2
fotot
AASTAL 2017: (vasakult) Aivar Oja, Andres Oja, Jaanus Raudkats ja Urmas Vare bändiproovis linnahalli helistuudios Matrix. (Martin Ahven)

„See oli täiesti unustamatu kogemus, kui me kuu ajaga esinesime kuueteistkümnes Rootsi vanglas. Elasime Göteborgi lähedal kahekorruselises puumajas, kust tegime väljasõite nii Põhja- kui ka Lõuna-Rootsisse. Ja ikka vanglatesse,” räägib Kolumbus Krisiga 1991. aasta algul ühinenud ja nüüdseks juba 26 aastat seal trummide taga istunud Andres Oja ajast, kui bänd välismaal esimesi samme tegi.

Kui Kolumbus Kris 30 aasta eest, 1987. aastal, Tallina tehnikaülikooli klubis esimest korda publiku ette astus, oli ansambli repertuaar eestikeelne, ent laulva revolutsiooni ajal pööras rahvas pilgu poliitika poole, muusikutel oli vesi ahjus ja müüride lagunedes hakkasid nad üha rohkem lääne poole piiluma. Soome jäi esimesena ette. „Siis tuli ingliskeelse bluusi ja bluusroki periood,“ märgib Andres.

Esimene välismaal käimise periood jäigi 1980ndate lõppu – 1990ndate algusesse, kui Venemaa teed hakkasid rohtu kasvama. „Mitte, et Eesti bändid oleksid vene ansamblite kõrval kahvatunud, nagu mõned on väitud. Ei mänginud nad midagi paremini, see pole õige jutt! Eesti ansamblid mängisid samamoodi väga hästi ja sissetöötatud kavadega. Lugu oli lihtsalt selles, et Vene pundid hakkasid tegema venekeelset rokkmuusikat, mida varem polnud lubatud ja kogu lugu. Lihtsalt Eesti bändide järele kadus vajadus.“

AASTAL 1994: (vasakult ) Jaanus Raudkats, Urmas Vare, Aivar Oja ja Andres Oja. Sel aastal anti välja CD „If You Don´t Like“, mis oli üks esimesi CD-plaate Eestis. (Vambola Salupuu)

Ühest vanglast teise

Siis hakatigi mujale kiikama. Kuhu siis ikka, kui mitte Soome poole. „Tamperes tegutses agentuur Blues Brothers OY, kes tõi Eestisse bändi nimega Nuket ja andis mõne kontserdi ka koos Kolumbus Krisiga. Soomes tagasi, rääkisid nad, et Eestis on üks jube kihvt bänd. Peagi oligi Kolumbus Soomes. Nii see asi kerima hakkas,“ räägib Andres Kolumbuse algusaastatest, kui ta veel bändi liigegi ei olnud. Küll aga ühines ta ansambliga 1991. aasta alguses ja juba aasta hiljem läks Kolumbus esimesele pikemale tuurile Rootsi.

„See oli täiesti unustamatu kogemus, kui me kuu ajaga esinesime kuueteistkümnes Rootsi vanglas. Elasime Göteborgi lähedal kahekorruselises puumajas, kust tegime väljasõite nii Põhja- kui ka Lõuna Rootsisse. Ja ikka vanglatesse. Meile öeldi kohe ja otse, et ega vanglad väga helded pole, aga annavad süüa. Nii oligi, et päeval oli vangla ja õhtul rokiklubi.“

Vanglaid oli ikka igat sorti, seinast seina, mäletab Andres. „Näiteks Göteborgi äärelinnas asuv vangla oli väga range režiimiga – ühest uksest läksid sisse, see pandi su järel lukku, tehti järgmine lahti ja niimoodi kogu aeg. Põhimõtteliselt olid sa pidevalt kahe lukus ukse vahel. Autod valgustati läbi. Nii sisse- kui ka väljasõidul.“

Basstrummikastis vanglast jooksu

Ühes teises, natuke vabama režiimiga vanglas kiputi Andresega ka kaupa tegema. „Mul oli suur puust basstrummikast ja korraga astub ligi üks vang, et kuule, peitke mind sinna kasti ära ja viige välja, tasuks varastan ma teile poest ükskõik mida. Olgu, külmkapp ja pesumasin on liiga suured, aga väiksemad asjad nagu televiisorid, võimendused, raadiod ja grammofonid toon ma teile tasuks kõik välja. Muidugi me sellisele libedale teele ei läinud. Peagi selgus, et selle selli juttu ei tasunud väga tõsiselt võttagi. Istus ta aga selle eest, et tahtis padrunite pakiga pangaautomaati õhku lasta.“

Mis puutub vangidest publikusse, siis Andrese sõnul hoiatati neid ette, et ärgu nad heitugu, kui kinnipeetavad kontserdi ajal apaatsed on. „Poisid, ärge pange tähele, ega need vangid teile suurt ei plaksuta ja see, et nad jooksevad kogu aeg edasi-tagasi, ärge seda ka tähele pange, see ei tähenda, et neile ei meeldi. Lihtsalt neil on hea võimalus omavahel kokku saada.“

Üldjuhul oligi nii, et vangid istusid tuima näoga, meenutab Andres. „Ei plaksutamist, ei mingeid emotsioone, ikkagi lõppude lõpuks kurjategijad. Astuvad siis kolm tüüpi meile pärast kontserti surmtõsiste nägudega ligi ja me juba mõtlesime, et mis siis nüüd lahti. Meestel mitte üks lihas näos ei liikunud, kuni tuli üle huulte: „Väga hea kontsert oli, väga hästi mängisite, meile väga meeldis.“ Aga näos ei ühtegi emotsiooni.“

Vangla kokk jooksis järele

Veel meenutab Andres juhtumit, kui Rootsi korraldajad üürisid ansamblile elupaiga motellis, mis asus lähimast suurest linnast paar-kolmkümmend kilomeetrit eemal.

„Tegime ühes vanglas järjekordse esinemise, pakkisime asjad kokku ja mõtlesime veel, et lubasid küll süüa kaasa anda, kuid kedagi polnud, sõitsime minema. Jõudsime motelli, möllisime ennast parajasti sisse, kui korraga ilmub nurga tagant välja vangla kokk, et kuidas te, poisid, niimoodi ära läksite, ei võtnud süüa kaasa, ma tõin teile. Meil võttis ikka täiesti karbi lahti!

Aasta oli 1992, kui Eestis olid veel üpriski segased ajad, inimlikkust oli vähe ning pigem valitses kauboikapitalism. Meie motell oli vanglast kaugel, aga vangla kokk sõitis meile järele, et süüa tuua! See võttis südame seest soojaks, meie jaoks oli see tollal lausa mõistetamatu tegu.“

Veel olid tollal nii Andrese kui ka teiste bändiliikmete jaoks täiesti mõistetamatud autojuhtide vanglad, kuhu näiteks purjuspäi juhtimise eest kuuks ajaks pokri pisteti. “1992. aastal oli meie jaoks täiesti hämmastav, mida sealsed kinnipeetavad rääkisid. Et mees mõisteti kohtus süüdi ning öeldi, et sel ja sel päeval pead sa trellide taha minema. Üks mainis, et ta võttis takso ja sõitis ise kohale, sest load olid tal ju läinud. Meile oli see täiesti uskumatu: misasja, ise lähed vanglasse kohale!“

Oma raha eest USAsse festivalile

1991. aasta kevadel sõitis äsja pundiga ühinenud Andres kohe Ameerikasse, Texase pealinna Austinisse, kus toimus festival SXSW, mis on trummari sõnul Tallinn Music Weeki tüüpi ehk siis multimeediaüritus, kus on esindatud muusika, film, loengud ja töötoad. „Kui meie seal käisime, oli seda korraldatud vaid paar aastat ja siis polnud ta veel nii suur, kui nüüd,“ märgib Andres.

„Aga festivalile sattusime tänu Gunnar Grapsile, kellega käisime 1990. aastal New Yorgis New Music Seminaril, kus kõigile pisteti pihku sama paks tellis, nagu meil olid kunagi telefoniraamatud ning kus olid kirjas kõik festivalil osalejad, lisaks sama tüüpi festivalid kogu maailmas. Meie mänedžer Paul Pihlak noppis sealt järjest festivale välja, pani ümbrikusse Kolumbus Krissi tutvustava jutu ja kasseti meie muusikaga ning saatis laiali.

Üle maailma läks umbes 40–50 kirja ja ainuke, kes vastas, oli seesama Austin Texas SXSW festival. „Tere tulemast. Oma raha eest peate kohale tulema, oma raha eest ära minema, majutamine kodudes. Kohapeal organiseerime teile kaks mängu,“ seisis kirjas.“

„Raha me tundmatu bändina kontsertide eest muidugi ei saanud, aga kuna me tollal mängisime Soomes, polnud rahaga suuri probleeme. Loomulikult polnud meil aimugi, mis festivaliga on tegemist. Alles kohapeal selgus, et see on eelkõige enesenäitamise pidu, kus tuleb ennast võimalikult kohevile ajada.

Tagantjärele oleme mõelnud, et kui oleks seda teadnud, oleks me ennast isegi halvemini näidanud – me oleks üle punnitanud. Aga ometi pandi meid tähele ja meist oli juttu kohalikus lehes, kus meid loomulikult vene bändiks nimetati. Muidugi olime solvunud, samas endale aru andes, et Eesti nimi poleks tollal neile midagi öelnud.“

Eestikeelne plaat ilmus alles 2005

Mille kinnituseks kaks juhust. „Meie sealse elamise pereema tõi suure gloobuse ja palus näidata, kus see tundmatu Eesti asub. Kui siis näitasime, ei suutnud ta muud hüüatada, kui et „Oo jumal, see on isegi väiksem kui New Jersey osariik!““

Kuna Urmas Vare ja Jaanus Raudkats olid lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli ja olid ehitusspetsialistid, ansambli perenaine aga töödejuhata ühe polikliiniku ehitusel, tuli ansamblil kohustuslikus korras võtta ette retk ehitusplatsile. „Seal tuli vastu üks meesterahvas, et tere, oo, kas te olete Eestist. Väga hea, et Eestist, kuidas teil iseseisvusreferendum läks?“

Meil olid jälle suud lahti. Keegi ei tea Eestist midagi ning siis tuleb üks sell ja küsib, kuidas meil referendum läks. Mees selgitas, et ta esindab Texase osariigi USAst väljaastumise komiteed. Texas on ju kunagi olnud vabariik ja nad on astunud Ühendriikide koosseisu klausliga, et referendumi korras võivad nad sealt alati välja astuda. Inimesed on seal väga erinevad,“ tõdeb Andres Oja.

Esimese eestikeelse plaadi „See on voodoo“ salvestas Kolumbus Kris alles 2005. aastal. “See tähendas ansambli jaoks uut hingamist. See oli uus tõus, nooremat publikut hakkas juurde tulema. Väga õige valik, et me eesti keele juurde tagasi pöördusime,“ märgib Andres Oja.

Oma juubelikontserdi „Kolumbus Kris 30“ annab ansambel sel reedel, 7. aprillil Kochi Aitades, esitledes ühtlasi uut duubelkogumikalbumit “30”. Lavale on kutsutud ka kunagised bändikaaslased Avo Ulvik ja Ardo Põder. Tänu neile saab esitada päris vanu hitte nagu näiteks “Liiga palju“, “Laisk“ ja ka käredamat bluusi, mida mängiti 1990/91, kui esineti põhiliselt piiri taga.

AASTAL 2017: (vasakult) Aivar Oja, Andres Oja, Jaanus Raudkats ja Urmas Vare bändiproovis linnahalli helistuudios Matrix. (Martin Ahven)

Jaga artiklit

7 kommentaari

M
Mihkel Espoost  /   14:51, 5. apr 2017
Poikad näevad head välja.Trummariga kohtusime Tallinnas,kui veel Eestis elasin.Äge kutt la edu.
J
jarko  /   14:20, 5. apr 2017
täitsa mõttetu kooslus

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis