Eesti uudised

GALERII | Veri, higi ja pisarad ehk Scoutsrännak 2017 (9)

Kristjan Väli, 7. aprill 2017, 17:54
Foto: Martin Ahven
Kolmkümmend kilomeetrit, viisteist kilo liiva seljakotis ning lõõskav kevadpäike pea kohal – kas säärase katsumusega saaks hakkama ka treenimata ajakirjanik või saab rännak temast võitu?

Rännakuga tähistatakse Scoutspataljoni taasloomist ja võistlusel on tavapäraselt esindatud kõik Eesti jõustruktuurid. Reeglid näevad ette, et Scoutsrännaku edukaks läbimiseks on mul vaja seljakotti, mis kaaluks kolmekümne kilomeetri pikkuse teekonna lõpus vähemalt viisteist kilo. Kuna mul on kaasas põhiliselt toit ja vesi, mis lõpukaalumisel arvesse ei lähe, siis pakin enne võistluse avapauku paar prügikotitäit liiva seljakotti kaasa. See on korraldajate poolt organiseeritud võimalus, mida kasutavad paljud. Kaasas on mul veel plaastrid, valuvaigistid, dressipluus ning vahetusjalanõud.

Starti oodates kuulen pealt kahe turske ja rohelaigulises riietuses kaitseväelase juttu. "Esimesed kümmekond kilomeetrit peame kindlasti sörkima, edasi vaatab," arutavad nad omavahel. Mina nii optimistlik enda jõuvarudes pole. Liiv tundub seljakotis kangesti raske ja viimane kord läbisin säärast rännakut aastaid tagasi kaitseväes olles. Kuid enam pole tagasiteed, sest soomuki valjuhääldist kõlab stardimärguanne ning võistlejad tormavad rännakule. Kohaletulnute kontingent on väga erinev – Ameerika liitlasvägede sõdurist teismeliste koolilasteni. Meeste ja naiste osakaal on näiliselt suhteliselt võrdne.

Rännaku esimesed seitse kilomeetrit viivad mööda maanteed Paldiski linnast välja suunaga Pakri poolsaare tippu. Ilm on päikeseline ja pilvitu. "Me oleme kolm naist, kes tulid koos rännakule, et vaadata, kui palju me jõuame,“ selgitavad Scoutsrännakul osalevad tüdrukud naerdes. Sõbrannade kogemus on erinev – blondipäine lühikest kasvu Kadi on rännakul teist korda. Mullu jõudis ta kõndida kõigest viisteist kilomeetrit, sest tervis ei pidanud vastu ja pidi katkestama. Politsei- ja piirivalveametis töötav Kristiina paneb oma võimeid proovile kolmandat korda, tema kolleeg Evelin viiendat. Naised rühivad nõnda kiirel sammul edasi, et tekib küsimus - mis on nende saladus? "Täna hommikul tuletasime meelde vanade tegijate näpunäiteid! Teipisime jalad ära, võtsime kaasa plaastrid ja jõime magneesiumit," õpetavad nad.

Pakri poolsaare tippu jõudes ei tunne ma väsimuse märke ja ongi esimesed seitse kilomeetrit seljataha jäänud. Korraldajad pakuvad topsist jahedat vett ning kõndimine jätkub, edasi juba mudasel pinnasteel. Kümnendal kilomeetril teen juttu kahe Scoutspataljoni kaitseväelasega. "Praegu on neljas kord, kuid kordagi pole veel lõpetanud," selgitab üks neist. Säärane vastus ei mõju mulle turgutavalt. Raja servas on näha kahte liivakotti – keegi on juba alla andnud. Kolmeteistkümnenda kilomeetri peatuses ma pikemalt seisma ei jää. Vahepeal on näha kaitseväe meedikuid, kes tohterdavad osalejate veriseid varbaid, mul on õnneks kõik hästi.

"Varsti peaks tulema uus joogipeatus," mõtlen ma endamisi ning kõnnin jällegi mööda maantee serva. Jalad löövad tuld ja samm on kohati päris pehme, kuid sellest hoolimata loobumismõtet ei teki. Jõudes kolmandasse joogipunkti, mis asub stardist kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel, valdab mind tunne, et nüüd on õige hetk puhata. Kell on märkamatult saanud kaksteist. Söön, joon, vahetan sokid, suitsetan ühe sigareti ning jätkan teekonda. Paarkümmend minutit puhkamist andis üllatavalt palju energiat ning järgnevad kilomeetrid läbin mängleva kerglusega.

Järgmise joogipeatuse otsustan peatumata läbida. Kahekümnendal kilomeetril tunnen vasakus põlves meeletut valu ja mu liikumiskiirus väheneb pea kaks korda. Pole midagi teha, peab edasi minema. Veidi enne kella kahte päeval jõuan Scoutsrännaku 25. kilomeetri tähise juurde. Minu ees kõnnib hästi aeglaselt keskealine meesterahvas, kes kannab kaitseliidu vormi. "Mul on kumm nii tühi, ma ei taha rääkida,“ lausub ta vaid. "Minul on ka," lohutan teda rõõmsalt. Jätan vahele ka viimase joogipeatuse, mis asub veidike väljaspool Paldkiskit.

"Paldiski paistab, Scoutsrännaku lõpp paistab, viimased kilomeetrid, ma saan hakkama,“ kordan ma endale. Tunnen kuidas põlves midagi ragiseb ning jalatallad kõrvetavad. Viimased meetrid enne finišijoont tabab mind hoolimata valust teatud eufooria ning ma kõnnin läbi väravate lai naeratus näol. Rännak sai läbitud kuue tunniga. Teekonna alguses tuttavaks saanud tüdrukud puhkavad finišijoone lähedal rohul, näod suunatud päikese poole. Nad lehvitavad mulle sõbralikud. "Me leppisime kahekümne viiendal kilomeetril kokku, et tuleme järgmisel aastal uuesti,“ naeravad neiud võidurõõmsalt. Mina nii optimistlik ei ole.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee