(STANISLAV MOSHKOV)

Eesti vabariigis on kombeks kõigepealt kultuurilt raha ära võtta, seejärel vaesunud kultuurirahvas alandavale orjatööle panna ning siis kultuuri avalikult mõnitada ja solvata. Paljaks röövida, lakeiks degradeerida ja siis näkku sülitada. Nii mõistetakse meil põhiseaduse preambulit, mis räägib sellest, et riik on kultuuri säilitamise instrument.

On täiesti loogiline, et alkoholi aktsiisiraha lätlastele kantimisele – muide, aktsiis on kultuurkapitali põhisissetulek – järgneb järjekordne kultuuri solgiga ülevalamise kampaania. Kultuuriinimeste alandava orjatöö näiteid näete iga päev televisioonis, kus see armetu tõug klounaadi esitab või kimeda häälega dekadentide ja renegaatide usutõdesid kuulutab. Jälk.

Kasutan siinkohal võimalust ja avaldan kaastunnet meie kultuuriinimeste perekondadele – nemad kannatavad kõige rohkem. Vahtida iga päev lähedalt kultuuritegelase korrumpeerunud, moraalselt laostunud või nälginud lõusta, see ei ole kerge. Saate isegi aru, miks isased kulturnikud transvestiidisõus kleidi selga ajavad, ennast meigivad, paruka pähe panevad – siis ehk ei tunta ära, siis ei ole nii piinlik.

Poeet läks loomastumise teelt mööda

Mina isiklikult ei kannatanud alandamist välja ja läksin sportlaste poole üle. Kirjutasin just raamatu (:)kehakultus, kus ma ülistan oma jalalihaseid, hooplen jõu ja iluga ning mahitan tervisesporti: raamatu mõte on selles, et kuigi ühiskond valis loomastumise tee, läks poeet ühiskonnast sellel loomastumise teel mööda. Hahahaha. Te ei suuda iga päev kolmkend kilti läbida, olge siis vait ja manustage sõõrikuid koolaga ning tehke seda teleka ees ja kärvake.

Spordis loomulikult ei ole sügavust, espriid, sõnumit, mitte midagi inimlikku ega üllast, aga spordis on vähemalt loomalikku jõudu ja ka see on parem kui Taavi Ratase poliitika.

Võib muidugi väita, et meil pole enam Tammsaaret, aga ma ütlen selle peale, et Tammsaare pole kuskile kadunud. Minge raamatukokku ja veenduge oma silmaga. Tammsaare on ime ja see ime juhtus, paraku ei juhtu enam selliseid lihtsaid ja enesest mõistetavaid asju nagu raskejõustiku ja murdmaasuusatamise maailmameistritiitlid. See pole isegi komplitseeritud strateegiamäng, see on igale ahvile jõukohane tegevus.

Aga mida me siis arutame, kas on Tammsaaret või ei ole, ma võin vasaku käega valmis visata „Tõe ja õiguse“ kuuenda köite, siin ta tuleb: Elas kord Vargamäel ajuta naiskodanik. Ajuta naiskodanik astus sugulisse vahekorda ajuta meeskodanikuga. Mingi arusaamatuse tõttu naiskodanik rasestus. Rasestunu pöördus abi saamiseks arsti poole.

Selgus, et sündimas on ajuta laps. Ajuta naiskodanik tegi abordi. Kirsiks abordil oli see, et naiskodanik hakkas tuima näoga feminismi kuulutama. Kui temalt küsiti, miks ta ei tee sugu kellegagi, kellel on ajud või iseennast ära ei tapa, hakkas eit ropult sõimama. Vot, mis juhtub siis, kui tehakse madalapalgalist tööd ja tulemuseks on madalalaubaline armastus. Oh jah. Kuuenda köite lõpp.

Lätile müüdud ellujäämise tehnika

Kultuur on ellujäämise tehnika, seda on hea teada ja meeles pidada. Fakt on see, et eesti rahvas on väljasurev seltskond. Ümberlükkamatu fakt. Kas tegu on meie kultuuri nõrkusega, meie genotsiididega nõrgestatud genofondi või välisvaenlase eduka tegevusega, jääb Õhtulehe lugeja otsustada. Variante on.

Samas on nii, et kui meil on ellujäämise tehnika, aga seda ei kasutata, siis ei saa tehnikat aidata, siis tuleb ikka peeglisse vaadata ja teel peegli juurde ka korra kaalu peale astuda. Kui aju on teleka vaatamisest ja alkoholikümblustest kärbunud, siis Tammsaare lugemine ei anna mingit tulemust. Võite korraldada eksperimendi, lugege ja vaadake, kas jääte ellu. Ma ei taha küll olla prohvet, aga…

Võtame musta stsenaariumi, et meil pole Tammsaaret, pole kunagi olnud. No eks loeme siis suure hädaga Ristikivi, ja kui teda pole, siis loeme Unti ja kui ka teda pole, siis loeme Ehlvesti ja Vadit. Mis meid takistab? Aga kui Eestis poleks ühtegi kirjanikku, mis siis seisab eesti rahva ja Dostojevski vahel? Kas suur Hiina müür? Või hambuni relvastatud kuldne hord?

Ja kui ka pole sellel planeedil ühtki kirjanikku, miks siis ei saa kuulata Beethovenit, Brucknerit, Wagnerit või Richard Straussi „Also sprach Zarathustrat“? Celine’ist olete midagi kuulnud? Nüüd ma läksin jah natuke liiga isiklikuks. Andke andeks. Ma ütlen seda, et need, kes seletavad, et eesti kirjandus neid ei kõneta, ei ole tavaliselt mitte midagi lugenud, ei eesti kirjandust ega midagi muud. Ei kõneta, ei eruta, ka Vikerkaare pornograafia erinumber ei eruta.

Sellises olukorras on tõesti väga raske ellu jääda. Kui lai mass ja eliit kasutavad kultuuri asemel iga päev televisiooni, selle valesid ja propagandat ning pühenduvad täielikult feispuki luureandmetega varustamisele, siis on lood halvad. See pole kultuuri süü. Kultuur ei saa meelelahutusega loomastumises võistelda, siis minetab ta igasuguse väärikuse ja kvaliteedi.

Mina olen seda teinud, reetsin kultuuri ja hakkasin sportlaseks. Enese õigustamiseks võin öelda, et see ei olnud minu vaba valik. Mind pandi väljapääsmatusse olukorda, minu raha viidi Lätti. Mis ma siis pidin tegema? Ma ei saa ju teibaga maha lüüa valitsust ja selle valijaid. Kui on juba nii otsustatud, et teeme nagu televiisoris öeldi, siis jääb ainult muld peale kraapida. Nii nagu kass teeb.

Ma ikkagi ei saa aru sellest kultuuritarbimise pidurist. Isegi eelmise okupatsiooni ajal, kui tõesti nelja- ja viiekümnendatel oli kultuur haige, võis ikkagi lugeda klassikat – Tammsaare ei olnud keelatud siis ega ole seda ka praegu. Veel ei ole, vaenu õhutamise ja vihakõne protsessid ootavad alles ees.

Palun lahendage oma probleem, inimesed, kõrvaldage takistused, mis seisavad teie ja klassikalise kultuuri vahel – pange telekas kinni, pange raadio kinni, lülitage feispukk välja, võtke ka vibraator korraks välja ja kasige välja jalutama. Loodus on klassika ja kui koju tagasi jõuate, vaadake Fellinit, Buñueli või Priit Pärna. Kuulake kas või rokiklassikat, kusagilt tuleb alustada inimeseks saamise rasket teed. Tehke seda täna. Tammsaare on edasijõudnutele, täna lugege Lutsu, Kivirähka ja Kenderit. Olge normaalsed.

Jaga artiklit

44 kommentaari

S
Soovitus  /   14:04, 16. apr 2017
kaaspenskar Sassile. Jah, televisioon on kultuurilisest meelelahutusest muutunud vaatajate reklaamiga piinamise vahendiks. Ma saan aru, et vaene telekanal tahab kaubandusliku spämmiga teenida, näidates 10 minti saadet ja siis teine 10 minti reklaami otsa. Aga pool sellest on telekanali oma saadete reklaam, mida iga vaataja võib niigi leida ja mis kanalile on mahavisatud vaev, sest ei too talle midagi sisse. Aga siis avastasin, et eesti kanalilt õhtusel ajal nt filmivaatamisega võib saada täie kultuurilise elamuse. kui ühitada see raamatulugemisega. nüüd ei muretse ma enam reklaami pikkuse pärast, vaid loen sel ajal rahulikult head raamatut. Keskmiselt võib ühe filmi ajal vabalt läbi lugeda üle saja lehekülje.
K
Kivisildnikul on jälle 100% õigus.  /   11:13, 16. apr 2017
Lisaksin, et kultuuri võis märksa rohkem leida ENSV ajal. Sealhulgas eesti kultuuri. Küsige seda Evald Hermakülalt, küsige Juhan Viidingult...Aga kahjuks ei saa, nad on surnud. Tegid enesetapu. Paljud mõistsid juba siis, MIKS nad seda tegid - nad ei tahtnud näha kultuuri enesetappu Eestis. Seda labast klounaadi ja mandumist, mis aina süveneb.

Päevatoimetaja

Kristel Veerus
Telefon 51993733
kristel.veerus@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis