Eesti uudised

Maamiin – põrguaia kibedaim vili (9)

Asso Puidet, 29. märts 2017 18:11
Foto: mil.ee

"Mehed, kes muidu marsiksid vapralt läbi lahingumöllu, astuvad nüüd pelglikult maakamaral, mille all nad pelgavad olevat peidetud miinid,“ kirjeldas Edward Farrow 1885. aastal oma militaarsõnaraamatus miinide halvavat mõju psüühikale. Maamiinidest, kui põrguaia kibedamast viljast, kirjutas Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu! Asso Puidet.

Seks ajaks oli maailm juba tundma õppinud neid hääletult varitsevaid tapjaid. Tegelikult juba alates ajast, mil esimene inimene kaevas augu, tikkis selle põhja teravaks ihutud ogad ning kattis pealt oksarisuga oli vaenuliku suguharu esindajat vigastama mõeldud "miin" loodud. Selliseid kasutas jõudude tasakaalustamiseks Gallia sõdades näiteks väga edukalt legendaarne Rooma väejuht Julius Caesar. Varjestatud aukudes turritavate mürgitatud teravikega lõksud ei olnud haruldased ka möödunud sajandi teisel poolel möllanud Vietnami sõja päevil.

Jalaväevastase maamiini eellaseks võib lugeda ka juba 331 aastat enne Kristust kasutusele võetud neljast kidast koosnevat seadeldist calcitrapa (ladina k ’jala lõks’), millel maha asetatuna jäi üks teravik alati taeva poole turritama, valmis läbistama vastase sõduri, kaameli või hobuse jala.

Lärmakamaks ja tõhusamaks läks miinide vallas üheksandal sajandil, mil sarjas "Hiina ime" valmis püssirohi. Hiinlased olid esimesed, kes õppisid selle abil vastaseid maa seest välja paiskuvate kividega üle kallama. Neljateistkümnendal sajandil jõudis püssirohi ka Euroopasse ning siis ei möödunud siingi ükski olulisem lahing, ilma et oleks kostnud kõrvulukustavaid kärgatusi, mille saatel paisati õhku ja vastasele kaela kivilasu. Kui läks eriti hästi, lendles ka päid, jäsemeid ja muid kehaosi.

Noobel värk

Inimkonnale esimese modernse, survetundliku maamiini kinkinud mees ei olnud aga keegi muu kui hiljem Nobeli rahupreemia loonud Alfred Nobeli lihane isa Immanuel Nobel, kes 1850. aastate keskel töötas välja esimese tänapäevaste miinide sarnase survetundliku, keemilise, väävelhappest ja kaaliumist koosneva sütikuga maamiini.

Ühe oma neljast pojast lõhkeainetega mäkerdades õnnetul kombel vastu taevast lasknud Nobeli miin – nagu tõi välja Norman Edgar Youngblood IV oma uurimistöös "Maamiinide sõja areng" ("The Development of Landmine Warfare"), toetudes major Richard Delafieldi 1860. aastal tehtud raportile sõjakunstist Euroopas – kujutas endast püssirohuga täidetud karpi, mille ümber oli teine, natuke suurem karp. Kahe karbi vahel oli pigikiht, mis kaitses sisemises karbis olevat püssirohtu niiskuse eest.

Seadeldis maeti umbes 20 sentimeetri sügavusele maa alla. Selle kohale aga paigutati nelja metalljala kaudu alumise kasti ja sütikuga ühendatud puuplaat. Kui nüüd keegi plaadile astus, lõhkusid metalljalad väävelhappe ja kaaliumi ampullid – kemikaalid segunesid, lahvatasid põlema ja süütasid püssirohu.

Muljetavaldav kaadervärk leidis Krimmi sõjas (1853–1856) kohe ka praktilist kasutust.

Vaevalt jõudis sõjakära Krimmis vaibuda, kui teisel pool Atlandi ookeani puhkes Ameerika kodusõda (1861–1865). Jalgratast polnud enam vaja leiutada ja miini samuti mitte. Konföderatsiooni brigaadikindral Gabriel Rains, keda mitmetes allikates on tituleeritud miini leiutajaks, kopeeris ja arendas Nobeli lahendust edasi ning üsna peagi said vastaspoole sõdurid omal nahal tunda selle saatanliku inseneritöö laastavat mõju.

Osaliselt on sellest säilinud ka kirjalikke tunnistusi. Nii näiteks võib pärast kodusõda trükki antud ametlikest raportitest lugeda William F. Barry ja G.W.A Cullumi kirjeldust 1862. aasta mais Yorktowni linnakeses toimunud verevalamisest, kus peaosa oli miinidel, mille ootamatult avalduv hävitav tulejõud mõjus toona sama šokeerivalt nagu praegugi: "Uniooni sõdurid liiguvad läbi konföderatsiooni hüljatud Yorktowni linnakese. Ühtäkki kärgatavad pikki tänavaid, puude ja telegraafipostide all varjatud põrgulikud masinad, rebides maakoore tükkideks ning sülitades taeva poole leeke ja metallitükke. Jalutuskäigust läbi hüljatud kõrbelinna, mis esmapilgul tundus suhteliselt ohutu, saab luupainajalik teekond, kus hetkekski ei saa kindel olla, millal järgmine põrgumasin surma külvates plahvatab."

Miinid läksid moodi

Läbi kasvuraskuste primitiivsetest lõksudest keeruka ehituse, ent kurjakuulutavalt sirgjoonelise iseloomuga ohtlikes tapjateks arenenud miinid olid tulnud, et jääda.

Esialgu ei olnud nende tähtsus küll kuigi suur ja need leidsid kasutust põhiliselt kindlustuste julgestamisel. Miinide arendustöös pandi põhiline aur ja püssirohi meremiinidele. Maismaalahingutes hakkas miinide, peamiselt küll tankitõrjemiinide roll kasvama esimese maailmasõja päevil, mil lahinguväljadele logistasid esimesed tankimonstrumid, sundides vaenupoolt tegema pingutusi, et need põrgulised rivist välja lüüa.

Kuid tankitõrjemiinide kõrval, nende kaitseks ja vastase suretamiseks nägid helgemad, ent samas ka kurjemad pead vaeva ka jalaväemiinide väljatöötamise kallal. Näiteks sai Norra insener Nils Waltersen Aasen 1926. aastal maha miin-granaadiga. See oli silindrikujulise raudtoru, milles 340 grammi lõhkeainet ja 400 metallkuulikest. Silinder asetati maa sisse ning selle alla väike, detonaatori ja elektrilise süütenööriga ühendatud lõhkelaeng. Lisaks kinnitati silinder detonaatorit pidi ketiga maa külge. Kui nüüd silindrialune lõhkelaeng süüdati, paiskas see silindri maa seest üles, selle külge kinnitatud kett aga käivitas põhidetonaatori, põhjustades plahvatuse, mis paiskas ringiratast tillukesi, surmatoovaid metallube.

Lahinguväljadele seesugused surmasaadikud aga ei jõudnudki ja nii jäi Aaseni miin sakslaste poolt 1930. aastatel välja töötatud Schrapnellmine 35 (S-mine) varju. Just S-miinist sai teise maailmasõja kõige hirmuäratavam miin, mida sakslased kasutasid massiliselt oma alade ning tankitõrje miiniväljade kindlustamiseks. Sõja lõpuks oli Saksamaa jõudnud toota ligikaudu kaks miljonit S-miini.

Oma tööpõhimõttelt ja ehituselt kopeeris S-miin Aaseni miini. Musta püssirohu baasil paiskelaeng paiskas miini ülespoole ning aktiveeris kolm viitsütikut paiskelaengu ja kolme detonaatori vahel, andes piisavalt aega selleks, et miin jõuaks tõusta meetri kuni pooleteise kõrgusele ning siis plahvatada, külvates perimeetri üle metallkuulikestega, mida mahtus miini umbkaudu 360. Miini efektiivne tapmisraadius oli ameeriklastele jagatud õppematerjalide kohaselt muljetavaldavad 150–180 meetrit. Sakslased ise seda nii suureks ei pidanud.

Suur tisleritöö

Miinide tõelist võidukäiku saigi näha teise maailmasõja puhkedes, mil neid hakati massiliselt kasutama hõivatud territooriumide kindlustamiseks ja positsioonide kaitsmiseks. Näiteks Kurski lahingu eel ja kestel kaevas Nõukogude armee oma positsioonide kaitseks maha enam kui pool miljonit miini.

Ehkki kõik osapooled kasutasid miine, olid esirinnas vaieldamatult sakslased, kel juba sõja puhkedes olid ette näidata kahte tüüpi tankivastased miinid ja ühte tüüpi jalaväevastane miin – seesama S-miin. Sõja lõpuks olid nad aga maha saanud enam kui poolesaja eri tüüpi miiniga.

Osaliselt tingis miiniarendustöid ka senisest paremate miinidetektorite kasutuselevõtt. Needki seadeldised tegid tubli hüppe edasi, arvestades, et veel 1942. aastani kasutasid nii britid kui sakslased miinide tuvastamiseks metallotsaga puuroikaid, millega maad songiti.

Et aga metallidetektoreid ära lollitada, katsetasid sakslased alternatiivsete materjalidega, nagu puit, plastik ja klaas. Puust kestadesse miinide tootmine tasus ennast eriti ära sõja lõpupoole, mil sakslastel metalliga kitsas käes oli.

Esimesed sakslaste toodetud mittemetallist kestaga tanki- (Holzmine-42) ja jalaväemiinid (Schü-mine-42) olidki valmistatud puidust. Sisuliselt kujutasid need endast lõhkeainega täidetud karpe, mille külge oli monteeritud tavapärane tanki- või jalaväevastane sütik. Viimane asjaolu muutis need aga jällegi detektoritele "nähtavaks."

Katsetati ka plastikmiinidega, ent needki suutsid tänu sütikule ära petta vaid vanema põlvkonna miinidetektorid. Seega tuli välja töötada miinid, mis ei sisaldaks grammigi metalli. Ja sellega Saksa insenerid ka hakkama said. Valmis plastikust kerega miin, mille metallosad, nagu kruvid ja sütik, valmistati klaasist: Glasmine-43 kasutati lahingutes esimest korda 1944. aastal. See oli ühendatud keemilise, klaasampullist sütikuga, mis oli vägagi sarnane Nobel poolt välja töötatule. Säärase miini suureks puuduseks oli aga äärmine plahvatusohtlikkus. Seetõttu nägid sakslaste protseduurireeglid ette, et alade puhastamiseks selliseid miine mitte ei eemaldata, vaid õhitakse kohapeal.

Samuti küpsetas võimas Saksa sõjamasin savist kestaga miine. Seda nii masinate kui jalaväe vastu. Proovimata ei jäänud ka betoonkestaga miinid. Ent needki olid tänu standardsütikule metallidetektoriga kergesti avastatavad.

POMZ ja piraki

Nõukogude armee, tahtmata rivaalidest maha jääda, tõi samuti turule puidust kestaga miini PMD-6. Ilmselgelt aga ei saanud nad puidust miini kontseptsioonist päris täpselt aru ning tagusid nende seinad metallist naeltega kokku.

Lisaks PMD-6-le kasutas Nõukogude armee jalaväe vastu kaika otsa kinnitatud kildkäsigranaati – seadet, millele nad valisid kõigi võimalike variantide seast nimeks POMZ.

Olulisimaks uuenduseks ja teerajajaks miinide pikas ja piinarikkas ajaloos said aga II maailmasõja ajal välja töötatud lennukitelt külvatavad miinid. Jällegi Saksa inseneride loodud SD-2 ehk liblikpomm võeti kasutusele Venemaale tungimise varases faasis. See kujutas endast seitsme sentimeetri pikkust kauna, mis lennukist alla kukkudes avas labad ning nende mõjul pööreldes pildus miinid laiali.

Kui Euroopa lahingutandritel oli miinisõja põhifookus tankivastastel miinidel, siis Vaikse ookeani piirkonnas, kus tankide liikumist takistas džungel nii ehk nii, mängisid olulisemat rolli jalaväevastased miinid ja lõksud.

Jänkide meelehärmiks olid jaapanlased siin neist mäekõrguselt ees. Keisriarmee esimene kaasaegne maamiin, koodnimetusega tüüp 93, oli kettakujuline ühe detonaatoriga miin, mille sütik oli ühendatud messingist katte külge. Katte purunedes lõigati läbi lööknõela tagasi hoidev traat, mis nüüd tongile löögi andis ja miini plahvatama pani. Seda tüüpi miine kasutati nii tehnika kui elavjõu vastu.

Plahvatav kookospähkel

Sarnaselt sakslastele ja itaallastele vorpisid jaapanlasedki puidust ja savist miine. 1944. aastal üllatasid nad Leyte saarel ameeriklasi miinidega, millel oli lisaks savist korpusele ka savist valmistatud sütik. Ainsateks metallosadeks kruvid, vedrud ja lööknõel. Sellel miinil oli veel üks oluline eripära. Nimelt sai selle sütiku aktiveerida nii tõmmates kui lükates. Mis tähendas, et see sobis ühtviisi hästi nii maha matmiseks kui ka püünisnööriga ühendamiseks, ilma et oleks tulnud sütikut vahetada.

Samuti kasutasid leidliku loomuga jaapanlased improviseeritud miine, mille nad ehitasid granaatide või mürskude külge. Neist ehk üks omapärasemaid oli kookospähkel-miin, mis kujutaski endast piimast tühjaks nõristatud ja püssirohtu täis topitud kookospähklit, mille külge oli aretatud granaat. Väga levinud ja tõhus selline tapamasin siiski polnud.

Mõnevõrra tõhusamaks osutus maamiin Mark I, mis oli identne sakslasigi inspireerinud Aaseni miiniga. Ainult et jaapanlased ehitasid selle 155millimeetrisest miinipilduja mürsust, millel lõigati tiivad maha ja keerati sütik külge. Selline miin asetati omakorda suurema mürsukesta sisse, mille põhja oli eelnevalt asetatud kotike püssirohuga. Miini tõmbamisele reageeriv sütik kinnitati mürsukesta külge meetrise nööriga. Kui nüüd mürsukesta põhjas asuv püssirohi süttis, paisati miin õhku, kus nöör rebis selle küljest sütiku ja põhjustas plahvatuse. Säärase miini efektiivne tegevusraadius oli umbkaudu 65 meetrit.

Suure sõja pärand

Teisele maailmasõjale järgnes Korea sõda (1950–1953), kus ameeriklased kasutasid vastase elavjõu, tehnika ja moraali hävitamiseks massiliselt nii masinate kui jalaväe vastaseid miine. Vietnami sõda (1955–1975) andis jällegi võimaluse miine külvata. Sel ajal töötasid ameeriklased välja kurikuulsa BLU-43/B ehk miini Dragontooth. Lennukitelt heideti alla kobarpomme, millest igaüks sisaldas 4800 käelaba suurust miini. Neis plastikust kestaga miinides peitunud 9 grammi lõhkeainet küll tappis oma ohvri harva, kuid põhjustas tõsiseid vigastusi.

Sellesarnaseid liblikmiine (PFM-1) kasutas hiljem Nõukogude armee Afganistani sõjas (1979–1989). Maa külvati üle mänguasjasarnaste värvilisest plastist miinidega, millel oli suhteliselt ükskõik, kas rebida jalad küljest automaati hoidval võitlejal või käed otsast mõnel lapsukesel, kellele säärane plasttükk pihku sattus.

Lisaks veel konfliktid Aafrikas, punaste khmeeride võimu haaramine Kambodžas, verevalamised Balkanil, aastakümneid kestnud madistamine Angolas ja rida teisi suuremaid ja väiksemaid konflikte … igast neist jäi maha tuhandeid ja tuhandeid miine. Erinevate maamiinivastaste organisatsioonide andmetel varjab siiamaani end kusagil hinnanguliselt 110 miljonit maamiini, oodates oma ohvrit ning tappes või vigastades igal aastal 15 000–20 000 inimest. Ka piirkondades, kus lahingud on ammu lõppenud.

Kogu see miinide külvamine ning sellest tulenenud arutud tsiviilohvrid viisid selleni, et 1997. aastal avati Kanada pealinnas Ottawas allkirjastamiseks konventsioon, mis keelustab jalaväevastaste maamiinide kasutamise ning kohustab sellega liitunuid hävitama kõik nende valduses olevad jalaväevastased miinid.

Täiuslik sõdur

Eesti liitus konventsiooniga 2004. aastal. Seetõttu ei olegi meie relvastuses klassikalisi jalaväemiine, mis vastavalt konventsioonile on määratud lõhkema inimese juuresolekul, läheduses viibimisel või vahetul kokkuleppel inimesega ning mis muudab teovõimetuks, vigastab või tapab ühe või mitu inimest.

Oluline on siin just sõna "määratud". Ehk siis ei tohi kasutada jalaväe vastu miine, mis on määratud  plahvatama kas miini peale astudes või selle püünisnööri otsa komistades.

See jätab võimaluse kasutada kaitselaengut, mis ei ole määratud plahvatama iseenesest, vaid mille lõhkamiseks peab operaator andma impulsi. Selline plahvatus on kontrollitud ja nõnda minimiseeritakse võimalus, et juhuslik miinist mööduja võiks kannatada saada. On ju siiski eesmärk jätta terveks kõik peale vastasmeeskonna.

Jutt käib Eesti kaitseväes ja Kaitseliidus kasutatavast, soomlaste toodetud kaitselaengust M-21F, mis on välimuselt ning tööpõhimõtteltki sarnane legendaarse suundmiiniga Claymore.

Kaitselaeng M-21F sisaldab endas 1,4 kilo lõhkeainet ning 924 viiemillimeetrise läbimõõduga teraskuuli, mis plahvatuse hetkel paisatakse lehvikukujuliselt välja. Efektiivne tuleala, kus terasherned on võimelised läbima 20 mm paksust puitu, ulatub saja meetri kaugusele. 50 meetri kaugusel jooksevad aga teraskuulid läbi ka 2 mm paksusest metallist. Mis tähendab, et lisaks jalaväele on M-21F tõhus ka pehmemast metallist sõidukite vastu.

M-21F initseerimiseks kasutatakse Shock-tube süüteliini, mis on reservväelastele ja kaitseliitlastele tunduvalt kasutajasõbralikum kui mõned muud lahendused, nagu näiteks traditsiooniline süütenöör.

M-21F suuremaks ja tugevama tulejõuga vennaks on aga Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu relvastusse kuuluv M-13. Kui M-21 kaalub vaid 2,5 kilogrammi, siis M-13 kaalub pea kümme korda rohkem ning on tunduvalt suuremate mõõtmetega, mahutades ka rohkem lõhkeainet (9,5 kg) ja terashaavleid (1200). Ning sellised kogused terast ja lõhkeainet on efektiivsed ka vastase lahingutehnika lõhkumiseks.

See kuidas kaitselaenguid kõige efektiivsemalt kasutada, on, nagu selgitas Kaitseliidu kooli sõjalise juhtimise õppesuuna nooreminstruktor, vanemveebel Mehis Oidsalu, kinni iga võitleja väljaõppes ja fantaasias. Ehk siis: laengu paigutamisel tuleb lähtuda taktikalisest olukorrast ja maastikust. Võimaldab ju kaitselaengu komplekt erinevate paigaldusviiside kasutamist. Kas paigaldada see risti teega või äkki hoopis nõnda, et surma külvavad helmed kihutavad piki teed. Äkki hoopis suunata laeng ülevalt, majaaknast alla kitsale tänavale. „Iga laeng peab olema taktikaliselt õigesti paigutatud ja integreeritud üksuse tulesüsteemi, et saada parim võimalik tulemus,“ rõhutas lahingupioneerina Afganistanist läbi käinud Oidsalu, kes on näinud ka mõningaid ebatraditsioonilisi lahendusi lõhkekehade paigaldamisel vastasmängijate poolt.

Efektiivselt paigaldatud kaitselaeng on lahingupartner, kellele saad kindel olla. Ehk, nagu on väljendanud ennast Kambodža punaste khmeeride veriste kätega liider Pol Poth: "Maamiin on ideaalne sõdur: alati kartmatu, kunagi ei maga ning ootab kannatlikult oma ohvrit.“

Kurikuulsa S-miini ehitus

1.               Piigid rõhu või liikumise avastamiseks

2.               Splint, mis eemaldatakse miini aktiveerimiseks

3.               Väline vedru

4.               Sisemine vedru

5.               Lööknõel

6.               Süütekapsel

7.               Detonaatori kaevu kaas

8.               Teraskuul

9.               Detonaatori kaev

10.            Lühike viitsütik

11.            4,5 sekundi viitsütik (paiskelaengu initseerimisega viivitamiseks)

12.            Paiskelaengu ruum

13.            Laadimiskork (põhilaengu lõhkeaine miini paigaldamiseks)

14.            Veekindel kate

15.            Laengu ruum

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee