Kommentaar

Ats Miller | Olla või mitte olla rahvuspark? (12)

Ats Miller, kolumnist, 31. märts 2017 16:44
Foto: Teet Malsroos
Eestis tundub rindejoon olevat kuidagi valepidi – nii Eestit armastavad kui ka vihkavad inimesed töötavad rõõmsasti koos hävingu nimel.

Me peaks hoopis küsima, mis on Eesti tugevused praeguses maailmas, mis hakkab taas piire ehitama, ja kus inimesi on mitu korda rohkem, kui Maa keskkond suudab taluda, ning kus joogikõlblik vesi muutub järjest kallimaks. Kas saame eduteguriteks pöörata, et elame enamikelt parameetritelt elamiskõlbmatul ääremaal, kuhu tahetakse tulla alles nüüd, kui inimkond on suutnud suure osa paremaid paiku ära rikkuda?

Meil on vaja uusi mõtteid, kuid Eestis (taas)tekkivat kodanikuühiskonda tuleks selle peamise avaldumisvormi põhjal nimetada pigem pidurkonnaks.

Pärismets kui omaette väärtus

Räägime metsast. Kui teha metsast juttu majandusteadlastega, on tore jälgida, kuidas neil juhe kokku jookseb – majandusteoreetilises mõttes on mets nonsenss, investeeringutasuvus ja mõni muu näitaja isegi ei mahu „mõistliku” äri skaaladesse. Mets kasvab peale aeglasemalt, kui pank protsenti koorib.

Mets on põlvkondade projekt ja sellega tegelevad rahvad, kellel on tulevikku. Vaatamata vigisemisele pole Eesti metsadel veel häda midagi; kõige hullem on olukord tagastatud maadel, kus on lagedaks raiutud peaaegu kõik, mis raiuda oli – eraomanik on väga halb metsaomanik. Mets kasvab 60 aastat ja keskmine eestlasest töll pole võimeline sellistes kategooriates mõtlema.

Mitte, et meil oleks töllide monopol – suur osa Lääne-Euroopa maid raiusid end omal ajal sisuliselt lagedaks ja näiteks terves Suurbritannias ei ole meie mõistes metsi, vaid istandused, kui umbes 2% rahvusparke välja arvata. Neil ei ole suuremaid loomi ja liigirikkus on meiega võrreldes ikka väga hale. Et oleksid pärismetsad, peab mets moodustama sidusa terviku võimalikult suurel alal.

Selline mets on väärtus, selle pärast tullakse siia. Ent elame karmis maailmas, kus kõike tuleb müüa, ja seega tuleb metsa vaadelda laiemas kontekstis – väärtuseks meile kõigile muutub see siis, kui kogu muu struktuur on orienteeritud Eesti elukeskkonna terviklikule säilitamisele ja arendamisele. Üks võimalus oleks kuulutada kogu Eesti kaitsealaks.

Elu ei saa võimatuks piirata

Mõtleme läbi, kuidas tegelikult oleks võimalik pidada Metsa suure algustähega. Kas soovis teha looduskaitsealade ümber veel mingi poollooduskaitseala on midagi enamat kui kadedus, et „rikkurid” sinna elama ei läheks? Kellele on õieti kasulik mingi vääriselupaik, kus kaitstavat sänikaelkana nähti viimati okupatsioonipäevil?

Puudub süsteemne, mõtestatud, tuleviku vaatav lähenemine. Puudub ühiskondlik kokkulepe. Selle asemel tegeleb pidurkond uute piirangute väljamõtlemisega, et elu (Eesti)maal võimatuks teha, ja – tihti samas lauses! – hädaldab, et miks küll ära minnakse.

Kaitsealal on igasuguseks loodust häirivaks tegevuseks vaja luba. Loomulikult antakse see luba linnadele, kõigile kodudele-koduaedadele ja ka näiteks tegutsevatele kaevandustele. See ei tähenda ka raiest loobumist, sest üleküpsenud mets põleb lõpuks lihtsalt maha. Vähemalt poole olemasolevast metsast võib rahulikult kuulutada majandusmetsaks, millele kokkulepitud ajal harvester peale saadetakse. Pigem tähendaks see reeglite muutumist ja ausat kokkulepet, sest pole ka ilus lihtsalt näidata keskmist sõrme kõigile, kes on maad ostes arvestanud sellel kasvava puiduga.

Ainult kaitsealaks kuulutamine on mõttetu ilma selge strateegiata, kuidas too väärtus rahaks teha. Inimestest puutumata tühermaad on Siberis ja Austraalia keskel rohkem kui küllalt.

Võib-olla on metsa selline kilbiletõstmine jesuiitlik, sest, olgem ausad, tänapäeval pole see ellujäämistingimus, nagu omaaegsetel Vahemere-äärsetel kaubanduslinnadel, mis õitsesid umbes põlvkonna, kuni lähikonnas oli, millest laevu ehitada, ja mida ootas paratamatu allakäik hetkest, kui langes viimane tamm. Ent näiteks kui kuidagi õnnestuks pudeliveena maha müüa kogu see (algselt puhas ja väärtuslik) põhjavesi, mis kaevandustest ärasolgituna välja pumbatakse, saaksime kõigest paariprotsendise kasumimarginaali juures Eesti riigieelarve jagu tulu.

Küsimus ei ole Riigimetsa Majandamise Keskuses, see on riigiettevõte ja teeb täpselt seda, mida talle öeldakse. Raske poleks ka linnadevaheliste teede servadesse 30meetriste metsaribade jätmine, et ainult emotsioonide põhjal otsustav pidurkond ei iniseks.

Probleem on ikka taas selles, kas me suudame õppida riigi ja rahvana mõtlema ja käituma enne, kui lihtsalt otsa saame. Mulle tegelikult meeldib metsas käia. Otsigem koos tegelikult töötavaid võimalusi, kuidas meie olemust tulevikulootusega ühendada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee