"Ükski laps ei tohiks nii palju kolida!" (94)

"Ükski laps ei tohiks nii palju elukohti vahetada nagu Ilmar on oma elus pidanud vahetama. Tahan, et tal oleks lõpuks üks kindel koht,“ räägib ema, kel endal kodu soetamiseks raha napib.

2004. aastal põles Tiia Viljandimaal Karksi-Nuias asunud korter maha. „Sain sellest närvivapustuse ja selle tagajärjel haigestusin depressiooni, mul tulevad tihti paanikahood peale. Lisaks veel isalt päritud kõrgvererõhutõbi, mille tõttu ma ei saa ka tööle minna ja olen pensionil. Hea meelega läheksin tööle, aga rahva hulgas ma lihtsalt olla ei saa,“ põhjendab naine.

Kannatajaks on laps

Peale põlengut kolis Tiia elukaaslase ja viie lapsega Harjumaale Kohatu külla, kuid kooselu lagunes. „Mees läks Soome tööle ja eks temalgi oli viina viga küljes,“ tõdeb naine. „Nii me siis elasime seal kolkas, hästi metsa sees ja mu ema tegi mulle lõpuks ettepaneku, et võtab lapsed enda juurde elama ja saab nende eestkostjaks, sest mina ei olnud suuteline nende eest hoolitsema,“ ei salga Tiia, et oli ka ise viinakuradiga kimpus, kuid on selle probleemi nüüdseks seljatanud.

Seejärel kolis Tiia Märjamaal asuvasse Sipa külla kus kohtas uut elukaaslast. „Olime koos olnud kuskil poolteist aastat kui jäin rasedaks. Siis läks mu elu kõik pahupidi,“ tõdeb naine. „Mees lihtsalt ei uskunud, et see on tema laps. Nõudis DNA testi tegemist, mis hiljem tema isadust küll kinnistas, kuid siiski ta ei hoolinud sellest lapsest.“

Kui pisike Ilmar sündis, ei tulnud Tiia sõnul mees last haiglassegi vaatama. „Kui helistasin talle, et meil sündis poeg, siis esimene asi mida ta ütles, oli: saada bensiiniraha, siis tulen,“ meenutab naine. Tiia tõdeb, et laps on pidanud kuulma väga palju vanemate omavahelist tülitsemist. „Lõpuks muutus poiss väga närviliseks ja viimaks hakkas mind isa eest kaitsma. Ütles ka, et ta ei taha enam kodus olla kui isa on koguaeg purjus ja karjub.“

Nii otsustaski Tiia mehest lahku kolida. „Õnneks oli seal üks tore memm, kes pakkus meile oma kahetoalist korterit üüriks. Kaks suurt tuba ja oma peenramaa.“

Üürikorter läheb müüki

Tiia sai Sipal olevas korteris elada mõned kuud, kui kuulis, et omanik plaanib korteri ära müüa. „Pakkusin välja, et ostan selle 3000 euro eest ära, aga memm ei andnud alla. Ütles, et soovib 5000,“ räägib Tiia. „Mul ei ole seda raha mitte kuskilt võtta, sest mul pole kohati raha, et süüagi osta.“

Nii otsustas Tiia koos Ilmariga Paidesse kolida, kuid Tiia sõbranna ja endine naabrinaine Egle ei tahtnud nii kergelt alla anda. Ta tegi sotsiaalmeediasse postituse, kogumaks Ilmarile korteri ostuks raha. Naine ise põhjendab enda tegu sellega, et Tiia ja Ilmar on talle aastatega kalliks saanud ja tal on lihtsalt neist kahju. „Ma olen ise rasket elu elanud ja mul ei olnud too aeg kedagi,“ räägib Egle. „Ma tahan, et neil oleks lõpuks oma päris kodu, kust ei peaks koguaeg kolima, ja et Ilmaril oleks kindlus ja koht kuhu alati tulla. Isegi kui ta on juba täiskasvanud.“

Tiia ja Ilmar elavad hetkel Paides 23ruutmeetrises korteris, kuid tahaks Sipasse tagasi kolida. „Maksame siin 100 eurot üüri. Seda, mis kommunaalid tulevad, ma veel ei tea, aga arvan, et üle 200 peame kindlasti maksma ära. Mul on pension 190, Ilmari lasteraha 50 ja 150 tuleb alimentide pealt, mille isalt välja nõudsin,“ on naine mures. „Ilmaril on kõik koolikaaslased ja sõbrad seal. Ja ega ma ka siin kedagi tea. Kui minuga peaks siin midagi juhtuma, siis kuhu ma oma poisi panen? Sipas käis mu tervise pärast väga tihti kiirabi. Ja siis oli mul alati olemas Egle, kes võttis lapse enda juurde,“ põhjendab ta. „Siingi oli väga kurb moment kui jäin haigeks ja mul oli hingamine väga raske. Ütlesin pojale, et käime EMOs ära, et emmel on nii paha hingata ja arstitädi annab mulle rohtu,“ meenutab Tiia. „Mind pandi tilgutite alla. Poiss istus voodi kõrval, minu käekott süles, vaatas ainiti lakke ja pisarad jooksid. Ta ei julgenud kellelegi otsa vaadata,“ pühib Tiia endalgi mööda põske alla jooksva pisara. „Ütlesin, et ära nuta poja, emmega ei juhtu midagi. Ta kallistas mind, andis musi ja ütles: „Emme, palun ära sure ära!“ Mina siis kinnitasin talle, et ma ei sure.“

Tiia ütleb, et sõbranna Egle rahakogumise aktsioon talle eriti ei meeldinud, kuid samas on ka selge, et ise ta Ilmarile päris oma kodu pakkuda ei suuda. „Kui tal on tema enda nimel korter, siis tal on vähemalt üks kindel koht, ja ta ei pea üürikortereid otsima nii nagu mina olen terve elu pidanud tegema. Ma ei taha, et minu laps minu teed mööda käiks.“

Korteri omanik: välja pole ma kedagi tõstnud

Korteri, mille ostmiseks raha kogutakse, omanik kinnitab, et Tiia üüris seda korterit tema käest. „Elas seal õige mitu kuud, kuid ühel hetkel läks minema. Oli õige mitu kuud ära ja siis hakkas helistama ja paluma, et laseksin ta tagasi. See lahkumine oli niivõrd ootamatu ja mulle ei meeldinud esialgu see tagasi võtmine aga siis ma andsin järgi ja lubasin tal ikkagi tagasi kolida. Elas siis peaaegu aasta otsa seal ja meil ei olnud mingisuguseid probleeme. Siis aga helistas mulle keegi meesterahvas, et mul on korter tühi ja kas ma tahaks seda müüa. Ütlesin, et ma ei saa praegu müüa, sest mul on inimene sees, ja sellega see jutt lõppes. Hiljem mainisin seda kõnet ka Tiiale, et näe, keegi tahtis, aga millegipärast võttis Tiia sõnasabast kinni ja oli seal Sipas öelnud, et ma tahtvat korteri päevapealt ära müüa ja tema peab välja kolima. Muidugi ta läkski jälle päevapealt, nii et ma ei teadnud mitte midagi. Võti läks postkasti ja kõik. Ma poleks teda elu sees päeva pealt välja tõstnud!“

Omanik tunnistab, et võiks Tiia korteri müügi ajaks üüriliseks tagasi võtta, kuid pelgab. „Ma kardan, et kui ma võtan ta tagasi, siis lendab ta mul ühel hetkel jälle minema. Siis ma jälle muretsen ja mõtlen kuidas saab. Praegu on meil aga kokkulepe, et suveks kogub raha kokku. Ta küll kauples hinnas aga ma lasin uued aknad panna, uue kiviahju ja dušširuumi lasin ehitada. Päris nagu rahas kaotada ei tahaks.“