48
fotot
Orelivirtuoos Cameron Carpenter (Robin Roots)

Kolmapäeval esines Nordea kontserdimajas orelivirtuoos Cameron Carpenter (36), kes näeb välja pigem nagu rokkstaar ja on tuntud selle poolest, et esinemise ajal suhtleb mees palju publikuga.

Cameron esineb kõikjal ning saabus ka Eestisse oma "reisioreliga". Ligi tonni kaaluva International Touring Organi võimas helisüsteem täidab lava äärest ääreni.

Pärast iga pala võttis skandaalne orelivirtuoos Cameron Carpenter publiku juubeldava aplausi vastu suure kummardusega, aga käed nagu muuseas taskus – justkui oleks Bachi ja Wagneri mängimine tühiasi.

Esmalt pidi publik aga rokkarliku välimusega organisti mitme aplausiga lava tagant välja meelitama. Kontserdi algusajast oli juba kümmekond minutit möödas, kui inimesed saalis päid pöörama hakkasid ning omanäoliste kontsertide poolest tuntud orelimängijat publiku seast otsisid. Lõpuks ilmus oodatu lavale, tegi publikule viisaka kummarduse ning ilma pikema jututa alustas Carpenter isikupärase klassikatöötlusega Richard Wagneri repertuaarist.

Pillide kuningaks peetava mitmekümnete vasksete torudega klassikalise oreli asemel oli Carpenter laval unikaalse elektrioreliga ning lava kaunistasid mitmed neoontuled. Nii nägi kontserdisaal välja nagu toimuks seal rokk-kontsert. Kuigi võpatama panevat kirikulikku võimsust elektriorelil polnud, panid ka selle madalad noodid kontserdimaja bassist värisema.

Kontserdi lõppedes sai Carpenter sedavõrd juubeldava aplausi, et pidi mitmeid kordi lavale tagasi tulema ning esitas isegi kaks lisalugu. Publik vilistas ja hõikas komplimente, kuid orelivirtuoos jäi tagasihoidlikuks, tänas publikut sügava kummardusega ning jalutas lavalt jällegi käed taskus minema, jättes lummatud publiku seisva ovatsiooniga õhetama.

Loe, mida arvasid skandaalsest orelivirtuoosist tuntud kontserdikülalised:

Telenägu ja raadiohääl Kaidor Kahar oli Cameron Carpenteri kontserdile sattunud tänu ETV-st nähtud dokumentaalfilmile. Kaharile jäi silma Carpenteri vastuvoolu ujumine ja skandaalsus. “Pluss tema metoodika ja see, et ta on ise loonud omaenda instrumendi,” pakkus Kaharile huvi Carpenteri unikaalne elektriorel. “Ma arvan, et see oli väga äge kontsert – eriti teine pool, kus oli värvi ja spektrit rohkemgi.”

Kaidor Kahar (Heiko Kruusi)

Kahari sõnul on volüümiga inimesi lummata lihtsam, aga tema jaoks töötas eriti hästi just minimalistlik ja õrn osa Carpenteri kontserdist. “Tundus, et ta oli oma digiorelisse püüdnud väntoreli vilede fiilingut,” räägib ta. Rokkarivälimusega organisti võrdleb Kahar 19. sajandi inglise gängsteritega. “Temas oli midagi peakyblinderslikku,” ütleb ta. “Orelimängija on tavaliselt peidus, me ei näe neid. See, et ta oli võimendanud oma tegevust, tegi kontserdi ka visuaalselt haaravaks. Oli näha, mida see organisiti amet või töö endast kujutab,” räägib Kahar. Siiski ei varjutanud tema sõnul organisti kirev karakter esitatud loomingut.

Oli ka detaile, mis Kahari ootustele ei vastanud. “Arvasin, et saund täidab rohkem ruumi ära. Oli ootus, et vibreerin kaasa, aga see jäi rohkem sinna lavale, kuigi ma istusin üsna ees,” nendib ta. “Peaks nüüd minema Tallinna orelifestivalile kuulama, kuidas see helivõnge päris viledega orelite puhul tööle hakkab.” Kahari sõnul on Carpenter orelimängu populariseerimiseks väga palju teinud. “Võime ju arvata, et selline klassikaga ümber käimine pole aktsepteeritav, aga kindlasti ei saa eitada, et ta tekitab huvi oreliteema vastu. Usun, et see toob inimesi saalidesse kuulama tavalisi oreleid ka,” seletab ta.

Ka Signe Kivi otsustas perega kontserdile minna pärast televisioonist Carpenteri dokumentaalfilmi nägemist. “Seetõttu olid ootused väga-väga kõrged. Pean tunnistama, et artisti lavale ilmumisel tekkis isegi väike pettumus,” nendib Kivi. “Kujutasin ette, et tegu on visuaalselt hästi teistmoodi olekuga inimesega,” räägib ta. Siiski tunnistab ta, et tegelikult tuldi ju ikkagi muusikat kuulama ning see oli Kivi sõnul väga põnev.

Signe Kivi (Teet Malsroos)

“Kuna istusime eespool, siis vaadata ka,” räägib ta. Eriti meeldis Kivile vaadata artisti kehakeelt ja virtuoosset musitseerimist. “See oli tõesti etendus,” kiidab ta. Kontserdi lõppedes oli Kivi sõnul emotsioon lõpuks hea. “Ta oli oma kehakeeles ja publikuga suheldes napp, aga ta andis ennast oma muusikasse,” räägib ta. “Mulle kohati tundus, et kontserdisaal ei kandnud seda võimsust välja. Tajusin ennast igatsemas suurt kiriklikku ruumi. Midagi ei ole teha, kirikus on see helilaeng lihtsalt tohutult võimsam,” räägib ta. “Igatahes meie muusikapildis väga põnev artist, väga mõjuv kontsert ja saime uskumatult hea kevadise muusikalise laengu,” ütleb Kivi lõpetuseks.

Tallinna orelifestivali kunstilise juhi Andres Uibo kontserdil ei käinud ning pole rahvast hullutavast omamoodi orelimängijast suuremas vaimustuses. “Mulle meeldivad puhtad asjad. Pool tsirkust ja pool muusikat pole minu ala,” võrdleb Uibo Carpenteri loomingut tsirkusega. “See on nagu juua kohvi ja teed segamini. Kui ma tahan väga head tsirkust, siis ma lähen Moskvasse tsirkust vaatama ja kui ma tahan väga head muusikat, siis ma lähen vaatan Berliini Filharmoonikuid,” ütleb ta. “Kirjutati veel, et Carpenteri pill kaalub terve tonni, aga mis see tonnike on?” imestab organist Uibo. “Minu pill kaalub 23 ja pool tonni. Miks ma peaksin imetlema mingi tonnikest?”

Andres Uibo (Alar Truu)

Veel ei saa Uibo aru, miks tehakse suur asi sellest, et Carpenteri pilli kokkupanek võtab neli tundi. “Minu pilli kokkupanek võttis neljale mehele aega kaks aastat,” räägib ta. “Me peame hakkama eristama suuri asju pisikestest köömestest. Meil on olemas raskekaal, aga kirjutame ebemetest.” Uibo sõnul on aga inimeste rahulolu erinev ning enamik aplodeeribki väikeste asjade peale. “Väga vähestele on antud võimalus sõita Ferrariga. Suurem osa rahvast aplodeerib, kui ta saab Volkswageni kätte.” Tallinna orelifestivali kunstilise juhi Andres Uibo sõnul Carpenteri sugustel orelifestivalil kohta ei oleks. “Meil on ikkagi orelifestival, see on midagi muud,” ütleb ta.

Rein Rannap (Teet Malsroos)

Kontserti kuulanud maestro Rein Rannap leiab, et Carpenter on imetlusväärivalt originaalne artist, kes on lausa väljakutsuv selle eksponeerimises. "Tema mängus paelub mind pidev erutus, nii et hetkekski ei jää kunagi  midagi stabiilseks, püsivaks," põhjendab Rannap ning lisab, et seda saavutab ta just etteaimamatu peenrütmikaga - pidevalt noote kas kokku surudes või pisut venitades. "Muidugi ka oreliregistrid ja kõlavärvid muutuvad nii sageli, et kogu esitus mõjub nagu peatumatu tulevärk. Tulevärgi-muljele aitab kaasa ka tema tohutu tehniline võimekus – virtuoossus, mis orelimängijate puhul avaldub eeskätt just jalgade liikuvuses," lausub Rannap. Mehe sõnul ei jäta Carpenter ükskõikseks ühtegi inimest. "Minule meeldis," kommenteerib ta Nordea kontserdimajas toimunud kontserti. 

Jaga artiklit

2 kommentaari

L
Lisaks  /   06:04, 21. apr 2017
Virtuoos on Carpenter küll aga eks oma osa populaarsuses mängib ka omasooihaldaja maine ja Richard Wagner . Adolfi lemmikhelikooja.
S
Super!  /   11:16, 20. apr 2017
Olin kontserdil ja seda saab iseloomustada ainult ülivõrdes. Puupüsti täis saal ja väga võimas elamus!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis