Juhtkiri

Juhtkiri | Eluga mängivaid lapsi tuleb aidata päriselt (23)

Õhtuleht.ee, 12. märts 2017 18:40
Põhjuseid, miks lapsi ja noori köidavad ohtlikud „mängud“, on mitu: lämmatamismängu proovima võib ajendada uudishimu, mis inimese kehaga hapnikupuuduses tegelikult juhtub; sõitva auto ette sööstma võib sundida kambavaim ja võistlusmoment – kel on kõige väledamad jalad ja kiireim reaktsioon. Neil juhtudel võib aidata teavitustöö ja tõsisem jutuajamine mõne autoriteediga (lapsevanema, õpetaja, tähelepaneliku naabri või noorsoopolitseinikuga). Kuid on ka hoopis kurvemaid põhjuseid, miks enesevigastamisest ja end ohuolukorda panemisest saab omamoodi mäng – nii on teada juhtumeid, kus Eestigi noored on sattunud kinnistesse veebigruppidesse, kus pahatahtlikud inimesed õhutavad neid endale liiga tegema – elu kallale kippumiseni välja.

Paljusid lapsevanemaid hirmutab tõsiasi, et veebikeskkonnad, mis võivad nende lapsi kokku viia halbade kavatsustega inimeste ja õõvastavate sõnumitega, on neile võõrad: noored kipuvad varjuma rakendustesse, mida täiskasvanud ei mõista ja seega ei kasuta. Muidugi on oluline, et veebipõhised ohud ei jääks tähelepanuta: enesevigastamisele õhutajaid tuleb karistada, rõhutada tuleb portaalide haldajate omavastutust ning loota, et veebikonstaablid on oma töös tasemel. Ent nutikeeld ja lapse veebitegemiste lauskontrollimine ei ole veel lahendus: küllap oskavad eluohtlike mängude ja neid mängima altite laste kohta näiteid tuua needki, kes kasvanud ilma arvuti ja nutitelefonita.

„Need, kes survestavad internetis lapsi või suuri ennastkahjustavaid tegusid tegema, pakuvad algul sõprust, mõistmist ja tunnet, et siin on keegi, kes tahab kuulata,“ on kirjutanud psühholoog Kätlin Konstabel. Kui muret on alati kuulamas lapsevanem, on lapsel vähem põhjust usaldada oma hingemuresid kellelegi teisele – olgu sarnaste probleemidega kimpus olevale sõbrale või veebigrupi anonüümsele administraatorile. Paraku teavad noortega tegelevad tugispetsialistid, et on lapsevanemaid, kellele käib seegi üle jõu. Küsimusele, mida teha, tuleb vastust otsida tõsiasjast, et oma probleemidega üksi olevale noorele, kes käib koolis, kus pole psühholoogi, ja kes ootab laste vaimse tervise keskuse haiglaravi järjekorras pool aastat, jääbki ainus kohe saadaval olev „abi“ mõne kliki kaugusele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee