Eesti uudised

8 ruutmeetrit ajalugu ehk Ühe metsavennapunkri jälgedes (1)

Martin Herem, 18. märts 2017 21:13
Punkri seinte konstruktsioon vajab veel täpsustamist, kuid sahvri avamisel käigus leitu põhjal võib öelda, et vähemalt punkrinurkades on kasutatud okastraadiga kinnitamist. Sarnaseid lahendusi püstpalkide kasutamisega on varasemalt ka mälestustes kirjeldatud, kuid täpsema vastuse annavad kevadel jätkuvad kaevetööd.Foto: Martin Andreller
25. märtsil 1950. aastal toimus Järvakandist vaid mõne kilomeetri kaugusel lahing Nõukogude okupatsiooni esindajate ja kohalike metsavendade vahel. Kaitse Kodu! kirjutas, kuidas 66 aastat hiljem "rünnati" punkrit jälle.

Eelnenud kuudel oli julgeolek agentuuritöö tulemusena välja selgitanud siin tegutsenud metsavendade kolme punkri asukohad. 25. märtsi hommikul piirati punkrid ümber. Kui selgus, millises punkris metsavennad asuvad, siis koondati kõik jõud sinna ja tehti punkris olijatele ettepanek alla anda. Vastuseks anti piirajate pihta tuld.

66 aastat vana kartulivaru

10. septembril 2016. aastal "rünnati" punkrit jälle. Seekord oli eesmärgiks aga ajaloo uurimine, täpsemalt – punkri väljakaevamisega metsavendade eluolu ja punkrilahingu detailide selgitamine. Lisaks militaarse taustaga ajaloohuvilistele Tallinnast, Tartust ja Järvakandist olid tegevust juhtimas oma ala asjatundjad Mauri Kiudsoo ja Arnold Unt.

Tänaseks meie hulgast lahkunud metsavaht Müntti sõnul kujutas kõnealune punker endast maapealset, umbes 4 x 8 meetri suurust "puhta nurga" ja viilkatusega palkmajakest, kus olid narid, laud ja tellistest ahi. Punkri seinad olid väljastpoolt umbes meetri kõrguselt soojustatud turbamätastega. Punkrit külastas Müntti viimati 1947–48, kohtudes tookord ka metsavendadega.

Tänaseks meenutavad punkrit vaid säilinud põlvekõrgused turbamätastest vallid. Õigemini küll meenutasid, sest väljakaevamiste käigus tehti punkri asukohta 8 x 1 meetrine läbilõige, sügavusega umbes 30 cm. Etteruttavalt tuleb lisada, et see on alles esimene etapp. Kaevamiseks valitud lõik jooksis risti üle punkrikoha. Kuna tegemist on endise maapealse ehitisega, mille puitosad on suuresti tules hävinud, siis ilmusid esimesed leiud juba minutitega.

Esiteks tellistest, tänaseks lagunenud ahi. Suurem osa ehitusmaterjalist sarnaneb kõikide selleaegsete ahjude tellistega, kuid välja tuli ka kiilukujulisi šamott-telliseid, mida tõenäoliselt kasutati 1940. aastatel klaasivabrikus. Nii telliste kogus kui nende päritolu annab vihjeid kohalike elanike toetuse kohta. Tegelikult on teada, et selle punkri ehitamisel toetas metsavendi hobutranspordiga metsavaht Jüri Verbak.

Kogu kaevamise jooksul ilmus nähtavale klaasi – akna-, pudeli- ja tarbeklaasi – ning ka keraamiliste toidunõude tükke. Punkri ühest küljest leiti kolme erineva relva padrunikesti, kokku 13 tükki. Kestad kinnitavad piirajatele vastupanu osutamist ning küllap lisavad järgmised kaevamised teadmisi lahingu intensiivsuse kohta. Nii, nagu ka leitud käsigranaatide detailid. Vahemärkusena olgu öeldud, et laskemoona või relvi sealt enam leida ei õnnestu. Tookord, pärast lahingut, otsiti punker põhjalikult läbi. Kuid tänased kaevamised jätkusid sellegipoolest üllatustega.

Ühel hetkel ilmus ahjukivide vahelt välja ehet meenutava keti fragment. Edasisel uurimisel osutus see hoopis seinakellapommide ketiks, sest ketile lisandusid hammasrattad ja kellakorpuse tükid. Terve kaeve ulatuses tuli maa seest välja akupatareide osi. Nende leidude põhjal võib arvata, et kui julgeolek metsavendade raadiot ei konfiskeerinud, siis tuleb järgmiste kaevamiste käigus välja ka see. Naljaga pooleks võib nentida, et metsavennad sõid õigel kellaajal korralikest nõudest sooja toitu ning kuulasid taustaks BBC-d või Moskva raadiot. Retseptide järgimiseks oli neil olemas isegi kaal.

Kaevamine andis teavet ka vähemalt ühe toiduaine kohta. Nagu eestlased ikka, sõid metsavennadki kartulit. Punkri ühest osast, mida võib ka sahvriks pidada, tuli välja kummaline, kartulit meenutav muna. Esimese hooga ei tahtnud seda keegi kartuliks pidada – see peaks ju 66 aastat vana olema. Kuid neid "munasid" oli veel ja veel. Suure tõenäosusega olid sahvris asunud kartulid tänu punkri süütamisele sedavõrd üleküpsenud ja söestunud, et säilisid panipaigas tõesti 66 aastat. Tegelikult kinnitavad need kartulid ühes muude leidudega punkrielanike head olukorda. Kui metsavendadel oli veel märtsikuu lõpus kartulivaru, siis võib järeldada, et kohalike toetus oli märkimisväärne. Oli neil siis palju talvekartulit või sõid nad vähe punkri sahvrist, ilma kohalike toetuseta poleks see saanud sündida. Kui selline varustuse tase tuginenuks vargustele või röövimistele, poleks punker mitut aastat vastu pidanud. Teiste allikate põhjal ongi teada üsna mitmeid toetajaid ümbruskonnast.

Kestad räägivad lahingust

Järgmised kaevamised planeeriti oktoobrikuusse. Enne järgmist kaevamist andis töö arhiivimaterjalidega punkri kohta täiendava kirjelduse: "Ehitatud palkidest 1 m maapinna kohale, põranda all kelder, välisküljed kaetud mullaga. Seintes 3 laskeava. Punkri kõrval on ruum kartulite hoidmiseks.“ (NKGB agent "Artur" novembris 1949)

Oktoobris jätkunud kaevamiste käigus puhastati lõplikult sahvriosa ja laiendati kaevet punkri ahjuriismete juures umbes 2 m² ulatuses. Samuti puhastati ümbritsevat ala võsast ja risust ning otsiti märke ründajate tegevusest.

Oodatult lisandus sahvrist kartuleid, mida lõpuks kogunes umbes ämbri jagu. Lisaks tuli sahvrist välja paar peotäit pähkleid, mis sarnaselt kartulitele olid üsna hästi säilinud. Samuti üks 3liitrine keedupott, mille sisu vähemalt esialgu ei suudetud tuvastada, ning paari liitri jagu mullast erinevat kõdunenud massi, mille algupära jääb esialgu samuti saladuseks.

Sahvri ehituse juures võis märgata traadi süsteemset kasutamist seinadetailide sidumisel. Loomulikult leiti rohkesti klaasi- ja toidunõude fragmente ning erinevaid ehituslikke metallosi. Punkrist saadud leidudest väärivad märkimist 3 rihmapannalt ja reisikohvri metallnurgad. Kõigest sellest saab vaid kinnitust, et metsavennad olid end sellesse varjupaika üsna põhjalikult sisse seadnud.

Kuid üht-teist jutustasid ka väljastpoolt punkrit leitud nn TT-padrunikestad. Punkri ühest väljapääsust vaid mõne meetri kauguselt leitud kümmekond hülssi annavad aimu laskekaugustest. Arvatavasti lõppes lahing lähidistantsidel ja punkri kaitsjatel praktiliselt puudus väljamurdmise võimalus. On teada fakt, et punkrielanikelgi oli kasutusel sama laskemoonaga PPŠ, mille padruneid osteti näiteks 1948. aastal otse julgeolekuohvitseri käest. Punkrist väljaspool asuvad kestad kuulusid tõenäoliselt siiski ründajatele. Nende tootmise aastaks oli 1949. Punkri seest leitud kestad kandsid aga aastaarvu 1947.

Kindlasti annaksid nii punkri kirjeldusele kui lahingule palju selgitusi arhiivist seni veel leidmata NKGB eriettekanded. Kuid arhiivitöö ja kaevamised peavad nüüd ootama kevadet. Arhiiv kolib Tallinnast Tartusse ja kaevetööd nõuavad talvest paremaid tingimusi. Kuigi mõlemas suunas käed sügelevad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee