Arno Saar, "Tallinna rong", Tänapäev, lk 168. (Marvel Riik)

Kriminaalromaanid on mõneti igavad. Alati on mõrv, alati on uurija, kellel on sherlockholmesilikult võimas detaili- ja mõtlemisvõime, mille tõttu ta varem või hiljem lahendab juhtumi, mida keegi teine ei suudaks. Ja pealegi kui korra loetud ega seda naljalt uuesti kätte ei võeta. See kõik kehtib ka Arno Saare "Tallinna rongi" kohta.

Mõned aastad tagasi kõnelesid Rein Raud ja Peeter Helme HeadRead festivalil kirglikult kriminaalromaanist, tuues välja põhjuseid, miks võiks krimkasid uuesti läbi lugeda. Kui tavaliselt keskendub esimene lugemine sellele, et saada aru, mis loos toimub, siis teine lugemine võimaldab juba jälgida seda, kuidas tegelased käituvad ja oma motiive välja näitavad.

Isiklikult ei ole ma olnud suur kriminaalromaanide fänn. Osalt kindlasti seetõttu, et mind ei huvita, kuidas mõrv lahendatakse, see juhtub niikuinii. Pigem pakub lugemismõnu see, mis toimub mõrva lahendamise taustal ehk tegelased, nende ümbrus, nende omavaheline läbisaamine, -käimine jne.

Üks autor, keda olen pingsamalt lugenud, on nüüdseks juba lahkunud Dick Francis. Miks? Klassikalise süžee kõrval pakub Francis midagi, mida teised ei suuda. Nimelt on ta toonud oma lood hobuste võidusõidu maailma, mis on harivalt põnev. Francisel polnud see raske, sest ta oli ise džoki ning tundis võidusõidu maailma peensusteni.

Milleks selline pikk sissejuhatus? Selleks, et illustreerida Arno Saare „Tallinna rongi“ puudusi. Siin puudub põnev maailm, milles tegevus toimub ja siin puuduvad tegelased, kelle käike jälgida ja neile kaasa elada.

Raamat on segu sovetiajast ja tänapäevasest Eestist. Loo keskmes on karm, aga õiglane – nagu nõukogude ajale kombeks – komissar Marko Kurismaa, kes asub lahendama mõrva, mis juhtus Peterburi-Tallinna rongis. Näib, et keegi ärimees on ennast surnuks joonud, aga tegelikult on selle taga Eesti ja eestlase jaoks midagi palju suuremat ja traagilisemat, jätmata külmaks ühtegi eestlast!

Kurismaa puhul on tegu vanemapoolsema uurijaga, kes on jäänud kindlalt oma nooruspõlve liistude juurde. Ta sõidab 1976. aasta Ladaga ajal, mil Partsi porgandid raudteel kihutavad. Sedalaadi sürrealismi taotlevad mitmed seigad, näiteks Narva rongijaam, kus töötajad mängivad raha peale kaarte ning kannavad vorme, mille mütsidel on siiani näha kunagise viisnurga sümboolika varjundeid.

Aga kes on Kurismaa? Tema vanemad olid haritlased, keda kommunistid kiusasid. Tema ise kannatab narkolepsia all ning püüab hoida salajas suhet, mis tal on ühe politseiametnikuga. Lisades siia tugeva suusataja tausta ja teadmise, et talle meeldib kasutada ladinakeelseid mõtteteri, saamegi koondpildi Marko Kurismaast.

Miks siis nii? Miks sellised aegunud stereotüübid? Vastuse annab Arno Saar ise – tegu pole eestlasega. Nime taha on peitunud tunnustatud Itaalia autor, kellel on Eestiga kirglik suhe. Just sõna „kirglik“ on see, mis peaks lugejale olema ohumärgiks.

Rohkem kui aasta tagasi sai loetud ühe soomlase memuaare põnevast Eestist ning sealt leiab põhimõtteliselt samad märksõnad, mille ühiseks nimetajaks on digiriigi asemel ikka Nõukogude Liit. Seega, isegi, kui meie poliitikud mantrana kordavad, et mujal maailmas oleme kuulsad just oma innovaatiliste e-lahendustega, siis muusana kõnetab Eesti ikka sovetiaja armastajaid.

Kuid see puudutab ainult sovetiaega kui nähtust. Venelaste endi suhtes ollakse raamatus vaenulikud. Küll nad on joodikud, vargad, mõrtsukad jms. Tekstis on palju russofoobiat, mida eriti mürgiselt pritsib Kurismaa ise.

„Tallinna rong“ on väga avatud tekstiga, mis laseb kergelt jälgida uurija lihtsat tegevust. Loos on mõned pöörded, kuid need ei mängi oma mõju välja, sest kõik tegelased peale Kurismaa jäävad kõrvalosatäitjateks. Tegelikult jääb ka Kurismaa kaugeks, vihjeid tema katsumusterohketele elamustele on tehtud mitmeid, kuid kõik on jäetud järgmiste lugude jutustada.

Fännikirjandus on oma definitsioonilt kirjandus, kus lugejad saavad anda enda lemmiktegelastele või -lugudele – mis on elukutseliste kirjanike kirjutatud – uut elu. Siia alla kuuluvad näiteks Harry Potteri seiklused või „Sõrmuste isandad“. Oskamata küll näpuga näidata, millistest detektiivilugudest on Arno Saar täpsemalt šnitti võtnud, jääb tema üritus mõttelt samaks. Soov on elustada mingisugune tegelane, kes soveti-tänapäeva seguses Eestis pätte taga ajab.

Fännikirjandus jääb enamasti veebi fännidega elama, kuid mõningatel juhtudel hakkavad raamatuna enda elu elama. Sedapuhku siis nii.

Jaga artiklit

3 kommentaari

5
58  /   08:32, 13. apr 2017
väga lahjakene oli see "krimiromaan", ootasin enamat
K
krimi  /   18:38, 11. apr 2017
Ei ole asi nii hull. See arvustaja preili pole just teravaim pliiats.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis