Deep Purple, „Infinite”Foto: earMUSIC
Ülo Külm, muusikavaatleja 20. aprill 2017 18:15
Deep Purple´i kauaoodatud uus stuudioalbum „Infinite” on ootamatult vitaalne ja endiselt rohkesti kuulamisnaudingut pakkuv. Kindla peale tunduvalt etem, kui neilt üldse veel kunagi oodata osanuks.

Kes iga hinna eest väsimuse ja loomingulise paigalseisu märke otsib, leiab kahtlemata siit-sealt neidki. Kuid huvitaval kombel muutub „Infinite” iga järgmise kuulamisringiga üha paremaks, vastuvõetavamaks. Ja see järk-järguline avanemine on omaette kvaliteedimärk, kvaliteedinäitaja.

Laias laastus on tegemist kaunis ühtlase kauamängivaga, kuid eredamalt vastuhelkivateks lugudeks võib siiski pidada aeglasema kulgemisega „The Surprisingut” ja märgatavalt karmimalt rokkiva tumedama alatooniga „Birds Of Preyd”. Võimsamat sorti klahvpillipartiidega palistatud ja Gillani robotliku häälega aluses-lõpus „Time For Bedlam” mõjub samuti kosutavamalt-kobedamalt.

Lisada võiks sedagi, et isegi bluusiväljadel sujuvalt veerev „Roadhouse Blues” on tänu Gillani vokaalsetele püüdlustele sarmikas.

Mis puutub Deep Purple´i koosseisu, siis päris pikaks ajaks on see püsinud stabiilsena – Ian Gillan, Ian Paice, Roger Glover, Steve Morse ja Don Airey. Peatselt stardib „Infinite – The Long Goodbye Tour”, mille käigus Deep Purple küll meile külla ei jõua, kuid maandub hilissügisel piisavalt lähedal, Helsingis.

-------------------------

Deep Purple, „Infinite”, earMUSIC