Tegelesin varem palju kasutatud autodega. Rusikareeglid on: 1. Prantsuse auto (ja üldse alla keskmise turuhinna mingi mudeli kohta) on lagunemisaltim kui saksa või jaapani auto. Isegi ühele Renault kõige enam remonti vajavale mudelile on suudetud eestlastele hoiatuseks panna nimi Laguna.
2. Saksa auto on töökindel aga korralikku sakslast ei müü ära 99% tõenäosusega mitte keegi. Järelturult saad avariilise (s.t ülesse tambitud) masina või siis masina mis on hakanud kõvasti raha võtma. 3. Jaapani masinad on väga populaarsed hea disaini ja tasemel tehnikakvaliteedi pärast ning need on Eestis üldiselt ka mõistlik ost, kuid paraku kipuvad lõunamaade turgudele sihitud masinad meil kõvasti roostetama. Ostjad aga näiteks põhja alla ei vaata, et kas sumps on kohe ära kukkumas või läheb sellega ühe aastakese veel aega.
Ideaalis tuleks sihtida masinat mis poleks vanem kui 7 aastat ja poleks avariiline. Sellisel masinal pole enamasti häda midagi, eriti veel kui see on panga poolt tagasi võetud makseraskuste tõttu. Siis saab masina, mis on peaaaegu nagu uus aga kolmandiku võrra odavamalt.
Ja veel, kõige töökindlamad on Toyota masinad. Kui roostet pole siis sõidavad need masinad kaua probleemideta. Paraku on nende (ntx RAV maasturi, mida peetakse igal pool üheks töökindlaimaks masinaks maailmas) järelturu hinnad väga kõrged ja vähe on neid ka müügil, miks peaks keegi head masinat müüma eksole.
Ja põhjamaade masinad? Volvo järelturult ostmiseks peab olema palju raha, sest nende remont on üks kallimaid. Aga nad sõidavad kaua ja on väga praktilised.
Eks masina ostmine olegi nagu rohkem maitseasi aga prantslase ostmine odavamate seast on juba puhas rumalus. Imestada siis veel, et see remonti vajab ilma, et oleks käinud ostueelses kontrollis kusagil (see maksab mõnikümmend eurot) on pigem juba idiootsuse valdkonda kuuluv :)