Maailm

Keegi karjus: "POMM, POMM, POMM!" Eestlanna keset Stockholmi terrorirünnakut (10)

Liis Vaksmann, Stockholm, 10. aprill 2017 04:00
MINEMA! Politsei hakkas hetk pärast seda, kui kaubaauto Åhlénsi kaubamaja rammis, inimesi minema juhtima.Foto: AFP / Scanpix
"Keegi hakkas ühtäkki karjuma: "Pomm, pomm, pomm!" ja mul kukkus süda saapasäärde. Jooksin nii kiiresti, kui vähegi sain oma suure kohvriga," kirjeldab eestlanna, kuidas sattus läinud reedel Rootsi terrorirünnaku sündmustekeerisesse.

Merike sattus Stockholmis otse terrorirünnaku keskmesse. Foto: Erakogu

Samal teemal

"Ma tulin reede hommikul Rootsi. Ülemus palus mul pabereid allkirjastama tulla. Olin suures õhinas, sest ega ma Rootsi pole just väga tihti sattunud," räägib Merike. Lepingud said allkirja ja Merike otsustas minna linna uudistama. "Sõitsin metrooga Åhlénsi juurde, kuna see on mulle vähe tuttavam koht. Olin seal juba paar korda käinud. Kõndisin kaubamajas ringi, otsisin üht poodi ja ei leidnud," meenutab Merike, kes otsustas kaubamajast pettunult välja minna.

"Seisin kaubamaja kõrval väljakul ja vaatasin parasjagu oma telefonist sõnumeid, kui kuulsin, et inimesed hakkasid karjuma. Ma ei saanud mitte midagi aru. Mõtlesin, et lähen vaatama, mis toimub. Võtsin oma suure kohvri kaasa ja läksin. Siis tundsin õudsat kärsahaisu, kuid ma ei saanud esialgu midagi aru. Siis nägin, kuidas leegid tulid katuse alt välja ja mingi auto oli kaubamajja sisse sõitnud. Kohale kihutas vilkuritega eraauto. Autost hüppasid välja mehed, kellel seljas teksased ja pusa, reite külge olid pandud igasugused relvad, suured automaadid käes, kuulivestid seljas, kiivrid peas, kilbid kaasas, ja jooksid kaubaauto juurde. See oli tõesti nagu action-filmis," meenutab Merike. Politseinikke tuli järjest juurde. "Ühtäkki jooksid kolm või neli turvameest ka minu poole – selja taha oli kogunenud veel hästi palju inimesi – ja karjusid: "Minge, minge, minge!""

Nii Merike kui ka tema ümber olnud inimesed läksid eemale, kuid jäid vaatama, mis ikkagi toimub. "Me ei saanud käsust päris täpselt aru. Turvamehed tulid uuesti ja ajasid jälle eemale. Röökisid täiest kõrist: "Minge, minge, minge!" Rahva hulgas hakkas keegi ühtäkki karjuma: "Pomm, pomm, pomm!" ja mul kukkus süda saapasäärde. Panin sealt kiiresti minema oma suure kohvriga." 

Kuhu põgeneda? 

Merike jooksis kaubamaja kõrvalmaja poole. "Seal oli ees juba suur rahvamass, kes hakkas hoopis minu suunas jooksma. Siis nägin müüjat käega viipamas, et tule siia."

Poodi oli Merikese sõnul kogunenud paar tosinat inimest. "Üsna suur hulk inimesi, ja siis pani müüja ukse kinni. Ta rääkis rootsi keeles midagi, aga ma ei saanud mitte midagi aru. Palusin, et kas keegi saaks tõlkida ja alles siis ma sain lõpuks natukenegi selgust, mis oli juhtunud."

Merike mäletab, et müüjal oli käes vanemat sorti telefon. "Tundus, et ta peab selle kaudu politseiga ühendust," räägib ta. "Siis ootasime seal poe esimesel korrusel natuke aega ja vaatasime aknast, mis toimub. Väljas oli hästi palju inimesi."

Ühtäkki tehti poe uks lahti. "Meile öeldi, et politsei pole väljaminemiseks luba andnud, aga omal vastutusel võib minna. Mainiti, et väljas pidi kolm meest relvadega ringi jooksma. Mõtlesin, et ma sinna küll ei lähe. Parem ootan ära, kuni saadakse nad kinni või on turvaline."

Märulipolitseinike sihikul 

Merike mäletab, et poes mängis muusika edasi. "Nagu oleks täiesti normaalne aeg olnud. See oli minu jaoks täiesti jube," tunnistab naine.

"Natuke aega ootasime seal ja inimesed hakkasid jälle üles minema. Vaatasime natuke ringi ja siis järsku panid kõik jälle joostes alla. Müüjad ütlesid: "Nüüd alla, kohe! Kõik!" Ma seekord ei jõudnud oma kohvritki alla vedada. Jätsin kõik asjad ja jooksin alla."

Nüüd tuli politsei. "Kuulsime, et keegi karjub üleval, kuid me ei teadnud, kes. Siis nägime, et automaatrelvadega märulipolitseinikud jooksid trepist alla. Kaitsekilbid ja maskid ees," kirjeldab Merike. "Kui nad tulid, siis kõik relvad olid vinnas ja meestel kaitsekilbid ees. Valmis igaks juhuks, kui keegi meist olnuks terroristidest."

Merike mäletab, et neile, kes nutsid, karjusid ja olid endast väljas, patsutasid politseinikud õlale. "Ja nii palju, kui ma sain aru, siis nad ütlesid, et ei ole midagi hullu, kõik saab korda. Nad tundusid julgustavad. Ma muidugi ei ole elu sees märulipolitseid näinud ja see oli suur šokk. Tulevad suured mehed relvade ja kilpidega ning ütlevad: kõik saab korda."

Inimesed loeti üle ning seejärel politsei lahkus. "Kella viie-kuue paiku tulid turvamehed meie juurde ja ütlesid, et nüüd võib hakata välja tulema. Hakkasime siis üles minema, kui ühtäkki keegi karjus: "Ei-ei! Ei saa veel!" ja meid saadeti tagasi poodi."