Eesti uudised

Hukkus Hiinalinna viimane püsielanik (41)

Arvo Uustalu, 18. märts 2017, 04:00
KODUKUUR: Seitse aastat tagasi söandas Jevgenia vabapidamisel hoida vaid kaht kõige sõbralikumat peni.Foto: Aldo Luud
"Kõige tõenäolisem on ikkagi, et ta küttis ahju ja see lobudik läks lihtsalt põlema. Aga samal ööl süüdati siin ju garaaž. Keegi võis ka Ženja elamise põlema panna," räägib Annelinnas elav mees tulekahjust, mis võttis elu vanatädilt, kes elas kunagiste punakotkaste maha jäetud aiamaaputkas juba Nõukogude aja lõpust.

Kolmapäeval kella kahe ajal sai häirekeskus teate, et Tartus Põhja puiestee piirkonnas öösel põlenud aiamajalobudiku rusudest tuleb suitsu ja on näha leeki. Järelkustutustööde käigus leidsid päästjad Jevgenia (87) surnukeha.

Samal teemal

Neljapäeval oli Tartus ilus päikesepaisteline ilm. Vene lennuväest maha jäänud kõdunevate aiamajakeste ja -kuuride vahel õitsesid lumikellukesed. Vanemad venekeelsed härrad ja daamid käisid juba vaatamas, kas tänavugi õnnestub mittekellegimaal mõni seeme mulda pista. Sõbraga Hiinalinna rusude vahele loodust nautima tulnud Annelinna kortermajas elav Sergei ütleb, et tundis kadunukest.

"Tal oli selles putkas ahi ja tõenäoliselt sai tuli alguse kütmisest, aga kuna siin oli samal ajal ka garaažipõleng, siis ei välista ma ka süütamist. Süütaja võis lihtsalt mitte teada, et uberikus inimene sees on. Paraku ei olnud Ženja kaugeltki esimene, kes Hiinalinna uberikesse sisse põlenud on. Eelmisel aastal leiti siit lihtsalt ka üks laip. Ženja oli hea inimene ja temast on muidugi kahju, aga seda kõdunevate aiamajade rida vaadates tekib tunne, et parem, kui need kõik siin korraga maha põleksid. Armee läks siit välja 25 aastat tagasi, aga linn pole putkadest ikka lahti saanud. Südalinna on siit ju vaid paar kilomeetrit," ütleb ta.

Ka rattaga putkalinna tulnud kõva kuulmisega Andrei teadis Ženjat hästi.

Värvikas paik

"Ta tahtis ise siin elada. Tal on poeg, kes tikkus viina võtma, aga tema juurde Ženja minna ei tahtnud. Ütles mulle kunagi, et on sündinud 1929. aastal. Nägi ja kuulis juba halvasti ja liikuminegi polnud enam see mis varem. Ženja on elanud siin ikka väga kaua, juba Nõukogude ajast. Kange naine oli, pidas siin lehma ja kitsi, koeri oli tal tükki kuus. Omal ajal käis ta muidugi ka riigitööl," meenutab ta.

2004. aprillis kirjutas Õhtuleht, kuidas Hiinalinna hurtsikus hukkus leekides kolm eluheidikut. Mõni aasta hiljem jõudsid ajakirjanduse veergudele 13–14aastased nolgid, kes lõbustasid end rohetsoonis ööbivate kodutute peksmisega. 2000. aasta jaanuaris puresid metsistunud koerad Hiinalinnas surnuks kaheksa-aastase poisi, kelle sääreluult oli ka liha näritud. Sama aasta jäi kohalikku ajalukku ka sellega, et purupurjus eluheidik elas surnud kuurikaaslasega kõrvuti kaks ööpäeva, enne kui laipa märgati. 2008 jaanuaris sai Hiinalinnas rängalt vigastada neli poissi, kui üks neist naljaviluks lennukimürsu lõkkesse viskas. Need on siiski vaid üksikud nopped Hiinalinna kurikuulsast ajaloost.

AHI OLEMAS: Vana naise kuurilobudikust kohandatud elamises oli nii ahi kui ka voodi.Foto: Aldo Luud

Tapjakoerte rünnak

"Üks on mingi rotveileri segu ja temale ei julge ma ise ka lähedale minna. Muidu on väga hea koer. 2000. aasta jaanuaris kirjutati, et koerad murdsid kaheksa-aastase poisi maha. Selles süüdistati minu koeri. Ähvardati mind kolme- kuni seitsmeaastase vanglakaristusega ja osa minu koeri lasti maha. Aga riieteta lapse juurest ei leitud aluspükse, koerad ei söönud ju neid ära. See mõrv oli inimeste kätetöö," rääkis vana naine toona.

Kohtueksperdid tuvastasid, et poiss suri kaela kägiveeni rebendi tõttu, mis viitas sellele, et üks koertest oli teda kaelast purenud.

Jevgenia rääkis, et ta pidas kõrvalkuuris lehmi ja teisi pudulojuseid, kuid viimane kits äsja suri ning tema loomaparki jäid vaid koerad ja kanad.

Kaua Jevgenia veeta ja elektrita onnis elanud on, ta täpselt ei mäletanud, kuid kinnitas, et Eesti taasiseseisvumise ajast peale. Varem elas ta ühes Nõukogude sõdurite ehitatud ajutises barakis, mida ta heldusega meenutas.

Süüdi, nagu ikka, riik

"Külm ei ole. Lauajuppe saan siitsamast korjata ja poeg toob mulle vahel ka puid. Tänagi näitas lauatermomeeter kuus kraadi sooja. Aga koerteta siin elada ei saa, isegi neljast on vähe. Ükskord tulid pätid kolmekesi kitsekuuri ja hirnusid mulle näkku," rääkis Ženja seitse aastat tagasi.

Kehvades elamistingimustes süüdistas vana naine riiki, kuid kinnitas, et pensioni ta saab.

Pärast põlengut sündmuskohal käinud politseiuurijad kuriteole viitavaid asjaolusid ei tuvastanud. Põlengus elu kaotanud naise surnukeha saadeti surmapõhjuste väljaselgitamiseks lahangule.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee