Maailm

Lokulööjad mõjutavad üha rohkem maailma (6)

Allan Espenberg, 1. aprill 2017, 04:00
LOKULÖÖJA: 2006. aastal portaali Wikileaks asutanud Julian Assange on sunnitud viiendat aastat elama Londonis Ecuadori saatkonnas, kuid jätkab sellest hoolimata aktiivselt saladuste avalikustamist.  Reuters / Scanpix
Mis seob Julian Assange´i, Edward Snowdenit, Silver Meikarit ja Lindaks nimetatud OÜ Tervise Abi endist töötajat? Nad kõik on insaiderid ehk siseinfot omavad isikud, keda ÕS on defineerinud asjatundjateks, omainimesteks, seesolijateks. Nad teavitavad avalikkust salajastest või varjatud asjadest, millest avalikkusel pole aimugi, kuigi vastav teave pakub paljudele suurt huvi.

Insaiderlus on tegelikult väga lai mõiste, mis hõlmab kogu meie elu majandusest teatrikunsti ja sünnist matusteni. Seetõttu keskendugem vaid ühele insaiderluse aspektile – salajase siseinfo avalikustajatele, pühendatutele, kes on mingil põhjusel astunud süsteemi vastu ja on selle tagajärjel süsteemist välja arvatud.

Süsteemi jaoks on neist saanud autsaiderid, paariad, heidikud, lindpriid. Meedias nimetatakse neid ka vilepuhujateks (whistleblower), kuigi eesti keeles võiks neid nimetada ka näiteks lokulööjateks.

LOKULÖÖJA: 2006. aastal portaali Wikileaks asutanud Julian Assange on sunnitud viiendat aastat elama Londonis Ecuadori saatkonnas, kuid jätkab sellest hoolimata aktiivselt saladuste avalikustamist.  Reuters / Scanpix

Samal teemal

Veel on selliseid inimesi internetis nimetatud tõekuulutajateks, petupaljastajateks, ülestunnistajateks, pahalaste päevavalgele tirijateks, mädapaise avajateks, hädakellalööjateks, häiretõstjateks, alarmeerijateks, tõrvikukandjateks, märguandjateks, lekitajateks, aga ka musta pesu pesijateks, kitujateks, pealekaebajateks, kaebupunnideks, koputajateks, kitsedeks, isegi pavlikmorozoviteks.

Teatavasti oli Pavlik Morozov nõukogude propaganda järgi kangelaspioneer, kes jagas 1930. aastatel võimudele siseinfot oma kulakust isa kohta, kes selle tulemusel hukati. Pealekaebamine Pavliku elu paremaks ei muutnud, ka tema löödi pikema jututa maha.

Lokulööjate tegevus muudab ja mõjutab kindlasti kogu maailma, kuid küsimus on selles, kas paremuse või hoopis halvemuse poole. On ju põhimõtteliselt kindel, et kogu infot pole üldsusel vaja teada ja mõningase teabe puhul võib see koguni ohtlik olla ja tuua endaga kaasa raskeid tagajärgi.

Eriti siis, kui avalikuks saab näiteks riikide tundlikke saladusi puudutav teave – sellises olukorras pole sõjadki võimatud.

Lokulööjaks siseteabe avalikustaja mõttes on eeldus saada kõigil, kuid ometi kõik selleks ei hakka. Motiiv, miks ühtäkki otsustatakse poolt vahetada, üle hüpata, omasid reeta, võib olla erinev.

Näiteks veendumus, eetika, südametunnistusepiin, kättemaksuhimu või kasuahnus – keegi väljast lihtsalt maksab rohkem või loodetakse osalise info paljastamisega manipuleerides omadelt raha välja pressida.

Parafraseerides hamletlikku küsimust "Olla või mitte olla?" võib nende ees olla dilemma "Reeta või mitte reeta?"

Lokku võib lüüa väga erinevate asjade ja nähtuste puhul. Nii võidakse teha avalikuks kuritööd, pahateod, seadusrikkumised, salakokkulepped, vandenõud, tööstusuuendused jne.

Samal ajal nii märter kui ka pühak

Väga sageli jäävad lokulööjad anonüümseks ja ei soovi oma nime avalikustada. Kuid on ka selliseid, kes tulevad avalikkuse ette oma nime ja näoga, kartmata midagi või kedagi. Lokulööja võib avalikkusele teavet jagada kas julgusest või hoopis lollusest. Mõlemad variandid on võimalikud. Mõnikord võib mõlemad asjad kokku panna ja nimetada salainfo levitajat ka "julgeks lolliks" või "agaralt ogaraks".

Seejuures ei tähenda lokulöömine vastavale inimesele kerget, jõukat ja muretut elu, vaid vastupidi, sellega võivad kaasneda rasked tagajärjed, millest vangiminek polegi kõige hullem.

Lokulööjat võib nimetada ka märtriks. Märter on ju oma veendumuste ja usu pärast kannataja. Piibliaegadel tähendaski märter tegelikult tunnistajat ehk inimest, kes andis näiteks kohtu ees tunnistusi. Alles hiljem hakati märtriks nimetama inimest, kes võib oma aadete eest isegi surma teadlikult vastu võtta, kuid kannataja on ta ilmselgelt.

Võtkem kas või Julian Assange, kelle liikumisruum on äärmiselt piiratud, kuid mingeid muid võimalusi tal ka pole. Kuigi tema elul Ecuadori saatkonnas pole võib-olla väga vigagi, siis õnnelik ta seal kindlasti ei ole.

Giordano Bruno, Galilei Galileo, Martin Luther – mõnes mõttes olid ju nemadki siseringi õõnestajad ja ühed esimestest lokulööjatest.

Kuna lokulööja on enamasti üksi kogu süsteemi vastu, siis käivitub tavaliselt otsekohe ringkaitse, mis süüdistab lokulööjat sadades pattudes. Endised "omad" teevad reeturi elu põrguks, temast maalitakse väga ebameeldiv pilt, et ülejäänud maailmale demonstreerida, et lokulööja vajab vähemasti arstiravi kui mitte enamat. Avalikustajad tasalülitatakse solvangute ja diagnoosidega.

Kõige rohkem lokulööjaid on riikides, kus on kõige rohkem saladusi. Konkurentsitult esikohal on selles osas USA, aga salainfojagajaid on olnud ka Austraalias, Filipiinidel, Kanadas, Suurbritannias, Venemaal, Indias, Valgevenes, Šveitsis, Iraanis, Iisraelis, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujal.

Maailma üheks peamiseks lokulööjaks kujunenud Wikileaksi asutaja Julian Assange (45) pole siiani oma aktiivsust kaotanud ja jätkab saladuste avalikustamist.

Assange elab Londonis Ecuadori saatkonnas

Austraalia päritolu Assange asutas Wikileaksi 2006. aastal eesmärgiga saavutada täielik läbipaistvus. Mehe sõnutsi tahtis ta anda infojagajatele koha, kus oleks võimalik avalikustada salamaterjale, kusjuures infojagaja isik jääks anonüümseks.

Šveitsi ajakirjanik Marie-Astrid Langer on seisukohal, et kui algusaegadel teenis Wikileaks tõepoolest oma eesmärki, siis viimasel ajal on ta muutunud tõepaljastajast pigem Venemaa kannupoisiks.

Kui Wikileaks avaldas 2008. aastal aruande Kenya valitsuse organiseeritud massimõrvadest, siis selle eest pärjati portaal koguni Amnesty Internationali preemiaga.

Wikileaks hakkas muutuma 2010. aastast, kui avalikustati konfidentsiaalsed materjalid USA sõjalisest sissetungist Afganistani ja Iraaki. Avaldati ka Valge Maja diplomaatilist kirjavahetust, mis teravdas USA suhteid mitme välisriigiga.

Alates sellest ajast ei pööratud Wikileaksis peatähelepanu enam läbipaistvusele, vaid hakati avalikult vaenama USA valitsust. Selle põhjuseks oli kahe rootslanna avaldus, et Assange olevat neid vägistanud, misjärel anti Londonis elava Assange’i kohta välja rahvusvaheline vahistamiskorraldus.

Assange peab seda USA valitsuse ja eksvälisministri Hillary Clintoni temavastaseks poliitiliseks vandenõuks tema vastu. Teda pahandas ka, et mitu USA finantsasutust lõpetas Wikileaksi rahastamise.

Selles olukorras leidis Assange abi ja toetust Venemaalt – ingliskeelne telekanal Russia Today palkas ta saatejuhiks. Assange hakkas Venemaa televisioonis kritiseerima USA hegemooniat.

Mulluste presidendivalimiste ajal avaldas Wikileaks massiliselt Clintonit kahjustavaid dokumente. Selliste publikatsioonide üheks tellijaks arvatakse olevat Venemaa, kuid Assange eitab seda.

Hiljaaegu saatis Assange suurtele IT-kompaniidele (Google, Apple, Microsoft jt) kirja, milles lubas tagada neile ligipääsu Luure Keskagentuuri salainfole. Kompaniid polnud aga sellisest pakkumisest eriti huvitatud, sest kui dokumendid on tõepoolest salajased, siis isegi nendega tutvumine ilma USA võimude loata on ebaseaduslik.

Trumpi valitsuses ollakse seisukohal, et Assange on kahjustanud USA rahvuslikku julgeolekut ja ta väärib karistamist. Assange aga elab juba viiendat aastat mõnekümnel ruutmeetril Ecuadori saatkonnas Londonis, kartes enda väljasaatmist Rootsi.

Kuid nüüd võib olukord muutuda, sest Ecuadori presidendivalimiste üks kandidaate Guillermo Lasso on lubanud võidu korral mehe saatkonnast minema kihutada. Juba homme, 2. aprillil peetakse Ecuadoris teine valimisvoor, mille tulemusest sõltub ka Assange’i saatus.

Infojagajatel on oma tähtpäevad

Lokulööjaid peetakse niivõrd tähtsaks, et neile on pühendatud koguni oma päevad. Ameerika Ühendriikides tähistatakse vilepuhujapäeva (National Whistleblower Day) iga aasta 30. juulil, sest just sel päeval 1778. aastal võeti riigis vastu esimene vilepuhujaid kaitsev seadus. USA senat kuulutas 30. juuli tähtpäevaks 2013. aastal.

Euroopas tähistati esimest korda vilepuhujapäeva (International Whistleblower Day) tänavu 24. märtsil. See oli Kagu-Euroopa Vilepuhujate Kaitse Koalitsiooni (Southeast Europe Coalition on Whistleblower Protection) algatus. Koalitsiooni eesmärk on tunnustada siseinformaatoreid nende tegevuse eest arvukate inimelude päästmisel ja miljardite dollarite säästmisel.

Ühenduse sõnutsi on lokulööjad tõelised tõe ja õiguse kaitsjad ühiskonnas, kogukondades ja töökohtadel. "Nad on tavakodanikud, normaalsed töötajad, tavalised inimesed, kes võtavad ohjad endi kätte, et paljastada salajasi kuritegusid ja korruptsiooni," on ühendus öelnud.

Ka Eesti lokulööjad tehakse alati süüdlaseks

Eelmisel kuul eetris olnud "Pealtnägija" rääkis lokulööjalt saadud infole toetudes, et Eesti suurim meditsiinitarvikute firma Tervise Abi OÜ esitas aastaid haigekassale võltsarveid ja teenis seeläbi ebaseaduslikult kümneid, aga võib-olla isegi sadu tuhandeid eurosid.

Selle info tõi üldsuse ette firma endine töötaja, varjunimega Linda. Tervise Abi OÜ ei jäänud võlgu ja kibekiiresti süüdistati hoopis Lindat kogu pettuse toimepanemises ja vastava skeemi väljamõtlemises.

Eesti tuntuim lokulööja on Silver Meikar, kelle eestvedamisel sai alguse Reformierakonna rahastamisskandaal ehk Silvergate. Meikar rääkis 2012. aastal, et annetas paari aasta eest mitu korda raha (kokku üle 100 000 krooni) Reformierakonnale, kuid kust see raha pärines, ta ei teadnud. Vastava korralduse oli ta saanud partei juhtidelt.

Silver Meikar Laura Oks

Kuigi uurimisega ei suudetud midagi tõestada, pole Meikari väited lõplikult valeks tunnistatud. Meikar aga heideti liigse suupruukimise eest karistuseks ja kättemaksuks Reformierakonnast välja.

2015. aastal toimetas politsei- ja piirivalveameti endine töötaja Ilona Laido riigikogusse tšekid PPA peadirektori Elmar Vaheri asutuse krediitkaardiga tehtud ostude – saabaste ja kõrvaklappide eest. Lokulööja arvates polnud kulutused ei eetilised ega õigustatud.

Kui skandaal avalikuks tuli, nimetas Vaher Laidot ebaausaks ja pahatahtlikuks inimeseks. Kuigi töövaidluskomisjon ei rahuldanud Laido nõudeid, andis kohus talle osaliselt siiski õiguse, mõistes PPA-lt tema kasuks välja ligi 10 000 euro suuruse hüvitise.

Mereväeohvitser Georg Kirsberg kirjutas 2011. aastal põhjaliku kirjatüki Eesti mereväes toimunud rikkumistest, sigadustest, ebakompetentsest käitumisest, korruptsioonist, võltsimistest, joomarlusest.

Peatselt lekkis see ettekanne ajakirjandusse ja Kirsberg tutvustas oma raportit saates "Pealtnägija" ka ise. Pärast seda kuulutati Kirsberg haigeks fantaseerijaks ja läbikukkunud ohvitseriks ning kõiki tema väiteid nimetati väljamõeldisteks. Kaitseväe ülem Ants Laaneots nimetas Kirsbergi psüühiliselt haigeks inimeseks.

Mis on saanud tuntud lokulööjatest?

Edgar Matobato (58) on Filipiinide endine palgamõrvar, kes šokeeris mullu kogu maailma, kui teatas, et riigi president Rodrigo Duterte olevat Davao linnapeana isiklikult käskinud ilma kohtu ja juurdluseta tappa kümneid ja sadu kurjategijaid, aga ka enda isiklikke vaenlasi ja konkurente.

Edgar Matobato AFP / Scanpix

Davao surmaeskadroni eksliige Matobato esines tunnistustega ka Filipiinide parlamendi ülemkojas, rõhutades, et Duterte isiklikult õpetas nii talle kui ka teistele palgamõrtsukatele, kuidas on kõige õigem mõrvu sooritada. Laibad põletati, raiuti neljaks või söödeti krokodillidele.

Matobato lasti kautsjoni vastu vabadusse, kuid tema kohta anti eelmisel kuul välja uus vahistamismäärus, mistõttu otsustas palgamõrvar end ise võimudele kätte anda.

Bradley Edward Manning (29) avaldas Wikileaksis tohutul hulgal saladokumente. Seetõttu mõisteti USA endine sõjaväelane 2013. aastal süüdi riigisaladuste lekitamises ja saadeti 35 aastaks vangi. Järgmisel päeval pärast kohtuotsust teatas Manning soovist vahetada sugu ja nime.

Bradley Manning Reuters / Scanpix

Bradley Manningist sai Chelsea Elizabeth Manning ja kaks aastat tagasi tunnistas kohus ta naiseks. Lekitaja palus presidendilt armu ja tänavu jaanuaris otsustas Barack Obama tema karistusaega vähendada. Praegustel andmetel vabaneb Manning vanglast tänavu maikuus.

Julia Stepanova (30) oli Venemaa jooksja, kes jõudis medalikohale ka EMil, kuid 2013. aastal sai disklahvi dopingu kasutamise eest. Ta oli koos abikaasa Vitali Stepanoviga Saksa dokfilmi "Geheimsache Doping – Wie Russland seine Sieger macht" (2014) üks põhitunnistajatest.

Julia Stepanova AP / Scanpix

Stepanova rääkis üksikasjalikult riiklikust dopingusüsteemist Venemaa kergejõustikus, tõi avalikkuse ette massilise dopingutarvitamise ja selle kinnimätsimise. Naise tunnistused põhjustasid suure rahvusvahelise skandaali ja panid põntsu Venemaa spordisüsteemile.

Venemaa spordiametnikud süüdistasid Stepanovat ettekavatsetud laimukampaania algatamises ja sõimasid teda kõikvõimalike nimedega. Stepanovitel polnud pideva ahistamise tingimustes võimalik enam Venemaale jääda ja alates 2014. aastast elavad nad välismaal. Saksa organisatsioonilt Doping-Opfer-Hilfe pälvis Stepanova 2016. aastal dopinguvastase võitleja auhinna.

Daniel Ellsberg (85) töötas kaitseanalüütikuna, kuid 1971. aastal edastas meediale salatoimiku USA ja Vietnami suhetest aastatel 1945–1967 (nn Pentagon Papers). Ka Ellsberg aitas koostada salaraportit, milles oli ülisalajast infot Vietnami sõja ja USA osalemise kohta selles. Ellsberg vahistati ja teda ähvardas 115aastane vangistus, kuid kuna tõendite kogumise meetodid polnud seaduslikud, siis mõistis kohus ta õigeks.

Daniel Ellsberg Vida Press

Oma tegevusega põhjustas Ellsberg Watergate’i skandaali, president Nixoni tagasiastumise ja tegi lõpu Vietnami sõjale. Tema elust vändati 2009. aastal dokfilm "The Most Dangerous Man in America: Daniel Ellsberg and the Pentagon Papers", mis nomineeriti isegi Oscarile. Praegu toetab ta Assange’i ja Wikileaksi tegevust.

Jeffrey Wigand (74) töötas USA tubakakompanii Brown & Williamson asepresidendina. Pärast vallandamist tõi ta saates "60 minutit" avalikkuse ette andmed, et kompanii suurendab oma toodetes nikotiinisisaldust, et muuta need veelgi sõltuvusttekitavamateks.

Jeffrey Wigand  Vida Press

Praegu töötab ta mitme tubakakompanii konsultandina ja esineb kogu maailmas loengutega, kuid pärast info avalikustamist 1996. aastal hakati teda mustama kõige hirmsamal kombel ja teda ähvardati isegi tappa. Michael Mann tegi temast 1999. aastal mängufilmi "The Insider", kus Wigandit mängib Russell Crowe.

Edward Joseph Snowden (33) lekitas ajakirjandusele infot USA eriteenistuste ülisalajasest ebaseaduslikust jälgimisprogrammist. Pentagoni andmetel varastas Snowden 1,7 miljonit dokumenti, millest paljud puudutasid USA armee olulisi operatsioone. Pärast lekitamist hakati meest tõrvama, kusjuures taunimisväärset leiti isegi tema lapsepõlvest.

Edward Snowden Reuters / Scanpix

Snowden põgenes USAst, kus talle esitati süüdistus spionaažis ja riigireetmises, mille eest võidakse talle kohtus määrata isegi surmanuhtlus. Viimased aastad on ta elanud Venemaal, kuid tema täpset elupaika pole julgeolekulistel kaalutlustel avalikustatud.

Tema sealne elamisluba kehtib 2020. aastani. USA on nõudnud Snowdeni väljaandmist, kuid Venemaa on neid palveid ignoreerinud. Mullu esilinastus Oliver Stone’i lavastatud biograafiline mängufilm "Snowden", milles kehastab nimiosalist näitleja Joseph Gordon-Levitt.

6 KOMMENTAARI

a
Argo. 4. aprill 2017, 23:49
Ennemuiste olla küla keskel olnud post ja selle juures "lauajupp" või paar . Too viimane olevat olnd nimega lokulaud. Kui külas olnud tulekahju ehk v...
(loe edasi)
m
mõtlemiseks 1. aprill 2017, 12:02
Lokulööjate tegevus on seni ära hoidnud superkorruptsioonid või on seda tunduvalt vähendanud nõrganärvilistel.Teada olevalt ,ja nii ka Eestis, on loku...
(loe edasi)
Loe kõiki (6)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee