Rahvamass öises Tallinnas 26. aprillil 10 aastat tagasiFoto: TEET MALSROOS
Jaan Väljaots 26. aprill 2017 09:42
Täna 10 aastat tagasi algasid erinevates Eesti linnades tänavarahutused, mida tuntakse Pronksiöö nime all. Õhtuleht taasavaldab uudistetoimetuse juhi Jaan Väljaotsa meenutused 27. aprilli varahommikust, kui Tallinna tänavatel kogunes robustne inimmass, mis end tagasi ei hoidnud. 

"Kui siseminister Jüri Pihl kinnitas eile hilisõhtul, et olukord Tallinna tänavatel on politsei kontrolli all ning politsei on Tõnismäelt alguse saanud rahutustega hästi hakkama saanud, siis ei pidanud ta ilmselt suunduma samal ajal vanalinna, et tuua koju abikaasa, kes on varjunud märatsejate eest Pikal tänaval asuvasse kohvikusse.

Politseinikud, kes kontrollisid olukorda inimtühja Balti jaama taga, teisel pool raudteed ega lubanud autodel kesklinnale läheneda, hindasid olukorda paremini.

„Teil on naine seal? Jalgsi võite minna. Jätke auto siia, me valvame. Aga olge ettevaatlik, seal ei ole turvaline,“ hoiatas vene aktsendiga politseinik sõbralikult.

See, et minister valetab ja politseinik räägib tõtt, sai selgeks Balti jaama juures, kui peale eemalt kostnud hõigete ja valjude mürtsatuste, oli selgemalt näha kakerdav ja laamendav jõuk, kelle visatud kivid ja kaikad hakkasid ulatuma Balti jaama vastas asuva R-kioskini.

R-kioskid jäid paljude inimeste teele Foto: TIINA KÕRTSINI

Oli selge, et mul pole mõtet üritada vanalinna pääsemiseks liikuda vastu agressiivsele kive loopivale kambale, vaatamata selle, et sisemeister neid kontrollib.

Samal ajal olid kohvikus, kuhu pidin jõudma, külastajad evakueeritud tänavaäärsetest saalidest  tagumistesse ruumidesse ja pimendati tuled, ehkki söömakoht asub teisel korrusel. Mõistlik otsus, sest loobitu sodi oli riivatunud ka teise korruse aknaid, ehkki need jäid terveks.

„Kui olin pika ringi ja klaasikilde täis tänavail jõudnud sihtmärgini, toimus perekonna taasühinemine nagu pärast sõda. Oodanud veel tunnikese umbes kella kaheni öösel, söandasime auto suunas liikuda.

Sama tore vene politseinik oli kohal, auto oli lubatult valvatud. Lahkelt juhatas ta ka, et koju pääsemiseks pean tegema ringi ümber linna.

Et sõita tuli pikalt, oli aega rahulikumalt mõelda. Tõdesin, et valitsus oli korraldanud mulle omapärase integratsiooniõppetunni, kus vene politseinik, kes oli pandud ülemuste poolt olukorda kontrollima inimtühjale ristmikule, osutus kriisiolukorras usaldusväärseks partneriks, eestlastest ministrid aga mitte.