendamise üle, et Türgist saab pärast referendumit hoopis teine riik, millega Euroopa riigid peavad senisest veelgi rohkem arvestama.

Erdoğan ütles otse välja, et kui mõni Euroopa riik peaks Türgile (s.t Erdoğanile) tõsiselt närvidele hakkama käima ja teda survestama, siis antakse vääriline vastulöök. Türgi ei hakka põlvi painutama, ähvardas president. Türgi pole see riik, mida võib lõpmatuseni alandada ja käsutada, lubas ta.

Türgi on 1999. aastast ELi kandidaatriik

80 miljoni elanikuga Türgil on huvisid mitmel pool maailmas, kuid ta tahaks end siduda ka Euroopaga. Pika ajaloo vältel on türklastel alati olnud tung Euroopasse, kuid Euroopa teisejärguliseks riigiks Türgi saada ei kavatse.

Türgi on juba pikka aega soovinud saada Euroopa Liidu liikmeks. 1999. aastal sai Türgi kandidaatriigi staatuse ning liitumiskõnelused algasid 2005. aastal. Läbirääkimised on aga kulgenud vaevaliselt ning ega tulevikuväljavaatedki väga helged ole.

Kuigi Erdoğan on vihasena rääkinud ka alternatiividest Euroopa Liidule, tahab ta siiski pigem ELiga liituda, seetõttu pole ta välistanud, et Türgis võidakse korraldada referendum Euroopa Liidu liikmelisuse asjus. Teisalt tähendaks Türgi astumine Euroopa Liitu Erdoğanile mõningase võimu kaotust, kuid see pole presidendile kindlasti vastuvõetav. Nii ta siis rabeleb kahe variandi vahel, teadmata, kumb on parem või kasulikum.

Erdoğanile meeldib end kujutada Euroopa ja Ameerika ohvrina, kellele kõik liiga teevad ja püüavad enda huvides ära kasutada. Kuigi ta võib ka ise oletada, et tema tõmblemised ja ähvardused võivad näida naeruväärsete ja mõttetutena, pole ta sellest meetodist praegu veel loobunud. Ka šantaaž pole Erdoğani retoorikas midagi uut.

Ehkki Erdoğan esitab Euroopa riikidele tõsiseid süüdistusi ja ähvardab neid, demonstreerib see tegelikult tema närvilist peataolekut. Peamine närvilisuse põhjus seisneb selles, et päris üksi ja isoleerituna ei taha ta siia maailma siiski jääda. Ainult oma siseriigis asjatamine pole talle kindlasti vastuvõetav, ta tahaks mängida ülemaailmses poliitikas kui just mitte esimest, siis vähemalt teist või kolmandat viiulit.

Türgi presidendiga peab arvestama

Kui Türgi peaks kunagi tõepoolest saama Euroopa Liidu liikmeks, siis pole võimalustki, et Erdoğan (või keegi teine, kes on selleks ajaks saanud tema järglasena Türgi presidenditoolile) lõpetab sõimamise, raevutsemise, solvamise.

Seejuures peavad Euroopa riigid Türgi presidendi sõnu, soove ja avaldusi väga tõsiselt võtma ja nendega arvestama. Sellist käitumist, nagu mõni aeg tagasi Euroopa Liit demonstreeris Poola peaministri Beata Szydło puhul, kelle arvamust Donald Tuski kohta ei võetud kuuldagi ja kellest lausa teerulliga üle sõideti, ei saa eurooplased Türgi ja selle riigipea suhtes lubada hoolimata sellest, et Erdoğan on nimetanud eurooplasi fašistideks ja Euroopat roiskunud maatükiks.

Euroopa peab Türgist tulevad solvangud vaikselt alla neelama, sest kõigile on teada, et Türgi on ajaloo vältel Euroopale palju kurja teinud: osmanid on käinud lugematu arv kordi Euroopat vallutamas ja rüüstamas, sõdu Euroopa riikidega pole ajaloos samuti vähe olnud.

Kuigi ka praegu on mõni Euroopa poliitik Türgi vastu mõningaid sanktsioone kehtestanud (pole lubanud näiteks oma riigis Erdoğani-meelset propagandat teha), siis otse Erdoğani kallale pole julgetud minna – piirdutakse Türgi väiksema kaliibriga poliitikute korralekutsumisega. Näidet pole vaja kaugelt otsida: kui Suurbritannia välisminister Boris Johnson ei kuulunud veel riigi juhtkonda, siis julges ta kirjutada Erdoğani kohta mõnitava luuletuse, mille eest talle koguni auhind anti, kuid nüüd ei söanda ta Erdoğani kohta piiksugi teha.

Jääb lausa mulje, et nendest on saanud maailma parimad sõbrad.
Kui paljud eurooplased peavad Erdoğani igandiks, haigeks, hullumeelseks ja piiratud mõistusega olendiks, kes kahjustab nii ennast kui ka kogu riiki, siis enamik türklasi on temast vaimustuses ega kujuta elu ilma tema juhtimiseta üldse ette.

Tasub meenutada, et Hollandi poliitik Frits Bolkestein rõhutas üle kümne aasta tagasi, et kui Türgi lubatakse Euroopasse, siis oleks Viini vabastamine türklastest 1683. aastal olnud ilmaaegne ja asjatu.

Teatavasti plaanib Erdoğan Türgis taastada surmanuhtluse. Teisipäeval hoiatas Euroopa Komisjon, et surmanuhtluse taastamine annab selge signaali Türgi soovimatusest saada Euroopa perekonna liikmeks.

Jaga artiklit

13 kommentaari

O
ooterežiimil  /   12:54, 21. apr 2017
EL ei võta Türgit liitu ja Türgi ootab kuni EL laguneb - pole probleemi!
N
no  /   12:01, 21. apr 2017
nüüd, Erdogani väljaütlemiste valguses , on ju selgemast selgem, et Türgil pole kohta EU-s! Siin pole isegi midagi kaaluda. Türgi ei kontrolli oma piiri ja EU ei kontrolli oma piiri - nii oleks ju "piirideta maailm" , millest tunneks rõõmu vaid vallutajad!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis