Kommentaar

Tiina Tuum | Naiste päev kolmes kastmes 

Tiina Tuum, kolumnist, 10. märts 2017, 17:58
Foto: SVETLANA ZAITSEVA
Oo, milline metsik pauer ja võimas vaib, mõtlesin ma hardalt ühes sünnipäevalauas istudes, kui kohalviibivad (varases keskeas) naised olid läbi võtnud päevapoliitika, haridussüsteemi, uuemad kirjandus- ja lastekasvatusuudised, presidentinna kõne nüansid (ja mitte kleidi).

Hing puhkas ja süda laulis. Analüütiline mõtlemine, karjäär, õiged pereväärtused, enamikul kolm last. Ilmatalad. Selle peale võib Eesti toetuda. Ja kesta. Erinevad, ent samas sarnased daamid, kes kavalalt oma seisukohti esitasid.

Võib-olla ei oleks süda laulnud, kui ma poleks korduvalt viibinud (ja piinelnud) seltskondades, kus peale haleda klatši, telesaadete, viimase Kroonika ja Eesti laulu ümberjutustuse ( a la mulle Laura kleit ei meeldinud) ei ole samasugustel (varases keskeas) naistel ühtki muud käibivat vestlusteemat. Kuulad ja imestad.

Kapitalistlik karikatuur ameerika koduperenaisest

 Kas need ongi need Eesti naised, kes vaatavad neli tundi päevas televiisorit või nüüd juba netti (nagu uuringutest näha), ostavad üheeuroseid naisteajakirju, vahivad nõiasaateid, usuvad kristallidesse, ostavad järelmaksuga dieedipille, tuunivad end viiel erineval moel kümnes kliinikus? Kes küll on loonud need imelikud olendid? Kas tõesti kapitalism? Ja mida nad oma lastele õpetavad? Vana tõde on see, et harides naist, harid ka perekonda. Aga kui ainus teadmine on odavalt osta?

On meie naised muutunud  mingiks groteskseks karikatuuriks 60ndate ameerika isetutest koduperenaistest,  kes meest rullid peas seksika pesuga õhtul sooja söögiga koju ootavad, end unustades lapsi ringe mööda veavad ja salaja pliidiukse ees ühe sigareti lubavad.

 Et kui meie seksrevolutsioon oli 90ndatel, siis sellele järgnes beebibuum ja äärelinnastumine ning vaimne mandumine postimüügikataloogidesse ja teletapeeti? Minu ema 50ndate-60ndate põlvkonna naised olid palju iseteadvamad ja nii madalalt lati alt läbi ei jooksnud.

Kusjuures nad olid ju nõukogude naised. Suurima tööhõivega naised maailmas. Ilma kodumasinate, usaldusväärsete rasedusvastaste vahendite ja isegi sageli sooja kraanivee ning keskkütteta.  Aga neil oli midagi, mis praeguses ajas kaotsi on läinud. Julgus olla see, kes sa oled. Ja lapsed olid neil kõigil nagunii. Praegu suhtutakse ju karjäärinaistesse nagu iibepiduritesse ja sootutesse kahjuritesse.

Sovetiaja naised ei valetanud end magistrikraadiga majandusanalüütikust küünetehnikuks, et mitte kõiki mehi oma haridusega ära ehmatada. Või ei öelnud, et oi, mina loobun doktorantuurist, sest see on ebaseksikas. Mida? Praegusel ajal muide öeldakse. Meeste haridustase jääb ju naiste omale sedavõrd alla.

Naised paremale, mehed vasakule

Või siis vajub peoseltskond kahte lehte nagu 100 aastat tagasi kirikus. Kujutate ette, 21. sajand ja ikka veel selline patriarhaalne mudel veres! Naised paremale, mehed vasakule nagu vana aja bussireisil või kirikupinkidel.

Mehed praalivad ärist ja autodest ning naised sädistavad lastest ja poetavad paar sapist repliiki salaja ka meeste aadressil.  Pärast hing kergem. Ikka need samas (varases keskeas) naised. 70ndatel ja 80ndatel sündinud.

 Naised, kes purupurjus ja lällavalt mehelt hommikul alandlikult küsivad, et kas muna tuleks kahelt poolt praadida või ühelt. Tõesti? Meie sajandil? Ja selles seltskonnas naine juba meeste jutule vahele ei piuksata. Neil ei olegi oma arvamust. Mehel on raha ja õigus. Naine ja laps räägivad siis, kui kana pissib. Kas sellest räägib ka president kunagi oma kõnes? Sellest surutisest, mis tegelikult vägivallani viib. Naiste hariduse ja palga ning kõige tähtsam- enesekindluse puudest? Ah-oh, ma olen ju naine...

Kord võttis üks „tubli“ naine end piduõhtul kokku ja rääkis sellest, kuidas ta koristab. Ilma pausideta. See oli nagu puhastusvahendite reklaam, aga selle vahega, et vahepealset teletapeeti ei olnudki, vaid ainult reklaam. Nonstop. 45 minutine kõne koristamisest. Pärast järgnes küsimuste ja vastuste voor ning kestvad kiiduavaldused.

WC-potti puhastan ma sellega, köögis mehele ei meeldinud liiga kõva lõhnaga pesuvahendid, leidsin ÖKO. Iga päev käin kogu maja kaks korda üle. Aknalauad, põrandad. Kaks korda nädalas käib koristaja, aga ikka peab ise üle käima- ta ju ei oska nii, kuidas mehele meeldib.

Hõõrusin silmi ja lootsin, et tegu on varjatud kaameras oleva teleshowga, aga ei. Keegi ei karjunud stopp. See kõik oli päriselt. Isegi lihtsam nõukogude naine oleks sellisele mehele lapiga üle küüru virutanud ja saatnud ta pipramaale.

Oleks võinud arvata, et  tegu on meditsiinilise obsessiiv-kompulsiivse häirega ehk kinnismõttega ja sundtegevusega, kui mitte poleks järgnenud lause :“Noh, mina tööl ei  käi, nagu mu mees, mina saangi kodutöödele keskenduda. Palgatöö ei tasuks ju ära,“ ütleb ta. Kõrgharidusega naine.

Tarbimisühiskonna õied

Umbes 15  aastat tagasi sattusin pisipiigade  sünnipäeval missivalimiste žüriisse. Missivalimised olid siis veel teema. Kõik väikesed tüdrukud tahtsid võita.

„Kelleks sa saada tahad,“ küsisin mina.

„Tahan omale rikast meest, maja ja kahte last, koera ka,“ ütlesid nad oma missi missiooniks.

„Kas sa ei arva, et sa võiksid ka ise maja, koera ja auto osta, kui sul on hea töökoht, „ küsisin mina.

„Ei, mehed ostavad maju ja autosid,“ oli 8aastane tüdruk kindel.

Ja viimne kui üks tema sõbrannadest oli selles veendunud.

„Kui mina väike olin, siis tahtsid tüdrukud saada arstiks või õpetajaks, mõned isegi kosmonaudiks,“ ütlesin mina. Ja ei väsinud imestamast, et kuidas selle 20 aastaga, mis minu ja nende lapsepõlve eristas, olid soovid sedavõrd muutunud.

Jah, laulva revolutsiooni ajal tekkis liikumine tagasi perekonna rüppe, kus paljud tüdrukud läksid õppima kodumajanduskoolidesse, unistasid taluperenaise ametist ja kolmest lapsest. Enamik neid unistusi said üsna karmid korrektiivid. Lihtsalt ühiskond oli vahepeal muutunud ning varem või hiljem jõudsid nad ka kõrgkooli ja ametini. Mis mõistagi ei vähenda pereema ja taluperenaise ameti või elukutse väärtust. Aga tänapäeval ei piisa ka selle ameti pidamiseks enam üksnes leivaküpsetamisest ja ristpistest.

Õnneks on nii läinud, et see 8aastane tüdruk, kes lapsena üksnes rikast meest oma missiooniks pidas, on ikkagi kõrgkooli lõpetanud, abielus, teaduskraadiga. Ning maja on tal ka. Mees on rikas, aga teisel moel. Teaduses ja muusikas. Ja mul on ta üle hea meel.  Oma lihtsal postsovetlikul moel.

Elagu targad naised, kes julgevad seda tunnistada!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee