Kommentaar

Ülo Vooglaid | Miks on eestlased õnnetud? (60)

Ülo Vooglaid, sotsioloog, 6. aprill 2017, 17:11
Õhtuleht küsis sotsioloog Ülo Vooglaiult, miks Eesti on ÜRO maailma õnnelikkuse edetabelis nii madalal kohal ja oma naabritestki tahapoole kukkunud.

Eesti on 66. kohal. See tulemus ehmatas. Eriti ehmatas neid, kes aina seletavad, kui hästi meil läheb, kuidas haridus on maailma tipus ja e-riigindus on mitte ainult aafriklastele, vaid ka paljudele teistele eeskujuks. Vanasõna ütleb, et uhkus ajab upakile.

Juba 2000. aastal küsis president Meri aastapäevakõnes: "Miks on meie hoog raugenud?" Vastajaid siis ei olnud. Nüüd oleks vaja vastata.

Samal teemal

Võõrandunud riik

Maailma õnnelikkuse raportile reageeritakse siin mitmeti: ühed soovitavad sellisele jamale üldse mitte tähelepanu pöörata; teised selgitavad, et põhimõtteliselt on sellise indeksi koostamine vajalik, aga kuna uuringu metoodika ei kõlba kuskile, pole võimalik tulemusi tõsiselt võtta. Kolmandate meelest on langus isegi väike ja meie koht liiga kõrge. Tunnistan, et ka mina ei pea paljut formaalsetest edetabelitest ega kogu käsitust õnnestunuks.

Kuid teistes maades koguti andmeid samamoodi kui siin. Fakt on ka see, et selle uuringu tulemuste põhjal saadud õnne-indeksi alusel asub Eesti 66. kohal, tagapool kõigist naabermaadest. Seda ei tohi ainult teadmiseks võtta, seda on vaja ka teadvustada. Olukorra ilustamise ja ebakohtade varjamise tõttu, muutub seis veel viletsamaks. Vaja on tunnistada, et midagi on väga valesti tehtud ja riigis on seis räbalavõitu. Suur osa rahvast, kes on põhiseaduse järgi kõrgeima võimu kandja, tunneb, et tegelikult pole rahval mingisugust võimu ja selline elu ei ole elamisväärne. Masendab mitte ainult olukord, vaid ka jutt, mida seejuures aetakse. Kadumas on usk tulevikku ja lootus oma elujärge parandada.

Asi ei ole pelgalt elu-olu meeldimises või rahulolus. Suur osa elanikkonnast on riigist võõrdunud ja suurele osale elanikkonnast on riik võõrandunud. Olukorras, kus inimene on muutunud projektide ja programmide teostamise vahendiks, tekitab see protesti, agressiivsust, sealhulgas eneseagressiooni, aga ka apaatiat või soovi põgeneda.

Ehkki selle õnne-uuringu teoreetilise aluse, metodoloogiliste lähtekohtade ja metoodika kohta pole võimalik midagi kiitvat öelda, viitab see ometi vajadusele muuta siinset suhtumist sotsiaalsesse regulatsiooni ja juhtimisse-valitsemisse-haldamisse. Ehk selgub juba varsti, kuidas reageerib 66. kohale langemisele riigikogu ja valitsus. Näis, kas tehakse nägu, et polegi millestki rääkida, või juhtub see, mis peaks juhtuma: peetakse vajalikuks välja selgitada, miks olukord on nii nutune ning luuakse meetmete süsteem nii riiki ohustavate tegurite kõrvaldamiseks kui ka vajalike, ent ikka veel puuduvate meetmete kasutusele võtmiseks.

Kelle asi on toimetulijad?

Riigikogus on aeg-ajalt peetud eriistungeid riiklikult tähtsate küsimuste arutamiseks. Paraku on nende arutluste tulemusena saadud seni vaid linnukesi kirja. Kui Toompeal õnnestuks aru saada, et asjaolu, et 12–15% elanikkonnast elab hästi, ei anna alust arvata, et kõik elavad rahuldavalt, oleks üks vajalik samm astutud. Kui õnnestub veel aru saada, et rahuldavate otsuste tegemiseks on vaja mitte ainult tunda ja arvestada inimest ja inimkooslusi, vaid lähtuda inimesest, tema vajadustest ja aadetest, oleks astutud teine samm. Ent ühiskonnas ja kultuuris ei saa otse ja kohe muuta seda, mida oleks vaja muuta.

Rahvastiku juurdekasvu soodustamiseks tuleb tegelda mitte rahvastikuga, vaid kõige sellega, millest sõltub juurdekasv – elanikkonna kindlustunde, elujõu ja usuga endasse, juhtkonda, tulevikku, oma rahvasse.

Vajalikke muutusi on võimalik esile kutsuda, kui on selge, esiteks, mida ei tohi muuta ehk mida peab tingimata hoidma ja kaitsma. Teiseks, millest kõnealune nähtus ja protsess sõltub. Kolmandaks, kuidas saab neid tegureid otstarbekalt ja efektiivselt reguleerida. Muidugi oleks need tegurid vaja eelnevalt avastada, sõnastada ja ka avalikustada. See on jõukohane vastava ettevalmistuse korral. Järelikult on vaja Eestis taastada nii ühiskonnateadus kui ka kogu elanikkonda hõlmav ühiskonnaõpe (programmilised loengusarjad jms).

Uuringute asemel pelgalt küsitlused

Elukvaliteedi indeksit Eestis pole. Pole ka stratifikatsiooni (kihistumise – toim) indeksit. Need tuleb luua. Vastasel juhul pole mõtet rääkida teadlikust programmilisest tegevusest rahuldavaks peetava elukeskkonna, elurütmi jms kujundamiseks. Inimeste teadlik aktiivsus ja vastutustunne kujunevad otsustamise, mitte otsustusmängude kaudu.

Toompeal on päris palju saadikuid, ametnikke ja nõunikke, kes pole veel kokku puutunud mõistetega, mida on vaja sotsiaalse problemaatika käsitamiseks. Seetõttu pole midagi imestada, et mõni saadik ja ametnik ei kujuta ette, miks on ühiskonna-alast teadmist üldse vaja, mille põhjal võiks ja saaks öelda midagi otsuste, nende täitmise ning tulemuste ja tagajärgede kohta. 

Ülikoolides (loe: teadusasutustes, kus toimub ka õpe) peaks tehtama ühiskonna-alaseid uuringuid. Tegelikult on valitsustel õnnestunud viia ühiskonnateadused haletsusväärsesse olukorda. Mõnel pool pole enam isegi kujutlust teaduslikust uuringust. Uuringute asemel tellitakse ja tehakse küsitlusi ning kirjeldusi. Põhikooli ühiskonnaõpetuse programm on algeline, aga muudes õppeasutustes pole sedagi.

Kuid veel ei ole kõik kadunud, kurssi on võimalik muuta. Veel on lootust, kui riigis hakatakse järgima kompetentsuse printsiipi ehk korda, mille järgi ei saa ilma piisava ettevalmistuseta mitte keegi ametikohale, kus tuleb teha teistele täitmiseks ja keskkonna muutmiseks mõeldud otsuseid, ning päriselt vastutada nii tegevuse kui ka tulemuste ja tagajärgede eest.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee