Eesti uudised

VIDEO | Kuidas ma Liivimaa kubermangu piiri kustutamas käisin (8)

Henry Linnard, 17. aprill 2017, 14:57
 
"Aga mille jaoks kirves on?" küsin ma grupijuhilt Joosep Tammemäelt, kui ta äsja teravaks ihutud kirve matka alguspunktis seljakotti pistab. "Tahad sa kuiva nahaga pääseda või mõtlesid ujuda?" vastab ta mulle naerdes. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul korraldatud matk kunagisel Eesti- ja Liivimaa kubermangu piiril pole naljaasi. Piirjoont tuleb läbida täpselt – isegi kui teele peaks jääma mõni jõemõõtu kraav. Kirves on silla ehitamiseks, kui seda vaja minema peaks.

Kunagi läbitud ajateenistusest on jalgsimatkadest veel üht-teist meeles ning veel eelmine suvigi sai risti läbi Hispaania kõnnitud. Siiski on mul EV100 piirjoone matkale registreerudes närv natuke sees. Matka projektijuhi Paavo Naela sõnul olevat piirjoonematk paras katsumus. Seepärast on piirjoone läbivatesse gruppidesse otsitud ka korralikud matkaeksperdid. Mina ennast mingiks eksperdiks loomulikult ei pea.

Üle 400 kilomeetri pikkune Peipsi rannalt Tõstamaani kulgev endine kubermangu piirjoon on matkagruppide vahel osadeks jaotatud. Meie grupile on usaldatud umbes 20-kilomeetrine jupp ümber Endla looduskaitseala. Matka vaatamisväärsusteks on lubatud imekaunist Eestimaa raba, aga teisalt tähendab see vesist pinnast ning lugematul arvul sügavaid kraave, mida ühel või teisel moel ületada tuleb.

Vasakult: Sander Linnus, Joosep Tammemägi, Reeda Tuula. Aldo Luud

Õnneks võib öelda, et olen heades kätes ning muretsemiseks pole põhjust. Matkakaaslasteks on mul täiesti omaette klassist seiklussportlased. Joosep Tammemäe, Reeda Tuula ning Sander Linnus moodustavad seltskonna seiklussportlasi, kelle jaoks säärane matk on peaaegu igapäevane meelelahutus. Joosep tegi piirjoone matka katsetamise mõttes juba varem üksi läbigi. Vaid kümne päevaga läbis ta 400-kilomeetrise matka.

GPS näitab suunda

EV 100 matk Endla rabas Tags: EV 100, Endla raba, Henry Linnard, Joosep Tammemäe, Reeda Tuula, Sander Linnus, matk Aldo Luud

Samal teemal

Eestimaa ja Liivimaa kubermangude vahelise piirjoone läbimiseks on meil kasutada GPS-seade, millel teekond täpselt märgitud on. "Õigupoolest on mul päris hästi meeles, kust kaudu minna," mäletab Joosep juba varem läbitud teekonda veel värskelt. GPS-i järgi kõndides saame aga marsruudi läbida õige täpselt. Aus värk! Igal piirjoont läbival matkagrupil on küljes ka jälgimisseadmed, mille järgi kubermangude vaheline piirjoon reaalajas sümboolselt kustutatakse. Seetõttu on tähtis, et matkajad paika pandud marsruudilt kaugele kõrvale ei kalduks. See tähendab ka selliste lõikude läbimist, kust muidu pigem läheks ringiga mööda.

"Orienteerujad teavad, et tihti on ringiga hoopiski kiirem," arutlevad Joosep ja Sander omavahel. Nad tegelevad lisaks kõigele muule ka rogainiga. See on pika kontrollajaga valikorienteerumine. Võistlejatele antakse kätte kaart mitme kontrollpunktiga, mida orienteerujad oma äranägemise järgi otsima hakkavad. Kaugemates ja raskemini ligipääsetavates kohtades olevad punktid annavad parema tulemuse. Arvestada tuleb aga sellega, et suure skoori nimel läbi võsa raiumine ei pruugi ennast ajaliselt ära tasuda, kui lihtsamat teed pidi jõuab mitme vähem väärtuslikuma punktini.

Läbi okste ragistamist on ka meie piirjoone matkal omajagu. Esimese paari kilomeetri jooksul jõuan ühe oksa endale silmagi joosta. Lõi korraks pildi uduseks, aga õnneks ei midagi hullu. Seiklussportlased põiklevad tülikate okste vahelt aga mängulise kergusega läbi. Nüüd võimlen ka mina hoolega, et silmad ikka pähe jääks.

Lirts ja lärts, vetrub soine pinnas jalgeall. Raskema sammuga oled ka üle pahkluu vees. Minul on jalas korralikud nahast saapad, et jalg kuivaks jääks. Matkajatel on aga sportlikuma moega kerged matkajalanõud, mis nii veekindlad ei paista. „Aga mul on veekindlad sokid jalas,“ kinnitab Joosep, et tema jalad on endiselt kuivad. Teiste varbad on juba märjad, aga suuremat tüli see neile ei tee.

Nagu lubatud, tuleb tee peal ette hulganisti kraave, millest üle hüpata tuleb. Joosep, Sander ja Reeda hüppavad nagu lennates üle kraavide. Kuigi peab tunnistama, et ka nende hüpped on vahel õige napid. Ükskõik, kui palju ma aga hoogu ei võtaks, lõpetan mina ikka, üks jalg kraavis. Mõned kraavid on aga hüppamiseks liiga laiad. Siis tuleb leida mõni langenud palk, mille üle kraavi visata saaks. Seljakotiga ja läbi raba tammumisest veidi nõrkade jalgadega üle palgi ukerdamine on aga katsumus omaette, kui tead, et libastumise korral oled kaelani vees.

Esimene suplus

"Selle jaoks ma kirve võtsingi," ütleb Joosep kui 12. kilomeetril õige laia kraavini jõudnud oleme. Tundub, et ainukeseks võimaluseks on riided seljast võtta, need kotti pista, kott üle kraavi visata ja ise järgi ujuda. Ootamatu aprillikuu külm on aga lumegi maha toonud ning vesi on nii külm, et ujuma meist keegi ei kipu. Tuleb käepäraste vahenditega sild ehitada. Sander mõõdab peenema toikaga ja silma järgi kraavi laiuse ära ning hakkame kobraste langetatud palke kirvega õigesse pikkusesse raiuma.

Vesi tundub külm... ja ongi külm. Aldo Luud

Kaks jämedat palgijurakat raiutud, veame need kambakesi kraavini. Vinname palgid ükshaaval püsti ning kukutame need üle kraavi. Ulatusidki! Mõõtmine oli olnud täpne. Pääsemegi kuiva nahaga matka suurimast katsumusest üle, aga miskit jääb nagu kripeldama. Mis oleks saanud, kui Joosep oleks kirve maha unustanud? Et iga päev sellist võimalust ei teki, otsustan varakevadise vee omal nahal ära proovida. Pistan riided kotti, tõmban sügavalt hinge, jõuan paar korda ümbergi mõelda, aga sulpsan lõpuks vette. Külm! Sügavas kraavis ulatuvad varbaotsad vaevu põhjani ning seegi on mudane ja pehme ja erilist tuge ei paku. Nii kiiresti, kui suudan, vinnan ennast kaldale ning otsin seljakotist kärmelt rätiku. Loomulikult olen ma selle pakkinud kõige põhja!

Matkasellid ja mina kõige lõpus. Aldo Luud

Viimased kilomeetrid saame rabas müttamisele vahelduseks kõndida mööda kindlat laudteed. See imeilus sirge tee läbi Endla raba viibki meid matka lõpp-punktiks oleva Endla looduskaitseala keskusesse. Kontrollajaks on kuus tundi, Sander pakkus matka alguses, et teeme selle ära kolmega. Finišis oleme aga pärast viit ja poolt tundi. Ei tea, ehk oleksid kanged seiklussportlased tõesti 20-kilomeetrise matka joostes läbinud, aga õnneks oodati ka minu järele. Jumal tänatud, muidu eksleksin ehk siiani seal Endla rabas.

8 KOMMENTAARI

k
kagu liivlane 17. aprill 2017, 19:47
Miä tiäh tast kistutat,ta tule kupõtsi alla pandah ja nekuruthi valma viimatsit liivläsi kiäh eon viil umma
s
see on ikka väga mõttetu matk 17. aprill 2017, 19:37
Täiesti asendustegevus. Kui tahate Eestimaa heaks midagi teha, puhastage või korrastage mingit maastikku. Selliste inimtundidega saaks tõesti midagi tehtud. Aga inimesed on erinevad, ühed hoiavad kodu korras, teised reisivad kogu oma või laenatud raha eest
Loe kõiki (8)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee