"Juba kahekümneaastaselt olin ma alkohoolik, suitsetaja, kasiinosõltlane ja kahe lapse ema."

...vaesed lapsed peavad sellise taagaga elu lõpuni elama. Olla alkohooliku laps. Näha kõiki neid jubedusi ja vaesust, mida alkohol endaga paratamatult kaasa toob, ja tunda võimetust midagi ära teha. Mõneti üllatav, et osad sellises keskkonnas elanud inimesed haaravad ka ise pudeli järgi, kuigi hoiatav eeskuju peaks justkui ees olema ja sama reha peale astumist võiks teadlikult vältida.
Igatahes mitte ükski laps ei tohiks oma isa või ema sellises seisus näha, nagu alkohoolikute lapsed oma vanemat näevad. Laps ootab vanemalt tugevust, otsustavust, toetust, austust enda ja teiste vastu, kuid alkohoolik on oma sõltuvusega nii hädas, et pere muutub tema jaoks täiesti teisejärguliseks. Ja kui sa näed, et sinu ema või isa ei saa oma probleemist kuidagi lahti, vaid ta satub aina uuesti ja uuesti alkoholi küüsi, siis kuidas tekib lapses kindlus, et probleemide tekkides saab ta oma probleemid lahendatud. Lapsel on endalgi probleemid, kuid tal pole kelleltki abi küsida.
Minu isa oli ka alkohoolik. Õnneks ema ei joonud ja see meid päästis. Kuid kui isal jälle joomatuur peale tuli, siis said iga tühise asja pärast sõimata või kuna kogu raha läks viina-suitsude peale, siis söögi jaoks raha enam ei jätkunud ja kui julgesid leivakääru ära süüa, siis said peksa, sest isa tahtis süüa. Ma ei tea, miks vanemad oma lastele nii teevad. See on vist üks lõputu võitlus ja üks on kindel: selline kogemus jääb sind elu lõpuni vaevama ja raske on teist inimest usaldada, eriti kui see juhtub napsilembene olema....