Kommentaar

Einar Ellermaa | Kriis IRLis ehk Endise elunautija mõistmatu elumuutus (29)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 14. aprill 2017, 19:35
Kohtasin teisipäeva õhtul Tallinnas Solarise keskuses Erich Kriegerit koos kitarriga. Tal ilmus äsja „Eesti kullafondi“ sarjas kolmikplaat ning ta hakkas minema teisele korrusele „Ringvaate“ stuudiosse rääkima ja laulma. Kohtusime viimati paar aastat tagasi, aga varem oleme tihedamalt suhelnud.

„Kas sa ei joo enam?“ küsis Krieger.

„Miks sa seda arvad?“ küsisin mina.

„Näost on näha,“ vastas tema.

„Joon ikka,“ ütlesin mina.

„Ah nii,“ naeratas tema. „Ja maratoniks või triatloniks ka ei valmistu?“

Vastasin, et ei valmistu ma millekski ja joon ka, kui tahan, ehk kui on sobiv aeg ja koht. Krieger naeris ja ütles, et paljudel on nüüd ju nii uus elu, et neid ei tunne äragi. Lisas, et tema ka ei kavatse sellist elupööret teha ja et me võiks varsti kokku saada.

Selgitus: kui räägime joomisest, siis me ei räägi joodiklusest, vaid alkoholi tarvitamisest. Oleme enne koos pidu pidanud ja peame ka edaspidi.

Valijate vaimustus jäigi tulemata

Just enne seda kohtumist olin kirjutanud oma Võrumaal elava kooliõega, et näe, linnas otsitakse IRLile uut esimeest, aga maal kogutakse kasemahla ja arutatakse, miks seda sel aastal vähem on kui eelmisel aastal.

Kas IRLiga pole just see lugu, et erakond on nagu endine elunautija, kes nüüd valmistub maratoniks ja triatloniks ja imestab, miks elunautijad tema maratoni- ja triatlonivaimustust ei jaga? Maraton ja triatlon võivad ka naudingut pakkuda ja need inimesed ongi erakordselt tublid, aga see on hoopis teistsuguste inimeste maailm. Maratoniks või triatloniks valmistumine on pidev ja meeldiv protsess, aga mitte elunautijate jaoks.

Margus Tsahkna ütleb, et viga on süsteemis, ja Siim Kiisler ütleb, et viga on Margus Tsahknas. IRL otsib uut karismaatilist juhti, aga kas ei peaks otsima kadunud valijaid? Neid, kes olid omad siis, kui veel maratoniks ja triatloniks valmistumine polnud neid eemale peletanud.

Lugesin kunagi ühe Briti või USA ajakirjandusteoreetiku analüüsi ajakirjadest, nende asutamisest, õitsengust ja surmast. Ta kirjeldas, kuidas toimetused kulutavad tunde ja päevi aruteludele, kui vana ja kes võib olla kaanepersoon, mis asendis ta peab fotol olema ja kui palju ja mis tal seljas peab olema, mis värvi peaks olema kaanekirjad, kui palju väikseid fotosid ja lisalauseid peaks kaanel olema, kas ei peaks kogu ajakirja kujundust uuendama või äkki formaati muutma. Esitamata jääb küsimus, kas niisuguse sisuga ajakirja on üldse vaja ning kas ei peaks suunda muutma. Kui aga muuta põhjalikult suunda ehk hakata näiteks elunautimise asemel kirjutama maratonist ja triatlonist, siis on suur risk, et senised lugejad pettuvad, aga uusi nende asemele ei saa. Ja ongi kõik.

On loomulik, et erakonnast paistavad asjad teistmoodi ja iga seespool olija võib karjatada, et mis suunamuutus ja mis pagana leerid, meil on kõik korras. Aga paljudele väljaspool olijatele paistab, et kuna nemad maratoniks või triatloniks ei valmistu, siis neid ei peeta enam ammu olulisteks.

Mis leeride puudumisse puutub, siis isegi poliitikast eemal oleva minuni jõudis tuttava kaudu 2010. aastal e-kiri üleskutsega partei Laari-sugustelt ja „kampsunitelt“ üle võtta. See õnnestus suure hulga Res Publica tiiba pooldavate uute liikmete toomisega erakonda. Siis hakatigi maratoniks ja triatloniks valmistuma ja arvati, et kõik valijad vaimustuvad. Pärast 2012. aasta suurkogu said paljud vanad liikmed aru, et erakond on nüüd hoopis teistsugune ja hakkasid lahkuma, luues aluse Vabaerakonnale.

Viga ei ole ei süsteemis ega Tsahknas. Või õigemini on ikkagi viga selles süsteemis, mis võimaldas erakonna vanadelt tegijatelt üle võtta. Aga see kõik juhtus juba aastate eest, mitte viimasel ajal.

Miks enam ei valita?

Mu tutvusringkonnas on päris palju kunagisi IRLi valijaid, kes on aastate jooksul nii-öelda kadunud. Hakkasin meelde tuletama, miks ja millal nad solvusid ja kadusid. Kui meelde ei tulnud, küsisin neilt üle.

Üle 80 aasta vana pensionär valis Isamaad algul nime pärast, siis Isamaaliitu sellepärast, et teised ei pakkunud paremat midagi. Tema loobus pärast liitumist Res Publicaga, 2006. aastal. 2007. aasta riigikogu valimistel ei saanud ta IRLi valida, sest valimisnimekirja etteotsa ilmusid võõrad nimed.

70ndates naine on valinud ka Isamaad algusest peale ja valis veel ka 2015. aastal, aga natuke vastumeelselt, sest „nende jutt oli imelik“. Ta tunnistab, et valis vanast harjumusest, sest ei leidnud kedagi asemele. Nüüd on ta kindlalt otsustanud, et IRLi enam ei vali ja valib Reformierakonna.

Algusest peale Isamaad valinud 50ndates insener ütleb lühidalt, et see pole ju enam see partei. Eriti pahandas teda madalapalgaliste maksuvabastuse loosung, millest ta lõpuni ei saanudki aru. Ta ütles endale, et seal pole ju enam kedagi valida ja „reetis“ erakonna 2015. aasta valimistel. Reetis on jutumärkides sellepärast, et tegelikult reetis erakond ju tema ja teised temasugused.

Kui nüüd selle ajakirjandusteoreetiku jutu juurde tagasi tulla, siis partei formaati on juba muudetud, kuigi see seestpoolt nii ei paista. Arvestades väga pingelist olukorda valijaturul, eriti paremas servas, on uute klientide leidmine raske. Seega on vist kõige kindlam viis kadunuid tagasi võita.

Kadunute ja heitunute tagasitoomise takistuseks on aga see, et neile ei meeldi maraton ega triatlon ja nad ei kavatse kunagi nendeks valmistuma hakata. Aga see paistab ainult väljastpoolt nii.

29 KOMMENTAARI

t
T.Mets 17. aprill 2017, 23:58
IRL saab kõvasti sagada, olevat minetanud riiklikud ja rahvuslikud huvid. paraku, eks ta nii ole. kuid kas seda ei ole teinud ka teised parteid peale EKRE
m
merike 16. aprill 2017, 20:05
Mis oli siis IsamaaLiit? See oli avatud silmaringiga konservatiivsete eestlaste partei. Lühidalt olid need inimesed, kes konservatiivsetele väärtustel...
(loe edasi)
Loe kõiki (29)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee