Eesti uudised

Lisatud galerii ja video!

Sportida saab ka siis, kui sul liigub ainult pöial (3)

Küllike Rooväli, 1. märts 2017, 15:42
RÜNNAK KÄIB: Treeningul Astangu spordisaalis käib rünnak värava all. Jüri Lehtmets (vasakult teine) on kaitses, tema kõrval väravavaht.Foto: Küllike Rooväli
Eesti Hundid tahavad Soome elektriratastooli saalihoki parimad maha murda.

Kummide vilin kaigub üle saali, järgneb pehme müdin ja kriuksatused, mis saadavad kokkupõrkeid, kui palli tagaajamine ühte nurka kokkusõitmisega lõpeb. Hokikepid klõbisevad. 

Samal teemal

Kui kummivilinaga liituks mootorimürin, võiks arvata, et võidu ajavad kumme põletavad bemmid või vähemasti kardid. Siin, Astangu kutserehabilitatsioonikeskuse saalis, kihutavad ringi hoopis elektriratastoolid, mille juhid harrastavad saalihokit. 

Jüri Lehtmets (29) jälgib vastase värava all tekkinud olukorda eemalt. Tema koht on kaitses. Parema käe sõrmed Jüri elektriratastooli puldil liigutavad märkamatult väikest kangi, mis võib panna tooli järsult ringi sööstma või keerulisi manöövreid tegema. Jüril liigub vaid paar sõrme, kuid sellest piisab, et oma alal tipptasemel sportida. Kui ise pärast trenni "rooli" istun, saan teada, et tõepoolest piisab pöidla liigutamisest, et harrastada seda põnevat ala, mis ei jää maha tavalisest saalihokist. Veelgi enam – kuna ratastool "jookseb" mängija eest, siis jagub jaksu kiireid rünnakuid teha kuni mänguaja lõpuni. 

Oma diagnoosiga Eestis vanim

Vajutan küll pulti rahulikult, kuid ometi tahab esimene ettevaatamatu liigutus mu toolist välja paisata. Kui sul pole veel juhtkangi tunnetust, siis tool mitte ainult ei kiirenda, vaid ka aeglustab üsna järsult. Jüri kostitab mind seepeale pika loenguga toolide tava- ja spordiseadistustest ning mulle tehakse selgeks, et minusuguse algaja jaoks lükati kõik seadistused niigi leebemaks.

Kuigi Jüril pole hokikeppi, on tal tohutu tahtmine sportida ning võita. Vastased jõuavad tema värava alla, on aeg neid blokeerida. Kergelt liigutab ta tooli nii, et ründajad ei saa värava all peremehetseda ja lõikab vastaste tee neile tooliga ette sõites. Paar sõrme, mis ta käel liiguvad, saavad piisavalt hästi hakkama, et haarata pall tooli ees oleva T-kujulise raua taha ja see kaaslastele sööta.

Jüri jaoks on see piisav koormus, et trenni lõpuks nahk märjaks saada. Põntsud ja matsud ning sinikadki on trennis kerged tulema, sest silm särab siin kõigil kümmekonnal mängijal, kes selleks iga pühapäeva õhtul Astangule kokku sõidavad. Kui trennis saab teha veidi vallatust, siis võistlustel mitte ja nii tuleb pall kontrolli all hoida. Reeglite järgi ei tohiks see lennata kõrgemale kui 20 sentimeetrit, kui aga trennis veidi üle pingutada, võib juhtuda, et see kerkib ka kõrgemale. Jüri sõnul asi nii rajuks siiski ei lähe, et keegi platsi kohal olevasse rõngasse korvi viskaks.

Tunni ajaga on ajud ülekuumenemise piiril. Samamoodi ka mootorid. Jutt on muidugi võistlustoolidest – neist samadest kergelt sissepoole längus tagaratastega "bemmidest", millega mäng käib. Et masinad kahetunnise trenni lõpuni vastu peaks, teeb treener Sören Jõõras koosoleku. Arutatakse mängutehnikat ja vigu, seejärel aga eelseisvat sõitu Soome liiga võistlustele. Kelle autod, kes roolis, kuidas pakkida.

Kuigi Jüri lihasehaigus on võtnud talt jõu ennast liigutada, särab mehe silm, nagu oleks ta veel poisike, kes kuue-seitsmeselt omal jalal ringi liikus. Kui me Jüriga esimest korda lihasehaigete seltsi ruumides kohtume, teatab ta uhkelt, et on vanim inimene Eestis, kes selle diagnoosiga veel elab. Tema sõbrad, kellega ta 2003. aastal koos saalihokit alustas, pole kahjuks enam elavate kirjas. Jüri, kes elab TTÜ ühiselamus ja ülikoolis avaliku halduse erialal magistrikraadi poole pürib, sattus saalihoki juurde tänu suhtlemisele Soome saatusekaaslastega.

"Otsisin spordiala, millega tegelda," räägib Jüri. "Pöördusin soomlase Olli Nordibergi poole, kes mainis, et selline ala on olemas ja viis meid Soome harrastajatega kokku." Õnnestus kirjutada Euroopa noortevahetuse projekt, milles oli põhiteemaks saalihokiga tutvumine.

"Soome jõudes nägime ka esimest korda, kuidas elektriratastoolis inimesed iseseisvalt eluga hakkama saavad. Meil oli isikliku abistaja teenus toona veel väga võõras," selgitab Jüri. "Kaks-kolm päeva madistasime platsil, mina ja Karl ja Tanel, kes nüüd on kahjuks juba meie seast lahkunud. Tollal polnud veel seadmeid, mis meie haigust leevendaksid. Ühel ei pidanud süda vastu, teisel kopsud." 

Euroopa keskmised 

Soomest koju tulles otsustasid kolm noormeest teha oma klubi, mis sai nimeks Estonian Wolves – Eesti Hundid. Toona elasid algatajad Pärnu kandis ja treenima hakati seal, nüüdseks on meeskonnas kümmekond pidevat harjutajat, koos käiakse Astangul. Aastatega on klubi jõudnud Euroopa kõvade keskmike hulka, mida näitavad rahvusvahelistel turniiridel saadud kohad.

Eestis on Hundid aga ainus meeskond ja seetõttu saab oma taset hoida ja võistelda vaid Soome kõrgliigas. Kui mullu jäädi seal napilt neljandale kohale, siis tänavu arvavad Jüri ja meeskonna treener Sören Jõõras, et medalile tulek on täiesti reaalne. "Kogume praegu kuni 6. märtsini Hooandja.ee keskkonnas raha, et minna Soome võistlema. Juurde vajame 3000 eurot ja esimene mäng on seal juba 18. märtsil," räägib Jüri. "Meie hooaja eelarve on 7000 eurot, aga kuna me kahjuks telgis magada ei saa, peame Soomes hotellis elama, katta tuleb ka toitlustamine, laevapiletid ja kütus." Jüri sõnul läheb meeskond Soome laevale ja edasi Vaasa poole oma autodega, ratastoolid ruumi kokkuhoidmiseks lahti võetud ja renditud haagisele pakitud. Roolis on võistlejad ise – need, kel tervis juhtida võimaldab.

Pühapäeval, pärast mängu lõppu, on Astangu keskuse koridori toolidel laiali hulk tööriistu ja vidinaid. See pole küll vormelite teenindusboks, aga tehnikasport nõuab pidevat hoolet ja kulutusi. Mootorid, akud ja masinat liigutav pult ning aju tahavad puhkamist, seadistamist ja sättimist. Järgmise trennini jääb nädal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee