Eesti uudised

GALERII JA VIDEO | Punkrite arhitektuurist ehk Kus varjasid end metsavennad? (9)

Martin Andreller, 13. aprill 2017 13:15
Maa-aluse punkri joonis Leedust.Foto: Erakogu

Tänapäeval levinud üleelamisõpetus õpetab üleelajaid igat sorti varjualuseid ehitama. Vaadates metsavendade punkreid, tuleb tõdeda, et need mehed teadsid juba siis, mida nad tegid, kirjutab Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu!

1940. aastate teises pooles hakkasid metsavennad üles Eesti rajama enda varjekohtasid – teisisõnu punkreid.

Taasiseseisvunud Eestis on metsavendlus kui mingis mõttes rahvusromantiline, kuid enamjaolt rohujuuretasandilt alanud vastuhakk ülekaalukale vastasele pälvinud palju tähelepanu. Relvastatud vastupanu, rahva moraali toetamise, meelsust näitavate väljaastumiste organiseerimisest ja toimumisest on juttu olnud nii mälestustes kui avaldatud uurimistöödes. Sedapuhku peatume aga ühel veidi vähem kajastatumal teemal – kuidas ja kus metsavennad elasid.

Enamlevinud lugu metsavendade elupaikadest kirjeldab punkrit, kui miskit väga peidetut ja enamjaolt maa-alust. Seletav sõnaraamat annab sõnale "punker" vastuseks: tugeva laega varjend, blindaaž. Betoonist punker. Palkide ja mullaga kaetud punker. /-/ Metsavennad varjasid end maa-aluses punkris. Mehed laskusid punkrisse. Punkrist avati tuli.

Eesti metsavendade elupaikasid saab jaotada mitmesse kategooriasse. Maapealsed punkrid, maa-alused ja osaliselt pinnasesse süvendatud punkrid. Lisaks sellele ehitati peidikuid taluhoonetesse – nii rehielamutesse kui abihoonetesse. Suvisel ajal kasutati elamiseks aga ka telke ning üpris tagasihoidlike seinte ja katusega n.ö. suvepunkreid, mille peamine eesmärk oli tagada lihtsalt tuule- ja vihmavari.

Maa-alused punkrid

Inimeste teadvuses on maa-alused punkrid väga kinnistunud ja enamjaolt tuleb kõigile üllatuseks, et sõltuvalt maastiku tüübist, ei olnud neid võimalik teps mitte igale poole rajada. Kus neid aga teha oli võimalik, siis hea meelega seda tüüpi kasutati.

Maskeerimise mõttes on selliste punkritega lihtne. Ehituse käigus tuleb olla hoolas, et ülemäära palju elusloodust läheduses ära ei tallaks ja et süvendist tulnud muld oleks võimalik tähelepandamatult likvideerida. Kui tegemist oli mõne veekogu läheduses oleva ehitusplatsiga siis oli alati võimalik muld sinna uputada. Pärast valmimist jäi üle ainult katta punkri sissepääs või sissepääsud ning korsten. Viimast sai varjata kännuga, nagu oli tehtud tänaseks päevaks kahjuks hävinenud Ennukse metsavendade punkri rekonstruktsiooni juures või vedada korsten mööda mõne kõrgema puu tüve ülespoole, mis aitas vähendada ka maapinnale jõudva suitsu lõhna.

Punkri sisustuses oli ahi olulisel kohal, sest see aitas võidelda peaasjalikult niiskuse ja jahedamal aastaajal ka külma vastu. Kuigi punkritüüp oli raskesti maastikul tuvastatav ja seeläbi oli selles elamine turvalisem, oli selle juures ka miinuseid. Üks oli kindlasti halb sisekliima, kuna keeruline oli tagada püsivat ventilatsiooni niiskes ja tervisele hakkavas keskkonnas. Pikapeale võis see tervisele hakata, kuid julgeoleku või sisekaitsevägede sõduritega kohtumine võis sama tulemuse anda.

Nagu kunagine metsavend Aleksander Õismaa oma intervjuus ütles, ei meeldinud talle maa all elada. Sel põhjusel, et ta tundis end nagu rott lõksus elavat. Tõsi see on – toetudes oma kogemustele kunagi Ennukse punkris – ei ole seal maa all tõesti midagi kuulda sellest, mis üleval toimub. Kuni ühel hetkel potsatab korstnast sisse granaat või avab keegi punkriluugi ja teeb sama.

Teadmine sellest, mis väljas toimub on maa all puudulik ja lahingu tekkides on väljamurdmine keerulisem kui maapealsetest kaitseehitistest. 

Maa-aluse punkri joonis Leedust. (Erakogu)

Vendade Lindermannide maa-alune punker ja selle sissekäik Järvamaal. Foto: Riigiarhiiv
Maa-aluse punkri jäänused. Niiskus mädandab puitu ja ilma kütmata sellised punkrid kaua vastu ei pidanud. Foto: Riigiarhiiv
Maa-aluse punkri jäänused. Niiskus mädandab puitu ja ilma kütmata sellised punkrid kaua vastu ei pidanud. Foto: Riigiarhiiv

Maapealsed punkrid

Valdavalt kõrgema põhjavee tasemega piirkondades ehitatud punkrid meenutasid oma olemuselt väikseid majakesi, mida jõudumööda maskeeriti elusloodusega (ehitati tihnikusse) või siis kunstlike vahenditega.

Kaitse eesmärkidel ehitati pikemaks ajaks mõeldud peatuspaikadele topeltseinasid, rajati ümber muldvalle ja kaitsekraave. Kõike selleks, et võimaliku haarangu käigus eeliseid omada ning seeläbi oma elunatukesega piirmaisrõngast väljamurdmist võimaldada.

Üks maapealse punkri rekonstruktsioon on näha Raplamaal, Vigala vallas, Põrgupõhjal, mis on avatud kõigile huvilistele. Tänasel päeval on maastikul nendest nn. metsamajakestest aga väga vähe alles. Paremal juhul kunagised seinavallid või mõnekümne cm kõrgune kultuurkiht punkri asupaigas. Paljuski sõltub ka sellest, kuidas punker hävitati või millistel tingimustel see maha jäeti.

Põrgupõhja punker, mis oli ehitatud maapeale ja ümbritsetud kaitsevallide ning kraavidega. Foto: Erakogu
Kunagisel Harjumaal, tänasel Raplamaal kasutatud koostatav punker. Maapealne rajatis laudadest, mille juures oli kütmine kõige olulisem - vastasel korral oli hommikuks sees sama külm, kui õues. Foto: Riigiarhviiv
Kunagisel Harjumaal, tänasel Raplamaal kasutatud koostatav punker. Maapealne rajatis laudadest, mille juures oli kütmine kõige olulisem - vastasel korral oli hommikuks sees sama külm, kui õues. Foto: Riigiarhiiv
Metsavend Kosenkraniuse punker Pärnumaalt, mis oli väga hästi varjatud hoolimata täielikult maapealsest konstruktsioonist. Foto: Riigiarhiiv

Maapealne punker julgeoleku ohvitseri joonistuse järgi. Foto: Riigiarhiiv

Poolenisti maa-alused punkrid

Enamlevinud punkritüübiks võib tänaste teadmiste alusel pidada sellist, mis kaevati osaliselt maapinda või kasutati ära mõnda olemasolevat lohku. Esiteks likvideeris see sissetungiva niiskuse või põhjavee probleemi. Teiseks oli seeläbi võimalik punkrit paremini kindlustada ja maskeerida, kaotamata seejuures võimalust "näha ja kuulda" mis ümberringi toimub.

Süvendist väljakaevatud pinnasega oli võimalik kindlustada punkri maapealseid seinasid, moodustades seeläbi loodusesse paremini sulanduvaid künkaid. Kuulide vastugi oli muldvallist kasu – nii 9 mm püstolkuulipilduja kui vintpüsside-kuulipildujate moona vastu.

Kaitse Kodu varasemates numbrites on ka kirjeldamist leidnud lahingud, kus kaitsjate eeliseks oli nende tulepositsioonide asumine maapinna kohal. Sellist punkritüüpi julgeb siinkirjutaja pidada parimaks tollel ajal leidunud lahenduseks. Olles osalt lihtsamini ja paremini maskeeritav kui täielikult maapealne ehitis, kuid samas oli seda võimaliku haarangu käigus ka parem kaitsta ning sellisest punkrist väljamurdmine oli veidi lihtsam, kui maa-alusest punkrist.

Metsavend Reinholdi maapealne punker. Foto: Riigiarhiiv

Põhjalikum uurimistöö ja avalik ülevaade punkrite arhitektuurist on tänases Eestis veel olemata, kuigi vähemalt ühe lähiajaloolase töölaual on vastav käsikiri olemas ja ka teised on selle teemaga tegelenud. Muidugi oli iga punker oma ehitaja või ehitajate nägu ning ühiseid jooni ehitusskeemides väga välja tuua ei saa. Kui siis vaid eelpool nimetatud punkrite põhiliigid.

Kui aga lugejal jääb keset metsi või rabasid ette tehisliku rajatise moodi asi siis mine tea – võib-olla ongi ta leidnud kunagise metsavendade punkri aseme.

Lisaks varjasid metsavennad end veel:

Hoonetes

Peidikute rajamisel hoonetesse sai ennekõike ära kasutada hoonete neid osi, kus oli võimalik ehitada võimalikult märkamatu topeltsein, mille taga ei olnud ehk küll elamiseks piisavat ruumi, kuid kiiret varjumise võimalust ootamatu läbiotsimise või haarangu korral see siiski pakkus.

Rehielamute nn. rehekastid pööningul andsid variandi sinna külge väike täiend ehitada, samuti kasutati ära vanu põrandaaluseid kartulikoopaid. Kohtades, kus talukompleksi abihooned ei olnud rajatud täisvundamendile vaid kivipostide otsa, oli võimalus hakata ka n.ö. aida-aluseks. Põranda alla kaevati süvis, kus inimene sai ennast varjata lühiajaliselt.

Mõned aastad tagasi õnnestus näha Pärnu-Jaagupi lähistel talumaja, mille põranda alla oli ennast varjanud inimene rajanud väga korraliku peidiku. Teisele korrusele viiva trepi vaheastangu plate oli võimalik rullikutel ära lükata ja sealt pääseda maja vundamendi vahele rajatud salamaailma. Kitsas käik viis köögi põranda alla, kus oli võimalik kanderaami laadsel – ilmselt päevaks kokkuklapitaval voodil, magada. Seintele oli löödud sindleid, maas vedeles raadiopatareide jäänuseid ning tuuletõkestamiseks pragudesse topitud ajalehed rääkisid oma kaanelugudes edukast paraadiproovist Pärnus. Sissepääs peidikusse oli aga sedavõrd hästi lahendatud, et trepikojas ei astudes ega hüpates polnud aru saada, et sealt kuhugi põranda alla pääseda võiks.

Suvepunkrites

Suvisel ajal oli mõistlik oma asukohta vahetada, sest esiteks oli seda lihtsam teha kui talvel – jälgi ei jäänud - ja teiseks oli selle vajaduse taga fakt, et inimesi liikus rohkem ringi ja vastaspool sai ka metsas luurata nii, et jälgi ei jäänud. Loomulikult paremas asupaigas asuvaid punkreid just tühjaks ei jäetud ja päris kindlasti ka kõik metsavendade grupid suvel mujale kolimist vajalikuks ei pidanud.

Siiski oli vaja asupaika vahetades kusagil elada ja kui selleks polnud mõni metsa- või turbaküün, siis oli võimalik lattidest ja okstest onnike püsti panna või kasutada näiteks saksa telkmantleid ning nendest telk kokku nööpida.

Selline telklaager, nagu näiteks Relvastatud Võitluse Liidu mehed kasutasid 1948. aasta suvel Vigala vallas Kesu külas Topil, ei olnud mitte mingit pidi lahinguks mõeldud, kuid selle eeliseks oli märkamatus. Peale hoolikat laagri kokkupakkimist ja lõkkeaseme matmist ei jäänud jälgegi maha.

Arhiivimaterjalist ning intervjuudest on teada kaks juhtumit, kus telklaagrit kasutati. Mõlemal juhul oli laagri asupaika hiljem maastikul raske kindlaks teha. Loomulikult tuli kusagil elada ka senikaua, kuni punkrit püstitati ja kus suuri kuuski polnud, mille võra all nagu koopas magada, tuligi kasutada telke või telkmantleid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee