Kommentaar

Igor Gräzin | Populism on 21. sajandi demokraatia  (12)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 12. aprill 2017, 18:02
Võim ei ole kuri. Ta on lihtsalt igav ja kohtlasevõitu. Meie, s.t lääneliku kultuurimaailma elu-olu on muutunud sedavõrd mugavaks ja kindlustatuks, et isegi verdtarretavad terroriaktid ei ärata meid viimasel aastakümnel tabanud uinakust. Kordan lihtsat näidet: kas keegi praeguse ELi liikmesriikide juhtidest jätab ärkvel, karismaatilise ja võluva inimese mulje? Kelle silmad pilluvad sädemeid ja kellest õhkub indu selles maailmas midagi korda saata? Nagu Thatcher, de Gaulle või Gorbatšov?

Silmapaistvad tähed

Ma pole kuulnud teda valijatega rääkimas, aga arvan, et kõik, kes vaatavad Google’is tema mistahes esinemist europarlamendis, võivad kinnitada: tema jutus ja olekus on see miski, mis paneb kuulama, tõsiselt võtma ja nõustuma. Kui aga vaadata Farage’i sealsamas saalis istunud poliitiliste vastaste ilmetust, siis tuleb naer peale: umbes selliste nägudega peaksid istuma paadunud raamatupidajad siis, kui nad esimest korda elus striptiisi näevad.

Sama lugu on Donald Trumpiga. Mida ka ei arvataks tema vaadetest ja poliitikast, tuleb tunnistada – ta ei ole igav. Hillary Clinton aga oli. See, mis tegi ta huvitavaks – Bill Clintoni ja Monica Lewinsky seksuaalsuhte tehniline külg –, on ammu ununenud või muutunud netiavaruste argipäevaks. Nii et vaatame praeguse õhtumaa poliitteatrit: laval mõni silmapaistev täheke (Farage, Trump, Pepe Grillo) ja vastas pimeduses tuimalt vaikiv saal, kes isegi õieti kaasa elada ei suuda.

Ma tean, mida sellisele nägemisele ette heidetakse. Siinnimetatud poliitikud ei ole aatelised juhid, vaid populistid. Ja sellega olevat justkui kõik (halb) nende kohta öeldud ja nende roll tänapäeva maailmas hukka mõistetud.

Aga – stopp! Mida populism õieti tähendab? Kas mitte seda, et isikud, kes tunnevad vajadust ja kutsumust juhtida ja korraldada ühiskonda, peavad teadma, mida inimesed tahavad ning püüavad neid tahtmisi teoks teha – mõistagi tahtmisi ja tegemisi korrigeerides vastavalt oma mõistusele ja südametunnistusele ehk euroopalikku kristlikku traditsiooni järgides.

Erinevus populismi ja populaarsuse vahel seisneb selles, et viimane kadestab poliitikas esimest. Populistlik poliitika vastab suuresti sellele, mida rahvas tahab ja suudab. Arne Oidi laulud olid populaarsed, aga Alo Mattiiseni laulud sünnitasid laulva revolutsiooni, kuna nad olid lisaks kõigele ka populistlikud.

Rõhutan, populism ei ole hea ega halb, oleneb, milleks seda kasutatakse. Kirvega võib nii sarikad kokku kui ka inimese maha lüüa. Selles, muide, seisnebki klassikalise liberalismi alustõde: turg pole iseenesest hea ega halb ja kõik oleneb sellest, milleks seda kasutatakse. Turul võib kaubelda nii raamatute kui ka marihuaanaga ning palgatööd teevad nii ämmaemand kui ka palgasõdur.

Kui vaadata inimesi, keda praegu Euroopas halvustavalt populistideks nimetatakse, siis märkame, et nad on väga erinevad – nii nagu ei ole Trumpi vaated samased Martin Helme omadega, nii ei ole ka Briti välisminister Boris Johnson samade vaadetega, mis näiteks Poola peaminister Beata Szydlo.

Pepe Grillo ja Prantsusmaa juhtpoliitiku Marie Le Peni maailmavaated ei ole üks ja seesama. Vastupidi – äravahetamiseni sarnased on ELi liidrid. Mille poolest erineb Euroopa Nõukogu esimehe Tuski, Prantsusmaa presidendi Hollande’i või alati lõbusa Euroopa Komisjoni šeffi Junckeri jutt? Seda suudab eristada vaid ELi küsimustega tegelev professionaal. Mõistagi on volinike ja direktorite arvates nende kosmeetilised erimeelsused lausa kontinentaalse tähendusega.

Tappev hallus

Praeguse ELi määrav tunnus on hall keskpärasus. Mis oleks igati okei juhul, kui igav minnalaskmine ja pinnapealsus poleks tekitanud kahte kriisi – eurotsooni- (Kreeka ja siit edasi teistegi rahanduslik allakäik jätkub) ja pagulaskriisi. Viimasel ajal kostuvad signaalid, et ELi ühtsus on vajalik rändekriisi ületamiseks, ignoreerivad asjaolu, et just EL on rändekriisi põhjustaja. Kuna nende kriiside autor on senine poliitiline süsteem (seda ka USAs), siis on loogiline, et inimesed hakkavad mõtlema süsteemiväliste poliitikute ja poliitika peale. Tekib soov ja vajadus ühiskonna ja võimu vahelise otsese ja ausa dialoogi järele – populismi ihalus.

Populismile heidetakse ette kahte asja: see meeldib rahvale (mis on tegelikult kompliment – selleks ta ju populism ongi!) ja populistid valetavad. Vaat see teine on nüüd küll pada sõimab katelt! On suuri ja kaugeid näiteid – kas või see, et euro toimib riikides, kus majanduslik süsteem on korras (nn Maastrichti kriteeriume pole täitnud õieti mitte keegi, peale Eesti ja mõne üksiku usinama).

On ka suuri ja lähedal olevaid pettusi: kogu Rail Balticu projekt on valskust täis – RB ei ole isegi kavandatud Euroopani välja nagu Tallinna–Tartu maantee Tartuni.

Küll aga erinevad populistlik ja traditsiooniline vale sellepoolest, et esimene on hästi mõeldud unistus, aga teine bürokraatlik häma. Sajad tuhanded leheküljed „analüüse“ pole määratud seletama, vaid tegelikkusest mitte rääkima. Senises ELi igavas paberlikus poliitikas saadi aru vajadusest pagulasi tagasi saata ja nende vastu piire kindlustada mitu aastat pärast seda, kui Ungari hakkas seda tegema – olles enne sõimatud ebaeuroopalikuks fašismiks. Vahepealne ELi pagulaspoliitika oli aga pettus, milles majandus- ja usumigrante nimetati võltsnimedega pagulasteks, sõjapõgenikeks vms.

Internetiajastul võib öelda, et populism on 21. sajandi demokraatia. Võim tuleb rahva juurde tagasi, nagu ta oli kunagi antiiksetes Kreeka linnriikides ja Novgorodi veetšel. FB ja Twitter annavad igaühele hääle kogu maailmas ega vaja vahendust traditsioonilistes poliitsüsteemides, mille aeg on tasapisi otsa saamas. See kõik pole ei hea ega halb – see lihtsalt on nii.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee